Göteborgi ülikoolis õppinud noored intellektuaalid, kes mässasid Rootsi ühiskonna kivinenud korralduse ja USA Vietnami-agressiooni vastu 1960. aastate lõpul, 1970-ndate algul, on nüüdseks jõudnud kuuekümnendatesse eluaastatesse. Nelikümmend aastat on möödas kogu Euroopat raputanud 1968. aastast, kui mässati autoriteetide vastu nii Pariisis kui Stockholmis ja Göteborgis, aga hoopis teises võtmes kui Prahas ja Tartus. Praha 1968 oli hoopis midagi muud kui Pariis 1968, kuid tollastel Euroopa noortel radikaalidel ei jätkunud ajasündmuste keerises piisavalt ajaloolist kogemust ega ettenägemisvõimet, et mässutuhinas endale põhjendatumalt defineerida paremat ja vasakut, totalitarismi ja demokraatiat, vabatsemist ja tõelist vabaduspüüdu. Oli see poliitiline naiivsus või demokraatia läbimurre, küsivad nüüd hallipäised aktivistid. Mispärast on üks ajastu entusiastlik ja optimistlik ning teist ajajärku tajub isegi noorem generatsioon üksnes lõpmata väsinuna? Mida on demokraatlik ühiskond tänu 1968. aastale võitnud või kaotanud?
Gunila Ambjörnssoni koostatud intervjuudekogumik „Ajavaimu käänakud” (Tidsandans krumbukter. Carin Mannheimer, Lena Fridell, Agneta Pleijel, Gunila Ambjörnsson, Lars Hamberger, Åke Malm, Peter Jagers, Abdul Khakee, Johan Lönnroth, Gudrun Lönnroth, Jan Stolpe, Maarja Talgre, Lars-Olof Franzén, Ronny Ambjörnsson. Nya Doxa, 2007) katsub heita punktvalgust Rootsi ühiskonna vaimuseisule siis ja nüüd.
Raamatu moto pärineb 1938. a. sündinud teatrilavastajalt Lennart Hjulströmilt ja defineerib ajavaimu nii: see, mis on meie ümber nagu mingi gaas, seda on võimatu näha, selle eest on võimatu end kaitsta, see on ilma kontuurideta, ilma lõhnata, tungib meie ellu, meie keelde, hõlmab ja embab meid.
Neliteist kultuuri- ja ühiskonnategelast – toimetajat, kirjanikku, ajakirjanikku, õppejõudu, riigiteadlast, poliitikut – jutustavad oma kuldsetest kuuekümnendatest ja üritavad tõmmata ühendusjooni oma nüüdse minaga. Samas on intervjueeritud nende tütreid ja poegi, uut põlvkonda, kellelt küsitakse peamiselt üht: kuidas vaatate teie oma vanemate kunagisele poliitilisele aktiivsusele, ja kuidas on lood teie enda poliitilise aktiivsusega? Kuidas hindate möödunud neljakümmend aastat?
1960-ndatel oli nii neid, kes pidasid oma eesmärgiks Rootsis nõukogude võimu kehtestamist ja suurärimeeste kapsapõllule saatmist, kui ka neid, kelle jaoks see oli plahvatusliku loovuse ja ettevõtlikkuse, tuleviku-usu ja entusiasmi aeg.
Neliteist kultuuri- ja ühiskonnategelast – toimetajat, kirjanikku, ajakirjanikku, õppejõudu, riigiteadlast, poliitikut – jutustavad oma kuldsetest kuuekümnendatest ja üritavad tõmmata ühendusjooni oma nüüdse minaga. Samas on intervjueeritud nende tütreid ja poegi, uut põlvkonda, kellelt küsitakse peamiselt üht: kuidas vaatate teie oma vanemate kunagisele poliitilisele aktiivsusele, ja kuidas on lood teie enda poliitilise aktiivsusega? Kuidas hindate möödunud neljakümmend aastat?
1960-ndatel oli nii neid, kes pidasid oma eesmärgiks Rootsis nõukogude võimu kehtestamist ja suurärimeeste kapsapõllule saatmist, kui ka neid, kelle jaoks see oli plahvatusliku loovuse ja ettevõtlikkuse, tuleviku-usu ja entusiasmi aeg.
