Maailma Vaade tähistab väikest juubelit. Nimelt näeb ilmavalgust järjekorras juba viies number. Seda pole just palju, aga kindlasti pole ajakirjal nüüd enam ka juhusliku üllitise maiku man. Kindlasti joonistub nende viie numbri sirvimisel välja see, mis tegijate poolt kohe algul eesmärgiks seati: kajastada maailma asjadest kirjutamisel eelkõige konservatiivsete erakondade ja poliitikute tegemisi ja edusamme ning loomulikult pöörata pisut süvenenumat tähelepanu Euroopa Parlamendi ERP-ED fraktsiooni tegemistele.
 
Viimane on üha olulisem, sest nagu näitavad vastavad uuringud Eestis, ei tea meie inimesed suuremat sellest, mis Europarlamendis toimub. Peale väga ametliku ja bürokraatliku teabe ei ole neile seda infot inimlähedases eesti keeles kusagilt ka võtta. Maailma Vaade on püüdnud seda lünka täita. Ja kindlasti jätkame sellega ka tulevikus.
 
Samuti püüame põhjalikumalt tutvuda riikidega, kes meiega koos Euroopa Liitu kuuluvad. Prioriteetsed on siinkohal just nn uue Euroopa riigid ehk siis need, kes veel vähem kui kakskümmend aastat tagasi nagu meiegi endast “arenenud sotsialistlikku ühiskonda” kujutasid. On üsna oluline teada, mis toimub nendes riikides praegu, missugused on sealsed sisepoliitilised arengud, probleemid ja väljakutsed.
 
Viie numbriga on välja joonistunud muudki iseloomulikku. Eelkõige see, et püüame igas väljaandes külastada teisigi mandreid peale Euroopa. Kuigi igas seni ilmunud numbris on mingi kindel kitsam rõhuasetus, on tegijate meelest oluline ka see, et teaksime asjust, mis toimuvad Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Aafrikas ja Aasia hiiglaslikel avarustel. Oleme avaldanud poliitilisi reisikirju, nagu näiteks käesolevas numbris ilmuv lugu Madagaskarist. Lõppude lõpuks on maailm meie ümber tõepoolest kiiresti globaliseeruv ja nurgataguseid – nagu Madagaskar – jääb järjest vähemaks.
 
Loomulikult on ihule lähim siiski oma särk. Sellest tulenevalt on ka käesolevas numbris kõige rohkem käsitlemist leidnud meie lähiümbrus. Seekord tuleb juttu Läänemerest.
 
Meri, mis Euroopa Liidu 2004. aasta suurlaienemise järel muutus liidu sisemereks, on asjadest ilustamata rääkides surev meri. Igal ajahetkel seilab selle lainetel keskmiselt kaks tuhat laeva, mis jätavad madala ja üliaeglase veevahetusega mere voogudesse tähelepanuväärse koguse saastet. Kui siia lisada muu tööstuslik, põllumajanduslik ja olmeline saaste, mille mõju aastate vältel kumuleerub, saame väga suurt muret tekitava pildi.
 
Oma mere pärast südant valutavate rannikuriikide esindajad ongi viimastel aastatel küsimuse Euroopa Liidu institutsioonides kõrgendatud tähelepanu alla võtnud. Ja seda sugugi mitte üksnes keskkonna seisukohast. Pakub ju Läänemeri murede kõrval ka tohutuid kasutamata võimalusi. Majanduskoostöö intensiivistamine, rannikuriike siduva infrastruktuuri rajamine ja julgeolekuriskide viimine minimaalsele võimalikule tasemele on ülesanded, mille lahendamine on vaieldamatult suuremate väljavaadetega, kui selle taga on Euroliidu ühised vahendid ja poliitiline konsensus.
 
Siinkohal väärib märkimist seegi, et Läänemere strateegia, mida Euroopa Liidu institutsioonides aegamööda kujundatakse, tõotab merd ümbritsevate riikide suhteliselt kõrget ja ühtlast arengutaset arvestades kujuneda tõeliseks edulooks. Sellisena poleks see aga sugugi üksnes Saksamaa, Poola, Rootsi või Soome edulugu, vaid ka Eesti edulugu. Muide, seda edulugu vajavad eriti hädasti meie lapsed ja lapselapsed, keda vastasel juhul ootaks tõepoolest juba mõnekümne aasta pärast troostitu suvitamine praktiliselt juba surnud mere kaldal.
 
Rahvusvaheliste suhete teoreetikud on viimastel aastakümnetel üha häälekamalt tõdenud, et ökoloogiaküsimused muutuvad järjest enam välispoliitika küsimusteks. Tõepoolest, tuuled, hoovused ja reostused ei tunne riigipiire. Küll on aga tuuled, hoovused ja reostused kõige otsesemalt seotud demokraatlikes riikides ja rahvusvahelises õiguses tunnustatavate väärtustega. Seega, mida rohkem on riike, kes neid väärtusi jagavad, seda edukam on ka võitlus meie planeedi bioloogilise ellujäämise eest.
 
Demokraatia taandareng paljudes riikides, korruptsiooni nähtav tungimine rahvusvahelistesse suhetesse, agressiivsete ideoloogiate kerkimine tsivilisatsioonidevaheliste vastuolude fookusesse ning väärtuspoliitika ohverdamine reaalpoliitika altarile peegelduvad teatud viiteajaga mitte üksnes maailma majanduslikus ja julgeolekupildis, vaid ka ökoloogias. Seepärast võime tõdeda, et meie ellujäämine sõltub eelkõige südametunnistusest. Eesti ülesandeks on omada nii palju südametunnistust, et võiksime koputada ka oma partnerite südametunnistusele. Ausalt öeldes on see tohtu väljakutse.

Mart Helme