Naaberriikides elavaid ungarlasi tuleb eristada neist, kes elavad mujal Euroopas või maailmas. Viimased on emigreerunud Ungarist kolme suure lainena, millest suurim järgnes 1956. aasta kommunismivastase ülestõusu brutaalsele mahasurumisele. Siis lahkunud ungarlastest said nende endi poolt valitud riikide kodanikud. Sel juhul räägime rändest, kuigi tuleb osata vahet teha poliitiliste põhjustega rändelainetel ning majanduslike või karjääriga seotud ajenditega rändelainel, mis algas pärast kommunistliku reziimi kokkuvarisemist 1989. aastal. Lääne-Euroopas, välja arvatud Austria, elab ligikaudu 260 000–270 000 ungarlast. Põhja-Ameerika on pea sada aastat olnud ungarlaste poliitilise ja majandusliku väljarände traditsiooniline sihtpunkt. Praegusel ajal elab Ameerika Ühendriikides ja Kanadas ligi 1,5 miljonit inimest, kes peavad end ungarlaste järeltulijateks või loevad oma emakeeleks ungari keelt. Aktiivne ungari seltsielu ja ungari organisatsioonide tegevus toimub ka Lõuna-Ameerikas (Argentinas, Brasiilias, Venezuelas ja Uruguays), samuti Austraalias ja Uus-Meremaal.
Ungari naaberriikides elavate ungarlaste olukord on täiesti erinev, sest nad ei ole iial oma maalt lahkunud, vaid nende riik on nad ajaloolistel põhjustel maha jätnud. Ungari vähemuse esindajaid leidub tänapäeval igas Ungari naaberriigis ja neil on väga tugev rahvuslik eneseteadvus, samuti soov seda säilitada ja edendada ning tihendada kultuurisidemeid emamaa Ungariga. Nad on vastu pannud igasugusele assimileerimisele ja jäänud kindlaks oma keelelistele ja hariduslikele nõudmistele.
Märtsis möödus 160 aastat Austria keisri Ferdinand I vastu toimunud revolutsioonist Ungaris, mida tuhanded etnilised ungarlased tähistasid suurejoonelise paraadiga läbi Odorheiu Secuiesci (ungari keeles Székelyudvarhely – Toim.) linna Transilvaanias. Revolutsiooni tõttu loobus Ferdinand I võimust vennapoja Franz Josephi kasuks. Pildil husaarivormis ungarlane pidustustel. Foto: Scanpix
Ungari eri kogukondade olukord on väga erinev olenevalt riigist, kus nad elavad. Vastuolusid on vähem seal, kus ungarlased moodustavad elanikkonnast väga väikese osa, nt Austrias, Sloveenias ja Horvaatias. Neis riikides ei saaks ungarlaste demograafiline osatähtsus põhjustada „rahvusprobleemi”. Olukord on aga palju keerulisem riikides, kus ungarlaste arv on suur ja nende vajadused sellest tulenevalt hoopis teisel tasemel. Need riigid on Slovakkia, Rumeenia ja Serbia. Seal on ungarlaste kollektiivne rahvustunne väga tugev, eelkõige piirkondades, kus nad on ülekaalus – Rumeenias Transilvaanias, Lõuna-Slovakkias ja Serbias Vojvodinas. Suurimate ungari vähemusrühmade – Rumeenia, Slovakkia ja Serbia ungarlaste puhul tajutakse ainuüksi nende olemasolu riigis rahvusprobleemina, nn ungari probleemina, mida eri valitsused võivad vajaduse korral alati ära kasutada, mängides natsionalismi kaardile. Enamusrahvusel paistab olevat väga raske taluda oma territooriumil teist rahvust.
Värsked ametlikud andmed ungarlaste arvu kohta naaberriikides on järgmised.
