Viiepäevase sõja käigus toimus dramaatilisi sündmusi ka sellel rindelõigul. Venelased tõid sõja ajal Abhaasiasse lisaks seni seal dislotseerunud Vene rahuvalvajatele veel 9000 meest, kasutasid Abhaasia sadamaid Musta mere laevastiku Gruusia-vastaste operatsioonide tugipunktidena ning toetasid Abhaasia üksuseid 9. augustil viimase Gruusia kontrolli alla jäänud Abhaasia maalapi, Kodori kuru vallutamisel.
See ning Venemaa pisut hilisem Abhaasia (ja Lõuna-Osseetia) iseseisvuse de iuretunnustamine koos baaside- ning kaitselepingute sõlmimisega Moskva ja Suhhumi vahel on siiski asja üks pool. Vähem oluline pole kujunenud olukorras küsimus, millele siiani õigupoolest polegi rahvusvaheliselt pädevat vastust otsitud: mis on üldse Thbilisi ja Suhhumi vahelise konflikti tuum?
Enamasti püütakse abhaaside (apsuate) ja grusiinide vahelisi vastuolusid käsitleda lihtsustatult ning taandatakse kahe rahvuse vaheline vaen religioossele põhjale, osundades grusiinide kristlusele ja apsuate islamiusule. Religioon on Abhaasia konflikti puhul siiski üksnes üldise kultuuritausta iseloomustajaks ega oma pikaajalise vaenu ning aastate jooksul korduvalt ulatusliku vägivalla, mõrvade ja etniliste puhastusteni viinud vastasseisu juures kuigi olulist rolli. Seda kinnitab muu hulgas tõsiasi, et Abhaasia praegu umbes kahesajast tuhandest elanikust moodustavad enam kui 20 protsenti kristlikud armeenlased, kelle vahekord apsuatega on jäänud üldreeglina rahumeelseks. Kui siia lisada veel õigeusklikud venelased, kreeklased ja muud väiksemad kristlikud vähemused, näeme, et Abhaasia konflikti näol pole ususõjaga mingil juhul tegemist. Mulje võimalikust religioossest elemendist Abhaasias on andnud tõsiasi, et 1992. aastal tõttasid gruusia vägede eest taanduvatele abhaasia võitlejatele appi tollase Kaukaasia Mägirahvaste Konföderatsiooni vabatahtlikud, kelle hulgas leidus tõepoolest hulgaliselt ka neid, kes sekkusid sõjategevusse just nimelt usulistel motiividel, nähes apsuate ja grusiinide vahelises jõukatsumises võitlust kahe religiooni vahel.
Mis on siis Abhaasia konflikti tuum?
Võime kõhklematult öelda, et rahvusliku kokkupõrke juured ulatuvad tagasi üsna kaugesse ajalukku. Nimelt vahetas
Võime kõhklematult öelda, et rahvusliku kokkupõrke juured ulatuvad tagasi üsna kaugesse ajalukku. Nimelt vahetas enamik apsuaid kristluse islami vastu alles 16. sajandil, kui praegune Abhaasia Ottomani impeeriumi valitsuse alla läks. Usku vahetas ka Abhaasiat seni valitsenud kristlik Shervašidze dünastia, mis uue võimu all katkestas oma senised tihedad suhted Gruusia Bagratiidide kuningakojaga. Siinkohal on oluline märkida, et kuni selle ajani oli Abhaasia, vaatamata oma kohatisele kuulumisele Gruusia kuningate võimu alla, etniliselt Ida-Gruusiast erinev ning homogeenne üksus, mis alati säilitas vürsti- või kuningriigina omaette autonoomse staatuse.
