Milline tuleb „Aasia sajandi” Aasia? Mingi aimduse võib meile anda pilguheit Venemaa, Hiina ja Jaapani suhete kolmnurgale Ida-Aasias. Esimene küsimus on kindlasti, et miks on loetletute hulgas Venemaa, on ta siis Aasia riik? Tõsi on see, et jõudu Aasia suunal aktiviseeruda on Venemaal juurde tulnud alles hiljuti. Moskva on tegusalt regiooni ellu lülitunud, näiteks proovib ka Venemaa riigijuht igal aastal selga erinevate Vaikse Ookeani kaldale jäävate riikide rahvarõivaid. Seda koos teiste regiooni liidritega Aasia ja Vaikse ookeani majanduskoostöö (APECi) riikide tippkohtumisel.
Venemaa otsib oma kohta Põhja-Korea tuumaküsimuse lahendamiseks peetavatel kuuepoolsetel läbirääkimistel ning hüpitab mõtteid selle kohta, kuidas enda positsiooni ka Aasias oskusliku energiapoliitika abil parandada. Kiirelt areneva Hiina janu energiaallikate järele on teada-tuntud tõsiasi ning naftat on tarvis ka maailma suuruselt teise, Jaapani majanduse käigushoidmiseks. Üpris loomulik, et Venemaa tunneb ennast täna Ida-Aasias veetleva noorikuna, kelle juures mitmed peigmehed kosjas käivad.
Jõujooned muutuvad
Olulisim tegur regiooni tuleviku määramisel on Hiina areng. Pekingi „pehme võimu” kasvu kirjeldanud ameeriklasest ajakirjanik Joshua Kurlantzick näeb olulist märki Hiina käitumises Aasia valuutakriisi ajal. Kui USA koos teiste lääneriikidega majandusprobleemides riike suuresti ignoreerisid, siis oli just Hiina see, kes keeldus oma valuutat devalveerimast ning osutus seega keerulistel aegadel stabiilsuse tagajaks. Loomulikult oli väiksemate naabruskonna riikide aitamine Pekingi teadlik mainekujundus, sest Hiina oli otsustanud enda senise viletsa maine paremaks vormida. Sarnase teadlikult pingeid maha võtva lükkena võib näha ka Hiina RV eelmise peaministri Zhu Rongji poolt 2000. aastal tehtud ettepanekut Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioonile (ASEAN) ühise vabakaubanduspiirkonna loomiseks. Väikesemate riikide ühendus võidaks kokkuleppest palju rohkem kui Hiina ning Peking ei tunduks enam ka nii suure heidutusena kui seni.
Teine Aasia gigant Jaapan, mille sisemajanduse kogutoodang on ikka veel Hiina omast umbes kaks korda suurem, on seevastu ennast regioonis ise ebasoodsasse nurka mänginud. Põhjuseid on mitu. Mälestus Teise maailmasõja aegsest imperialismist on ülejäänud Aasia riigid Jaapani suhtes tundlikuks teinud ega luba tõusva päikese maal iialgi maailmajao liidri positsioonile asuda. Jaapan sõltub ka USA sõjalisest kohalolekust, olles oma riigikaitse suuresti ameeriklaste korraldada jätnud. Tihti süüdistatakse Tokiot isikliku välispoliitika puudumises, mis on muidugi osaliselt tõsi.
Jaapani kõige suurem julgeolekurisk vaatab vastu Põhja-Koreast, kus irratsionaalselt käituva diktaatori Kim Yong Ili juhtimisel töötatakse tõenäoliselt välja massihävitusrelvi. Olgu olukord selles tänini püsinud paariariigis humanitaarkriisi lähedal või mitte, Pyongyang on korduvate raketikatsetustega tõestanud, et Põhja-Korea võib tahtmise korral palju kurja teha. Eeldada tuleb vaid, et olemas on tuumavõimekus (tõenäoliselt on) ning et teele saadetav Taepodongi kanderakett kohe ranniku lähedal merre ei kuku (tõenäoliselt küll kukub).
Jaapan unistab ka ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikme staatusest. Tokio on juba aastaid ÜRO suuruselt teine rahastaja ning tema püüdlusi kõrgema staatuse poole toetab „suurem vend” USA. Koos Jaapaniga nõuavad ajast ja arust süsteemi ümbervaatamist ka India ja Brasiilia, kuid pigem kaotab ÜRO rahvusvahelise olukorra peegeldamisel enne oma tähtsuse, kui et enda struktuuri reformida laseb.
Oluliseks jõujooneks Ida-Aasias on sealsete gigantide Jaapani ja Hiina omavahelised suhted. Peaminister Junichiro Koizumi ajal vaid mõned aastad tagasi olid kaks riiki halvimates suhetes pärast diplomaatiliste suhete taastamist 1972. aastal. Koizumi järglane Shinichiro Abe jätkas oma eelkäia liini, vastandades Jaapanist, Indoneesiast ja Indiast koosnevat „vabaduse ja jõukuse kaart” kuulsale „kurjuse teljele”. Viimane peaminister Yasuda Fukuda aga fokuseeris Jaapani välispoliitika taas Aasiale, järgides oma isa Takeo Fukuda poolt peaministrina 1977. aastal algatatud Fukuda doktriini. Uuel peaministril Taro Asol on küll pistriku kuulsus, kuid on ka märke, et ta võib oma eelkäija alustatuga jätkata. Hiina tõus muudab maailmas lihtsalt liiga paljut, et Jaapan võiks selle ignoreerimist endale lubada.