Rumeenia 1 431 807 (2002)
Slovakkia 520 528 (2001)
Serbia 293 299 (2002)
Ukraina 156 600 (2001)
Austria 40 583 (2001)
Horvaatia 16 595 (2001)
Sloveenia 6 243 (2002)
Slovakkia 1991. aasta rahvaloenduse mitteametlike andmete kohaselt pidas end ungarlaseks 567 000 inimest, 2001. aastal registreeriti vaid 520 000 ungarlast. See tähendab, et viimase kümnendi jooksul on ungari kogukond kahanenud märgatavalt, 8%. Esimest korda Slovakkia ungarlaste ajaloos on nende osatähtsus Slovakkia rahvastikus langenud alla 10%. Rumeenias asustavad ungarlased hästi piiritletud ala, mida nimetatakse Transilvaaniaks. Seal on nende arv ajavahemikul 1992. aastast aastatuhande vahetuseni vähenenud 11,7%, samal ajal kui üldine rahvaarv selles Rumeenia osas vähenes 6,5%. Ungarlaste arv langes 1 415 718-le, nende osatähtsus Transilvaanias kahanes 20,8%-lt 19,6%-ni. Samasugust ungari rahvastiku vähenemise tendentsi võib märgata ka Vojvodinas (Serbia), kus see sama ajavahemiku jooksul vähenes ligikaudu 10%.
Esimese maailmasõja järel 1920. aastal sõlmitud rahulepingu ja 1947. aasta Pariisi rahulepingute kohaselt kaotas Ungari naabritele suure osa oma territooriumist (võrreldes endise Ungari kuningriigiga kaotas Ungari Trianoni rahuga 72% oma territooriumist ja tema rahvaarv vähenes 20,8 miljonilt 7 miljonini), mis tähendas seda, et nende piirkondade elanikest said peaaegu üleöö naaberriikide kodanikud. Inimestest said niinimetatud etnilised ungarlased ehk ungari vähemus, ilma et nad oleksid kunagi lahkunud oma kodumaalt, oma kodulinnast või kodukülast. Lühidalt öeldes liikusid piirid, mitte inimesed. Peaaegu iga Ungari pere võib rääkida oma perekonna kohta loo, kus vanavanematest, kes mitte kunagi oma külast mujale ei kolinud, said kahe, kolme või isegi viie eri riigi kodanikud (seda viimast Ungari, Slovakkia ja Ukraina piirkonnast pärit perede puhul). Nii juhtus minu abikaasa vanaemaga, kes sünnitas kolm last samas majas, kuid kolmes eri riigis. Iga laps sai eri kodakondsuse koos kõigi selle kurbade tagajärgedega. Seetõttu võib ainult ette kujutada, kui rasket elu, millist ebaõiglust ja vintsutamist pidid need kogukonnad taluma maailmasõdade ajal ja järel.
Pärast seda, kui inimesed olid toime tulnud Esimese maailmasõja tagajärjel pealesunnitud assimileerimisega, piiri muutumisega Teise maailmasõja käigus ja uutesse piiridesse surumisega selle järel, tabas neid kõige hullem natsionalistliku kommunismi laine. Need 50 aastat ei ohustanud mitte üksnes ungari kogukondade füüsilist eksistentsi, põrmustada püüti ka nende identiteedi alustalasid. Riik konfiskeeris kõikjal kogukonnale, kirikule ja eraisikutele kuulunud vara (olenemata sellest, millises naaberriikidest keegi elama juhtus) ning algas karm võitlus emakeelsete koolide, kiriku, seltside – kõigi identiteeti kaitsvate institutsioonide vastu. Mõnel juhul seati kahtluse alla isegi ungarlaste olemasolu, nii et ametlikult tohtis neid nimetada üksnes ungarikeelseteks rumeenlasteks, slovakkideks jne.
Õiguste eest võitlemine ja identiteedi tugevdamine oli kommunistliku reziimi ajal võimatu, lootust ei saanud rajada rahvusvahelistele organisatsioonidele ega emamaale Ungarile, kes ei teinud kommunistliku valitsuse all ainsatki katset kaitsta rahvuskaaslaste huve. Näiteks Austria aitas sarnases olukorras väga palju kaasa Lõuna-Tirooli (Alto Adige) autonoomse staatuse saavutamisele Itaalias.
Värsked ametlikud andmed ungarlaste arvu kohta naaberriikides on järgmised.