Olukord muutus drastiliselt pärast seda, kui Ottomani impeeriumi allakäik tõi piirkonda üha tugevneva vene mõju. Gruusia inkorporeerimine Vene impeeriumi koosseisu 1801. aastal muutis Abhaasia sisuliselt puhvriks Türgi ja Venemaa vahel. Pärast veriseid dünastiatevahelisi siseheitlusi, mille tulemusena Suhhumi vallutanud Vene vägede toetusel tõusis Abhaasia valitsejaks Sefer-bei, kes muu hulgas lasi ennast ristida ning vahetas oma türgipärase nime kristliku Georgi vastu, muutus Abhaasia 1810. aastal Vene impeeriumi provintsiks. Oluline on see, et ka niisugusena säilitas Abhaasia oma autonoomia ja valitseva rahvusliku dünastia.
Lüüasaamine Krimmi sõjas (1853–1856) sundis Venemaad Abhaasiast Türgi kasuks loobuma. Ent nüüdki jäi valitsev Shervašidze dünastia vähemalt nominaalselt Abhaasias võimule. Olukord muutus uuesti, kui Venemaa Aleksander II valitsemise ajal pärast pikki ja veriseid võitlusi suutis lõpuks 1864. aastal alistada kogu Põhja-Kaukaasia. Abhaasiat kui senist puhverriiki Venemaa ja Türgi vahel polnud enam vaja ning Shervašidzede dünastia sunniti oma võimu täies mahus tsaarile üle andma. Ka administratiivselt tabas Abhaasiat tagasilöök, senine poolsõltumatu vürstiriik liideti administratiivselt nüüd naabruses asuva Kutaisi kubermanguga.
Kirjeldatud murrangulised sündmused ei olnud paljudele apsuatele vastuvõetavad ja hinnanguliselt lahkus kuni 60 protsenti abhaasidest kodupaigast, enamasti Türki. Võime öelda, et just siit ongi Abhaasia tragöödia alguse saanud. Apsuatest tühjaks jäänud külad asustati järgnevatel aastatel grusiinide, armeenlaste ja venelastega. Protsess jätkus kogu ülejäänud aja jooksul, mil Abhaasia kuulus Tsaari-Venemaa koosseisu.
Gruusia lühiajalise iseseisvuse perioodil (1918–1921) Thbilisi võimu alla jäänud Abhaasia staatuses õiget selgust ei saavutatud. Gruusia võimud olid valmis tagama apsuatele mõningase autonoomia, apsuad soovisid aga pakutust hoopis enamat. Vaidlused lõpetas Punaarmee, mis Gruusia iseseisvusele lõpu tegi ning koos Gruusiaga ka Abhaasia nõukogude võimule alistas. Bolševike võimu all moodustati Abhaasiast algul Vene Föderatsiooni koosseisu kuuluv nõukogude vabariik. Mõni aeg hiljem lülitati Abhaasia Stalini käsul autonoomse vabariigina Gruusia koosseisu. Muu hulgas tähendas see gruusia keelele ametliku staatuse andmist Abhaasias ning paljude grusiinidest ametnike asumist autonoomse vabariigi etteotsa.
Rahvusliku lõhestamise ning jaga-ja-valitse-mängu eriliseks meistriks Kaukaasias oli Lavrenti Beria, kes igati soodustas grusiinide ümberasumist Abhaasiasse. Samuti saadeti stalinliku industrialiseerimise raames Abhaasiasse massiliselt venelasi ja ukrainlasi. Abhaasia koloniseerimisest ei jäänud nõukogude võimude otsesel organiseerimisel kõrvale ka Armeenia – muu hulgas propageeriti ja finantseeriti armeenlaste ümberasumist Abhaasiasse Armeenia õigeusukiriku kaudu.
1939. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasidki apsuad Abhaasia elanikkonnast vaid 18 protsenti, jäädes kaugelt alla grusiinidele, kelle protsent oli tõusnud 29,5 peale, ning venelastele, kes moodustasid autonoomse vabariigi elanikest 19,3 protsenti. Kõige selle tulemuseks oli apsuate peaaegu täielik kõrvaletõrjumine oma ajaloolise kodumaa juhtimisest ning nende muutumine järjest kahanevaks vähemuseks oma asualal. On loomulik, et see põhjustas kibestumist ja rahvuslikku vaenu, mis üksnes ootas väljundit.