Venemaa valikud
Aasias ärganud Venemaa leidis seega eest muutunud jõujoontega keskkonna, kus võimalike koostööpartnerite osas tuleb teha põhimõtteline valik Jaapani ja Hiina vahel.
Keskendumine Jaapanile tähendaks USA liini järgimist ning võimaldaks „vanade” suurvõimude poolt ohuna tunnetatud Hiina ümber piirata. Alliansi merejõudude abil saaks samuti leevendada Venemaa muret selles osas, et inimtühjad Siberi väljad võiksid mingil hetkel maapuuduses vaevlevate hiinlastega täituda. Jaapan oleks ka tubli nafta- ja maagaasivarude tarbija ning võimalik suur investor Venemaa Kaug-Itta. Täna ongi Venemaa idaosa ja Põhja-Korea ainsad regiooni riigid, kuhu Jaapani ettevõtted veel laienenud ei ole.
Paraku ei edene Tokio ja Moskva koostöö kohe mitte sugugi. Esiteks piirivaidlus. Jaapani seisukohast on praegu Venemaa koosseisu kuuluvad neli Kuriili saart põline Jaapani territoorium ning Venemaa hõivas need saared ebaseaduslikult, saates oma väed sinna pärast Jaapani kapitulatsiooni. Lisaks põhimõttelistele argumentidele tõstab teema juures jaapanlaste motivatsiooni ka praktiline soov pääseda ligi saarte ümbruses asuvatele kalavarudele. Medvedevi jaoks on aga riigi territoriaalne terviklikkus üks põhiteema, millega kompromisse ei tehta. Patiseis Kuriilide küsimuses pärsib kahepoolsete suhete arengut ka muudes valdkondades. Iga viimase võimuvahetusega Moskvas on Tokiol tekkinud uus lootus, et äkki on võimalik uut presidenti Jaapani murede suhtes positiivselt hõlvata ja rohkem ennast huvitavates teemades valgustustööd teha. Seni on püüdlused karile jooksnud, Jaapani ja Venemaa vahel on isegi rahuleping siiani sõlmimata.
Venemaa selge valik on hoopis Hiina. Raske öelda, kas Moskva tunneb Pekingiga teatud lähedust seetõttu, et nende maailmanägemus on suhteliselt sarnane, või hoopis seetõttu, et see maailmanägemus on muust maailmast erinev (autokraatsem) ja seetõttu ühteliitev. Mõlemad riigid räägivad igatahes multipolaarsest maailmast: USA praegune nõrk unipolaarsus väheneb ning 15 aasta pärast on võim jagunenud mitme pooluse vahel. Multipolaarsuse põhitoetaja Hiina näeb end kindlasti ühe pooluse ja tähtsama võimuna.
Hiina kolmanda mehitatud kosmoselennu taikonaudid Liu Boming, Zhai Zhigang ja Jing Haipeng. Lend läks ajalukku hiinlaste esimese käiguga avakosmosesse. 25. september 2008. Foto: Scanpix
Kahe Lääne jaoks problemaatilise suurriigi mõjuvõimu suurenemise esimene ilming on kindlasti Shanghai Koostööorganisatsioon ning üha suurenev eripalgeline koostöö selle raames. Venemaa on lubanud Hiina jaoks ka oma naftakraane rohkem lahti keerata. Alates 2006. aastast on kokku lepitud 10 miljardit dollarit maksva naftatoru ehitamine Siberi naftaväljadelt Hiinasse.
Kui esmapilgul võib Moskva ja Pekingi kooslus pilvitu tunduda, siis tegelikkus on muidugi keerulisem. Esiteks ei taga juurdepääs Venemaa naftale veel Hiina jaoks selle soodsat hinda. Samuti ei ole Hiinale meeltmööda Venemaa asjatu agressiivsus. Olgugi et Medvedev pärast Shanghai Koostööorganisatsiooni kohtumist teistmoodi väitis, ei toetanud Hiina sugugi Venemaa agressiooni Gruusia vastu, vaid vaatas olukorda pigem mureliku pilguga. Aga eks Hiina majanduse tulevik sõltub kaupade juurdepääsust eksporditurgudele ning seda ei taha nn maailma vabrikust hiiglane poliitilistel põhjustel ohtu seada.
Mis siis?
Euroopa jaoks on järeldused üpris selged. Olgugi et seni on Venemaa prioriteedid olnud Euroopas, võib Aasia suund hakata tulevikus üha suuremat rolli mängima. Juba praegu on Moskva olulisim trump energia ning Euroopa suunal lendu lastud ähvardus, et kui Venemaa seda tahab, võib ta naftavood lihtsalt tõusva tarbimisega Aasiasse ümber suunata. Täna saab veel väita, et Venemaa on Euroopa energiaturust rohkem sõltuvuses kui vastupidi, ent areng ja jõuvahekorrad Ida-Aasias võivad olukorda tulevikus dramaatiliselt muuta.
AUTORISTRaul Allikivi on TLÜ õppejõud