Rumeenia 1 431 807 (2002)
Slovakkia 520 528 (2001)
Serbia 293 299 (2002)
Ukraina 156 600 (2001)
Austria 40 583 (2001)
Horvaatia 16 595 (2001)
Sloveenia 6 243 (2002)
Slovakkia 1991. aasta rahvaloenduse mitteametlike andmete kohaselt pidas end ungarlaseks 567 000 inimest, 2001. aastal registreeriti vaid 520 000 ungarlast. See tähendab, et viimase kümnendi jooksul on ungari kogukond kahanenud märgatavalt, 8%. Esimest korda Slovakkia ungarlaste ajaloos on nende osatähtsus Slovakkia rahvastikus langenud alla 10%. Rumeenias asustavad ungarlased hästi piiritletud ala, mida nimetatakse Transilvaaniaks. Seal on nende arv ajavahemikul 1992. aastast aastatuhande vahetuseni vähenenud 11,7%, samal ajal kui üldine rahvaarv selles Rumeenia osas vähenes 6,5%. Ungarlaste arv langes 1 415 718-le, nende osatähtsus Transilvaanias kahanes 20,8%-lt 19,6%-ni. Samasugust ungari rahvastiku vähenemise tendentsi võib märgata ka Vojvodinas (Serbia), kus see sama ajavahemiku jooksul vähenes ligikaudu 10%.
Esimese maailmasõja järel 1920. aastal sõlmitud rahulepingu ja 1947. aasta Pariisi rahulepingute kohaselt kaotas Ungari naabritele suure osa oma territooriumist (võrreldes endise Ungari kuningriigiga kaotas Ungari Trianoni rahuga 72% oma territooriumist ja tema rahvaarv vähenes 20,8 miljonilt 7 miljonini), mis tähendas seda, et nende piirkondade elanikest said peaaegu üleöö naaberriikide kodanikud. Inimestest said niinimetatud etnilised ungarlased ehk ungari vähemus, ilma et nad oleksid kunagi lahkunud oma kodumaalt, oma kodulinnast või kodukülast. Lühidalt öeldes liikusid piirid, mitte inimesed. Peaaegu iga Ungari pere võib rääkida oma perekonna kohta loo, kus vanavanematest, kes mitte kunagi oma külast mujale ei kolinud, said kahe, kolme või isegi viie eri riigi kodanikud (seda viimast Ungari, Slovakkia ja Ukraina piirkonnast pärit perede puhul). Nii juhtus minu abikaasa vanaemaga, kes sünnitas kolm last samas majas, kuid kolmes eri riigis. Iga laps sai eri kodakondsuse koos kõigi selle kurbade tagajärgedega. Seetõttu võib ainult ette kujutada, kui rasket elu, millist ebaõiglust ja vintsutamist pidid need kogukonnad taluma maailmasõdade ajal ja järel.
Pärast seda, kui inimesed olid toime tulnud Esimese maailmasõja tagajärjel pealesunnitud assimileerimisega, piiri muutumisega Teise maailmasõja käigus ja uutesse piiridesse surumisega selle järel, tabas neid kõige hullem natsionalistliku kommunismi laine. Need 50 aastat ei ohustanud mitte üksnes ungari kogukondade füüsilist eksistentsi, põrmustada püüti ka nende identiteedi alustalasid. Riik konfiskeeris kõikjal kogukonnale, kirikule ja eraisikutele kuulunud vara (olenemata sellest, millises naaberriikidest keegi elama juhtus) ning algas karm võitlus emakeelsete koolide, kiriku, seltside – kõigi identiteeti kaitsvate institutsioonide vastu. Mõnel juhul seati kahtluse alla isegi ungarlaste olemasolu, nii et ametlikult tohtis neid nimetada üksnes ungarikeelseteks rumeenlasteks, slovakkideks jne.