Raamatu koostaja on raudne leedi Gunila Ambjörnsson, kirjanik ja režissöör (sünd. 1938). Ta leiab, et tal on olnud õnn olla noor „vitaalsel ja turbulentsel muutusteajal, kui mässati autoriteetide vastu ja oldi tulvil tuleviku-usku”. Ja tema generatsioon ei kavatse minna pensionile, kui selleks seaduslik aeg kätte jõuab. Olgugi et 1960.-1970. aastaid nüüdsel ajal sageli halvustatakse ja isegi totraks tembeldatakse. Tol ajal tundus, et mäss kõige vastu oli õigustatud, kõik vana ja vananenu tuli kõrvale heita ning kõiges minna üle uuele mõtlemisele – uusoimale, kui kasutada George Orwelli uuskeele sõnaraamatut.
Ometi tunnistatakse, et „68-liikumisel” ja uuel mõtlemisel oli ka pahupooli ja hea hulk lapsi sai koos pesuveega välja visatud. Oli imekspandavat naiivsust, ja oli palju ebamääraste taotlustega tegelasi, kes liikumise sabas sörkides ja satelliitidena selle ümber tiireldes algseid õilsaid ideid ähmastasid.
„Kolmanda maailma” eest võideldes, USA-d põlates, Venemaad, Hiinat ja Vietnami idealiseerides ning marksismi ja maoismi tudeerides lootsid noored vasakpoolsed „68-liikumise” tegelased ühtlasi ka rajada uue seksuaalmoraali, uue kultuuripoliitika, uue kirjanduse, uue võitleva teatri, uue perekonna- või perekonnatusemudeli, uue lastekultuuri. Vanemate-laste, õpetajate-õpilaste, ülemuste-alluvate vahekorrad ei muutunud pärast 1968. aastat enam kunagi endisteks. Kogu Rootsi, kus alles hiljuti olid ülemad alamaid kõnetanud üleolevalt kolmandas isikus („Toogu ta nüüd söök lauale!”) läks üle totaalsele vastastikusele sinatamisele ja „ülemklass” muutus sõimusõnaks.
Nüüd küsib raamatu koostaja endalt ja oma kaasaegsetelt: mida me mõtlesime, mida me tahtsime? Ja mis sai edasi? Elus ja poliitikas? Mida me mõtleme nüüd? Kas midagi on muutnud? Ja kui, siis miks? Kuidas näeb välja elav demokraatia? Kas elasime selles tollal, või elame selles nüüd?
Raamat käsitleb ka klassiühiskonna muutumist. Vastajate päritolu on erinev: nende hulgas on nii ülemklassi kui ka töölisklassi lapsi, rootsi kultuurieliidi järeltulijaid ja hoopis võõra päritoluga inimesi, nagu Zanzibarist Rootsi tulnud Abdul Khakee ja eesti vanemate laps Maarja Talgre. Neid ühendas aastal 1968 „meie”-tunne, põletav poliitiline ajavaim, mis nõudis solidaarsust, visiooni, vastutust maailma käekäigu eest. Elati kommuunides, marsiti rongkäikudes, hüüti loosungeid, oldi süüdimatus maailmarevolutsiooni meeleolus. Nende inimeste lapsed, praegused kolmekümneaastased, vastavad küsimusele „Kuidas sulle tundub praegune ajavaim?” enamasti õlakehitusega: „Ükskõikne ja pessimistlik.”
Ometi tunnistatakse, et „68-liikumisel” ja uuel mõtlemisel oli ka pahupooli ja hea hulk lapsi sai koos pesuveega välja visatud. Oli imekspandavat naiivsust, ja oli palju ebamääraste taotlustega tegelasi, kes liikumise sabas sörkides ja satelliitidena selle ümber tiireldes algseid õilsaid ideid ähmastasid.