Kirjeldatud olukord kestis Stalini surmani. Järgnevatel aastatel Moskva muutis oma suhtumist. Seati koguni sisse rahvuslikud kvoodid, mille kohaselt apsuad, kes 1959. aastal moodustasid vaid 15,9 protsenti rahvastikust, said endale ebaproportsionaalselt suure mõju vabariigi juhtorganites. Täiesti mõistetavalt ei parandanud see rahvustevahelisi suhteid, kuna selleks ajaks juba enam kui 40 protsenti Abhaasia elanikest moodustavad grusiinid tundsid ennast selgelt diskrimineeritutena.
Kui Nõukogude Liit kokku varises, ujusid aastakümnete jooksul mahasurutud pinged apsuate ja grusiinide vahel otsekui iseenesest pinnale. Kartus, et iseseisvuv Gruusia võib apsuad oma vabariigi juhtimisest täielikult kõrvale tõrjuda, oli põhjuseks, miks Mihhail Gorbatšovi poolt 17. märtsil 1991 läbi viidud referendumil Nõukogude Liidu säilitamise küsimuses anti Abhaasias 98,6 protsenti hääli Nõukogude Liidu säilitamise poolt, samal ajal kui grusiinid ja armeenlased referendumit boikoteerisid.
Referendumi tulemustest hoolimata kuulutas Gruusia ennast 9. aprillil 1991 nõukogudeaegse dissidendi Zviad Gamsahhurdia juhtimisel iseseisvaks. Sellega seoses leidsid ka apsuad ennast uuest olukorrast. Gamsahhurdia Abhaasia küsimuses jõuvõtteid kasutama ei hakanud ning kohalikul tasandil õnnestus apsuatel ja grusiinidel saavutada koguni võimujagamise kokkulepe, mis apsuatele nende vähese arvukuse peale vaatamata säilitas vabariigi juhtimisel enamuse. Olukord muutus, kui riigipöörde tulemusena kukutatud Gamsahhurdia asemel asus Gruusia etteotsa Eduard Shevardnadze. 21. veebruaril 1992 vastu võetud otsust taastada Gruusia 1921. aasta põhiseadus tõlgendati apsuate poolt kui nende ilmajätmist autonoomiast, ehkki see ei vastanud tõele.
Pinged eskaleerusid ning jõudsid tänavarahutuste ja etniliste kokkupõrgeteni 23. juulil 1992, kui Abhaasia kuulutas ennast iseseisvaks. Apsuate paramilitaarsed üksused alustasid grusiinidest ametnike vägivaldset eemaldamist nende büroodest ja asendamist apsuate või venelastega. Vene eriteenistuste ja sõjaväelastega juba mõnda aega läbirääkimisi pidanud Abhaasia separatisti juht Vladislav Arzinba teatas, tundes enda selja taga selget Moskva toetust, et on vajadusel valmis alustama Gruusiaga koguni sõda.
Augustis 1992 sõda algaski. Selle tulemused olid ilmselt hirmsamad, kui sõja alustajad Suhhumis või Thbilisis ja nende õhutajad Moskvas ette näha oskasid. Eri hinnangutel kaotas aastatel 1992–1994 Abhaasia konfliktis elu 10 000–30 000 grusiini ja 3000 apsuat, grusiinidest sõjapõgenike arvuks hinnatakse 200 000–240 000 inimest. Kahju nõukogude ajal ennast edukalt majandanud piirkonnale on tänaseni osutunud korvamatuks.
Sõda kui inimlik tragöödia. Gruusia sõjapõgenik Kutaisi koolis, mis põgenike rohkuse tõttu on kasutusele võetud ajutise peavarjuna. Foto: Scanpix
Selge on, et stabiilseks ja lahendatuks ei saa Abhaasia küsimust edaspidigi pidada.
Mart Helme