Õiguste eest võitlemine ja identiteedi tugevdamine oli kommunistliku reziimi ajal võimatu, lootust ei saanud rajada rahvusvahelistele organisatsioonidele ega emamaale Ungarile, kes ei teinud kommunistliku valitsuse all ainsatki katset kaitsta rahvuskaaslaste huve. Näiteks Austria aitas sarnases olukorras väga palju kaasa Lõuna-Tirooli (Alto Adige) autonoomse staatuse saavutamisele Itaalias.
Kevadised lihavõttepühad Mezokovesdi külas Ungaris. Kirde-Ungaris säilinud paganliku traditsiooni kohaselt tähistatakse lihavõtteid tüdrukute veega kastmisega. Foto: Scanpix
1990ndate alguse revolutsioonid või rahumeelsemad muutused tõid nende ungari kogukondade ellu pöörde. Saanud tagasi peamised kodanikuvabadused ja õigused, taastasid kogukonnad viivitamata oma esindusorganid, kodanikuühendused, koolid ja kirikud. Kasutades poliitilist esindatust, võitlevad nad oma õiguste eest üksnes parlamentaarsel teel, rahumeelselt ja seadusega lubatud vahendeid kasutades. Kuna oma suure rahvaarvu tõttu suudavad nad hõlpsalt saata oma esindajad parlamentidesse, muutusid ungari vähemust esindavad poliitilised jõud Rumeenia, Slovakkia ja aeg-ajalt ka Serbia poliitilises elus arvestatavaks teguriks ja aitasid aktiivselt kaasa nende riikide ühinemisele Euroopa Liiduga. Kuid isegi nende kuulumine valitsusse ei muutnud üldiselt enamusjõudude suhtumist vähemusrahva seast pärit kaasmaalastesse, et kaasa aidata nende probleemide lahendamisele.
1990. aastatel tekkis lootus, et nii nende elu kui ka võimalus teisel pool piiri elavate sõprade ja sugulastega läbi käia paraneb märgatavalt, kui naabritest saavad üheaegselt Euroopa Liidu liikmesriigid. Ühinemisprotsessi kontrolli all andsid valitsuste lubadused sellisteks lootusteks küllaga alust. Kahjuks aga unustati kohe pärast ühinemist lubadused olulistes, nende kogukondade arengu ja tuleviku jaoks otsustavates küsimustes ning igapäevane võitlus oma õiguste, arenguvõimaluste ja tuleviku eest jätkub. Nüüdseks on see sageli taandunud võitluseks Euroopa Liidu pakutavate võimaluste (toetuste, projektide) pärast. Kogukonnad peavad toime tulema sama väljakutsega, millega kõik Euroopa Liidu rahvad – konkurentsiga ressursside ja võimaluste pärast. Nende stardipositsioon on aga teistest nii palju tagapool, et võrdsed võimalused avanevad igapäevaelus haruharva.
Õiguste rahvusvahelist kaitset ei ole samuti olnud või on see olnud ebapiisav. Kui Rahvasteliidu ajajärgul olid vähemusrahvaste kaitse lepingud ebaefektiivsed ja sobivad meetmed puudusid hoopis, siis hiljem pidid ungari kogukonnad tunnistama ÜRO täielikku huvipuudust nende olukorra suhtes. Suhtumine hakkas muutuma 1980ndate lõpul, kui vähemuste saatus ja kaitse osutusid äkki OSCE ja Euroopa Nõukogu sagedaseks päevateemaks. Kasutades kumbki oma mehhanisme – kas õiguslikult siduvaid lepinguid (nt Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsioon) või poliitilisi avaldusi (OSCE dokumendid või Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsioonid) – aitasid mõlemad organisatsioonid kaasa sellele, et vähemuste õigustele hakati pöörama suuremat tähelepanu ja paranes nende õiguslik olukord. Kahjuks viidi meetmeid ellu teosammul ja mõningaid küsimusi ei käsitletud üldse. 1990ndate alguses sõlmis Ungari kahepoolsed lepingud peaaegu kõigi naaberriikidega. Lepingute eesmärk oli sealsete vähemusrühmade olukorra parandamine. Vähemusrühmad, keda lepingud puudutasid, jäeti aga alati läbirääkimistelt kõrvale, mistõttu lepingutes sätestatud meetmed kordasid lihtsalt varasemate rahvusvaheliste eeskirjade teksti, arvestamata suuruse ja eesmärkide poolest erinevate vähemusrühmade probleeme ja vajadusi. Kuigi need lepingud on endiselt jõus, on Euroopa Liidu liikmestaatus loonud Ungari, Sloveenia, Slovakkia ja Rumeenia koostööle hoopis teise aluse.