„Kolmanda maailma” eest võideldes, USA-d põlates, Venemaad, Hiinat ja Vietnami idealiseerides ning marksismi ja maoismi tudeerides lootsid noored vasakpoolsed „68-liikumise” tegelased ühtlasi ka rajada uue seksuaalmoraali, uue kultuuripoliitika, uue kirjanduse, uue võitleva teatri, uue perekonna- või perekonnatusemudeli, uue lastekultuuri. Vanemate-laste, õpetajate-õpilaste, ülemuste-alluvate vahekorrad ei muutunud pärast 1968. aastat enam kunagi endisteks. Kogu Rootsi, kus alles hiljuti olid ülemad alamaid kõnetanud üleolevalt kolmandas isikus („Toogu ta nüüd söök lauale!”) läks üle totaalsele vastastikusele sinatamisele ja „ülemklass” muutus sõimusõnaks.
Nüüd küsib raamatu koostaja endalt ja oma kaasaegsetelt: mida me mõtlesime, mida me tahtsime? Ja mis sai edasi? Elus ja poliitikas? Mida me mõtleme nüüd? Kas midagi on muutnud? Ja kui, siis miks? Kuidas näeb välja elav demokraatia? Kas elasime selles tollal, või elame selles nüüd?
Raamat käsitleb ka klassiühiskonna muutumist. Vastajate päritolu on erinev: nende hulgas on nii ülemklassi kui ka töölisklassi lapsi, rootsi kultuurieliidi järeltulijaid ja hoopis võõra päritoluga inimesi, nagu Zanzibarist Rootsi tulnud Abdul Khakee ja eesti vanemate laps Maarja Talgre. Neid ühendas aastal 1968 „meie”-tunne, põletav poliitiline ajavaim, mis nõudis solidaarsust, visiooni, vastutust maailma käekäigu eest. Elati kommuunides, marsiti rongkäikudes, hüüti loosungeid, oldi süüdimatus maailmarevolutsiooni meeleolus. Nende inimeste lapsed, praegused kolmekümneaastased, vastavad küsimusele „Kuidas sulle tundub praegune ajavaim?” enamasti õlakehitusega: „Ükskõikne ja pessimistlik.”
11. mai 1968, Pariisi tänav pärast üliõpilaste demonstratsiooni. Pariisis, Stockholmis ja Göteborgis mässati autoriteetide vastu hoopis teises võtmes kui Prahas ja Tartus. Tollastel Euroopa noortel radikaalidel ei jätkunud ajasündmuste keerises piisavalt ajaloolist kogemust ega ettenägemisvõimet, et mässutuhinas endale põhjendatumalt defineerida paremat ja vasakut, totalitarismi ja demokraatiat, vabatsemist ja tõelist vabaduspüüdu. Foto: Scanpix
Näiteks kirjutab üks raamatus vastanutest, Carin Mannheimer, dramaturg ja lavastaja (sünd. 1934) nõnda: „Täna pole ma enam nii sinisilmses usus, et elu läheb aina paremaks. Aja jooksul illusioonid hääbuvad, on ju tavaline, et vanemas eas ei usuta enam muinasjutte.”
Tema tütar, Anna Mannheimer, saatejuht, lektor, publitsist (sünd. 1963) iseloomustab tolleaegset ajavaimu tabavalt: „Mind rabab, et te olite kogu aeg nii uskumatult „poliitilised”. Kui teil oli pidu, siis rääkisitegi ainult poliitikast, ma ei mäleta, et te kunagi oleksite rääkinud oma elust. Mina ja minu sõbrad räägime oma nurisünnitustest, oma kasulastest, oma õnnetutest abieludest, lastetusest, oma veidratest vanematest – teil pidi ometi ka olema äpardunud abielusid ja nurisünnitusi?
Ma mäletan üht esimest maid, kui ema lükkas meie villa aknad pärani ja mängis üle kogu kvartali klaveril „Internatsionaali”, ja ma mõtlesin: ma suren, ma suren, ma suren... Oli kohutavalt piinlik. Ja samal ajal tundsin ma solidaarsust, umbes nii nagu tänapäeval tuntakse, kui ollakse „Elu Sõna” liige.
„Solidaarsusega” on umbes sama lugu nagu jõuluvanaga: see on midagi toredat ja head, aga samal ajal sa tead, et seda tegelikult ei ole olemas, või et see on vale. Solidaarsus on midagi, mis peaks olema, aga sõnast on saanud sõnakõlks.”
