Üks Kadõrovi kunagisi kaasvõitlejaid, Movladi Baisarov on teda iseloomustanud nii: „Ta käitub kui keskaegne türann. Kui keegi räägib toimuvast tõtt, siis see tähendab iseenda surmaotsusele allakirjutamist. Ramzan on ise õigus. Ramzan tegutseb totaalse karistamatuse tingimustes”. Kas just need sõnad said talle endale saatuslikuks, kuid fakt on see, et 18. novembril 2006 tapsid Kadõrovi kõrilõikajad Baisarovi Moskva südalinnas miilitsa silme all.

Ka mulle jättis Kadõrov paaril toimunud kohtumisel jõhkra ja enesekindla liidri mulje, kes on valmis teelt pühkima kõik, kes tema võimutäiust kas või veidigi ohustavad. Mäletan, kuidas ta 2005. aastal ühe mu küsimuse peale Bassajevi kohta sedavõrd põlema läks, et ei suutnud kohati ennast valitseda. „Mina olen siin kõige võimsam. Bassajev pole keegi ja küll ma ta ükskord kätte saan,” ütles Kadõrov.

Kadõrovil endal jäi Bassajev tabamata, kuid 2006. aasta suvel leidis Tšetšeenia mässuline Inguššias relvi täis veoauto plahvatuses oma otsa. Kuigi Venemaa eriteenistused väidavad, et see oli nende tegu, usuvad paljud paljasse õnnetusjuhtumisse.

Ometi reedab Groznõi kesklinn, et Kadõrov on mõistmas, mis lisaks jõule ja äraostmisele võib ühendada killustatud rahva. See on usk. Ma olen veendunud, et teist nii suurt moðeed, kui seda praegu türgi ehitajad püstitavad Groznõi kesklinna, mujal Põhja-Kaukaasias ega kogu Venemaal ei leia.

Mitte üksnes tänases Tšðetšeenias, vaid kogu etniliselt kirevas Põhja-Kaukaasias hakkab tegelikke suhteid määrama just radikaliseeruv islam. Arvestades, et suhteliselt väikesel Põhja-Kaukaasia territooriumil elab ligikaudu 150 eri rahvust, muudab üha tugevnev usuidentiteet selle piirkonna Venemaa võimudele üliohtlikuks püssirohutünniks.

Tegelikult võime öelda, et juba mõnda aega ei saa me rääkida üksnes Tšetšeeniast kui vägivalla ja sõja koldest. Tänaseks pole alles jäänud sisuliselt ühtegi Põhja-Kaukaasia „vabariiki”, kus vähemal või rohkemal määral ei leiaks aset kokkupõrkeid ususisside ning föderaalvõimude esindajate vahel.

Samuti pole vähemalt praegu enam asjakohane rääkida Tšetšeenia või Itškeeria rahvuslikust vabadusvõitlusest nii, nagu see oli aktuaalne veel president Džohhar Dudajevi ajal.

Veelahe hakkas tekkima juba 1990ndate aastate teisel poolel. Kui uskuda tänaseks eksiilis elavat Itškeeria endist välisministrit Ahmed Zakajevit, siis võib radikaalse islami impordis ja juurutamises süüdistada ennekõike Venemaa eriteenistusi. Toona nägi Moskva selles vahendit iseseisvusliikumise diskrediteerimiseks. Ja see õnnestus hiilgavalt.

Ometi on just pelgal radikaalsel islamil põhinev liikumine ja sissitegevus tänaseks Põhja-Kaukaasiat tervikuna rohkem pingestamas kui miski muu. Oluliseks tähiseks siin võib pidada Kaukaasia Emiraadi väljakuulutamist 31. oktoobril 2007 (1428) senise Itškeeria presidendi Dokka Umarovi poolt. Umarov määras ennast ühtlasi ka emiraadi esimeseks emiiriks (http://www.kavkazcenter.com/russ/content/2007/11/21/54480.shtml).

Samuti saatis Umarov mõned päevad hiljem laiali kõik Itškeeria varasemad võimuorganid ning tühistas eksiilis viibivate Itškeeria esindajate (näiteks Ahmed Zakajevi) volitused. Nende asemele on määratud uued inimesed.

Kaukaasia Emiraadi piirid on lõpuni määratlemata, kuid sinna kuuluvad kõik Põhja-Kaukaasia regioonid Tšerkessiast Dagestanini. Pole välistatud, et emiraadi loojate mõtetes võivad selle piirid laieneda nii lääne kui ka lõuna poole.

Tänaseks pole Kaukaasia Emiraati tunnustanud ükski välisriik ja vaevalt seda keegi ka lähemal ajal teeb või teha kavatseb. Ometi pole see takistuseks 44-aastase Umarovi ja tema juhitud usuvõitlejate tegevuses.

Islami džihaadi lipu all püüab Umarov ühendada etniliselt kirjut Põhja-Kaukaasiat Venemaa keskvõimu vastu. Kusjuures pinnas kaasatundjate või aktiivsete võitlejate leidmiseks on soodus.

Eranditult kõik Põhja-Kaukaasia regioonid on sügavas majanduslikus depressioonis, mille kaasnähuks on mõistagi kõrge tööpuudus. Nii regionaalne kui ka föderaalne võim on kohalike elanike silmis kaotanud usaldust ning legitiimsust. Moskva poolt soositud klannide või regioonide liidrid teenivad pigem keskvõimu kui kohalike elanike huve. Sealt ka need usalduskäärid.

Sellel foonil areneb kiiresti paralleelne sotsiaalpoliitiline struktuur islamikoguduste näol. See fenomen ei ole tingimata aldis radikaalsele islamifundamentalismile, kuid loob vaieldamatult sotsiaalse ruumi, kus Venemaa keskvõimu toimehoovad oluliselt ahenevad. See aga suurendab sotsiaalset pinget regioonis tervikuna ning võimaldab Umarovi juhitud liikumisel edu saavutada ja seda võib-olla isegi kasvatada.

Pealegi on Moskvas küllaga jõudusid, kellele on segadus Tšetšeenias ja Põhja-Kaukaasias meelepärane. Sealt lähtuv oht on alati sobinud vahendiks keskvõimu konsolideerimisel. Olgu siin viimasteks näideteks kas või stalinistlikud valimistulemused Tšetšeenias või Inguššias.

Eelöeldut arvestades on päris ilmne, et olukord Põhja-Kaukaasias lähematel aastatel tõenäoliselt ei rahune, vaid vastupidi pingestub veelgi. Arvestades, et 2014. aastal korraldab Venemaa Sotšis taliolümpiamängud, võib vaid eeldada, millise sütiku võib see Põhja-Kaukaasia püssirohutünnile anda.