1990. aastatel tekkis lootus, et nii nende elu kui ka võimalus teisel pool piiri elavate sõprade ja sugulastega läbi käia paraneb märgatavalt, kui naabritest saavad üheaegselt Euroopa Liidu liikmesriigid. Ühinemisprotsessi kontrolli all andsid valitsuste lubadused sellisteks lootusteks küllaga alust. Kahjuks aga unustati kohe pärast ühinemist lubadused olulistes, nende kogukondade arengu ja tuleviku jaoks otsustavates küsimustes ning igapäevane võitlus oma õiguste, arenguvõimaluste ja tuleviku eest jätkub. Nüüdseks on see sageli taandunud võitluseks Euroopa Liidu pakutavate võimaluste (toetuste, projektide) pärast. Kogukonnad peavad toime tulema sama väljakutsega, millega kõik Euroopa Liidu rahvad – konkurentsiga ressursside ja võimaluste pärast. Nende stardipositsioon on aga teistest nii palju tagapool, et võrdsed võimalused avanevad igapäevaelus haruharva.
Õiguste rahvusvahelist kaitset ei ole samuti olnud või on see olnud ebapiisav. Kui Rahvasteliidu ajajärgul olid vähemusrahvaste kaitse lepingud ebaefektiivsed ja sobivad meetmed puudusid hoopis, siis hiljem pidid ungari kogukonnad tunnistama ÜRO täielikku huvipuudust nende olukorra suhtes. Suhtumine hakkas muutuma 1980ndate lõpul, kui vähemuste saatus ja kaitse osutusid äkki OSCE ja Euroopa Nõukogu sagedaseks päevateemaks. Kasutades kumbki oma mehhanisme – kas õiguslikult siduvaid lepinguid (nt Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsioon) või poliitilisi avaldusi (OSCE dokumendid või Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsioonid) – aitasid mõlemad organisatsioonid kaasa sellele, et vähemuste õigustele hakati pöörama suuremat tähelepanu ja paranes nende õiguslik olukord. Kahjuks viidi meetmeid ellu teosammul ja mõningaid küsimusi ei käsitletud üldse. 1990ndate alguses sõlmis Ungari kahepoolsed lepingud peaaegu kõigi naaberriikidega. Lepingute eesmärk oli sealsete vähemusrühmade olukorra parandamine. Vähemusrühmad, keda lepingud puudutasid, jäeti aga alati läbirääkimistelt kõrvale, mistõttu lepingutes sätestatud meetmed kordasid lihtsalt varasemate rahvusvaheliste eeskirjade teksti, arvestamata suuruse ja eesmärkide poolest erinevate vähemusrühmade probleeme ja vajadusi. Kuigi need lepingud on endiselt jõus, on Euroopa Liidu liikmestaatus loonud Ungari, Sloveenia, Slovakkia ja Rumeenia koostööle hoopis teise aluse.
„See on sellise vabaduse taastamine, mida me pole näinud enam saja aasta jooksul ja mida me oleme oodanud juba väga kaua aega,” ütles Ungari president Laszlo Solyom detsembris, kui Ungari ja Slovakkia said Schengeni viisaruumi liikmeks. Pildil tähistavad slovakid ja ungarlased piiride avanemist veini ja ilustulestikuga Tornyosnemeti linnas Ungaris. Enne 21. detsembrit 2007 oli piiriäärsetel elanikel vaja sugulastega suhtlemiseks läbida piirikontroll. Foto: Scanpix
Ungari vähemusrühmad alles otsivad häid lahendusi, mis võimaldaks nende arengut ja pakuks tulevikuväljavaateid järgmistele põlvkondadele. On lähiaastate küsimus, kas mittediskrimineerimise, osalusdemokraatia, subsidiaarsuse ja kohaliku autonoomia põhimõtteid rõhutav Euroopa Liit suudab pakkuda elujõulisi lahendusi nende vähemusrühmade probleemidele.
TAUSTAKSUngari valitsus lõpetas personaaluniooni Austriaga 31. oktoobril 1918, kaotades ametlikult Austria-Ungari riigi. Iseseisva Ungari riigi de facto ajutine piir määrati kindlaks 1918. aasta novembris-detsembris kehtinud vaherahu tingimuste järgi. Välja jäid järgmised endise Ungari kuningriigi alad:Mureşi jõest lõuna pool ja Someşi jõest ida pool paiknev Transilvaania osa, mis jäi Rumeenia kontrolli alla (13. novembri 1918. aasta Belgradi vaherahukokkulepe). 1. detsembril 1918 kuulutas Transilvaania rumeenlaste rahvuskogu välja liidu Rumeenia kuningriigiga. Horvaatia-Slavoonia kuningriigi kroonimaa, mis moodustas kõigepealt 1. oktoobril 1918 koos teiste endiste Austria-Ungari aladega sloveenlaste, horvaatide ja serblaste riigi ning seejärel 1. detsembril 1918 Serbia kuningriigiga ühinedes Serbia-Horvaatia-Sloveenia kuningriigi. Suurem osa Baranya, Bács-Bodrogi, Torontáli, Temesi ja Krassó-Szörény piirkondadest 13. novembril 1918 sõlmitud Belgradi vaherahukokkuleppe kohaselt. Serblaste, horvaatide, bunjevatside, slovakkide, russiinide ja teiste Banati, Baèka ja Baranja rahvaste skupðtðina kuulutas välja liidu Serbia kuningriigiga 25. novembril 1918. Vaherahujoon oli kuni lepingu sõlmimiseni ajutiseks rahvusvaheliseks piiriks. 1. detsembril 1918 hääletas Banati rumeenlaste rahvuskogu Rumeenia kuningriigiga liitumise poolt. Slovakkia, millest sai Tðehhoslovakkia osa (status quo, mille kehtestasid Tðehhi leegionid ja mille kiitis heaks Antant 25. novembril 1918).1. detsembril 1918 kutsuti Ungari delegatsioon ametlikult Versailles’ rahukonverentsile, kuid Ungari uus piir oli suures osas ilma ungarlaste osaluseta kindlaks määratud. Ungari lõplik piir määrati kindlaks Trianoni rahulepinguga, mis kirjutati alla 4. juunil 1920. Lisaks eelnimetatud aladele jäid sellest välja järgmised: ülejäänud Transilvaania koos kunagiste Ida-Ungari aladega, mis anti Rumeeniale; Ruteenia, mis vastavalt 1919. aasta Saint-Germaini lepingule loovutati Tðehhoslovakkiale; enamik Burgenlandi, millest 1919. aasta Saint-Germaini lepingu alusel sai Austria osa; Soproni piirkond, mis otsustati 1921. aasta detsembri rahvahääletuse tulemusel jätta Ungarile (ainuke koht, kus lubati rahvahääletust); Međimurje ja Prekmurje, mis anti Serbia-Horvaatia-Sloveenia kuningriigile. Trianoni rahulepinguga määrati Ungarile Pécs, Mohács, Baja ja Szigetvár – linnad, mis olid alates 1918. aasta novembrist kuulunud Jugoslaaviasse.1938. aasta Müncheni lepinguga ning Viini arbitraaþi 1938. ja 1940. aasta otsustega sai Ungari pärast Tðehhoslovakkia lagunemist ja pärast Saksamaa kallaletungi Jugoslaaviale tagasi suure osa oma endistest aladest. Nendel territoriaalsetel muudatustel ei olnud aga pikka iga, kuna Pariisi rahulepinguga 1947. aastal kindlaks määratud sõjajärgsed piirid kattusid peaaegu täielikult 1920. aasta piiridega (http://en.wikipedia.org/wiki).
AUTORIST
Kinga Gál on Euroopa Parlamendi Ungari saadik