Raamatu lõpetab vanaisa ja lapselapse vestlus. Ideeajaloo professor Ronny Ambjörnsson (sünd. 1936) vestleb oma lapselapse Elina Laszlo Ambjörnssoniga (sünd. 1988), kes lõpetab parajasti gümnaasiumi Keenias, Nairobis ja kellel paistab olevat erakordselt selge pilk Rootsi poliitiliste olude hindamiseks nii siis kui ka praegu. Vanaisa tunnistab, et on ülimast radikaalsusest pöördunud suurema realismi poole ja arvab nüüd kommunismist teisiti kui vanasti. Vasakliikumises oli tema arvates ühisjooni näiteks vabakirikliku liikumisega, kus igaüks tahtis olla teisest puhtama ja õigema usuga. Võisteldi Marxi ja Mao Ze-dongi teoste tundmises. „Muidugi kahetsen ma oma naiivsust, eriti kui on nähtud, kui viltu läks kõik Hiinas ja Kuubas. Aga 68-liikumises oli ka häid külgi. Avastati, et peale meie oma maailma on olemas ka teine maailm. Nähti ebaõiglust ja taheti selle vastu midagi ette võtta.”
Elina võtab kokku: „Meil ei ole kunagi olnud diktatuuri, aga on olnud tugev vasakliikumine, mis on peale surunud ja paljusid asju paremaks muutnud. Radikaalseid liikumisi on tarvis. Nad ehk ei vii oma nõudmisi läbi, aga nad aitavad sihti seada ja tõukavad arengut edasi. [---] Kommunism viis rappa, kapitalism samuti. Probleemid on alles, lahendused puuduvad. [---] Demokraatia on just see, et püüeldakse eri suundades, tekivad diskussioonid, mõtted ja ideed heitlevad ja midagi juhtub, asjad hakkavad liikuma. Kui kõik oleksid ühel arvamusel, tuleks muutuda väga murelikuks, ja kui kõik püüdlevad keskme poole, nagu nüüd, ei juhtu mitte midagi. Nüüd läheb energia üksnes säilitamisele või vähehaaval lõpetamisele, keegi ei tea enam, mille poolt hääletada, ja demokraatia vajub lössi.”
Tema tütar, Anna Mannheimer, saatejuht, lektor, publitsist (sünd. 1963) iseloomustab tolleaegset ajavaimu tabavalt: „Mind rabab, et te olite kogu aeg nii uskumatult „poliitilised”. Kui teil oli pidu, siis rääkisitegi ainult poliitikast, ma ei mäleta, et te kunagi oleksite rääkinud oma elust. Mina ja minu sõbrad räägime oma nurisünnitustest, oma kasulastest, oma õnnetutest abieludest, lastetusest, oma veidratest vanematest – teil pidi ometi ka olema äpardunud abielusid ja nurisünnitusi?
Ma mäletan üht esimest maid, kui ema lükkas meie villa aknad pärani ja mängis üle kogu kvartali klaveril „Internatsionaali”, ja ma mõtlesin: ma suren, ma suren, ma suren... Oli kohutavalt piinlik. Ja samal ajal tundsin ma solidaarsust, umbes nii nagu tänapäeval tuntakse, kui ollakse „Elu Sõna” liige.
„Solidaarsusega” on umbes sama lugu nagu jõuluvanaga: see on midagi toredat ja head, aga samal ajal sa tead, et seda tegelikult ei ole olemas, või et see on vale. Solidaarsus on midagi, mis peaks olema, aga sõnast on saanud sõnakõlks.”
Raamatu lõpetab vanaisa ja lapselapse vestlus. Ideeajaloo professor Ronny Ambjörnsson (sünd. 1936) vestleb oma lapselapse Elina Laszlo Ambjörnssoniga (sünd. 1988), kes lõpetab parajasti gümnaasiumi Keenias, Nairobis ja kellel paistab olevat erakordselt selge pilk Rootsi poliitiliste olude hindamiseks nii siis kui ka praegu. Vanaisa tunnistab, et on ülimast radikaalsusest pöördunud suurema realismi poole ja arvab nüüd kommunismist teisiti kui vanasti. Vasakliikumises oli tema arvates ühisjooni näiteks vabakirikliku liikumisega, kus igaüks tahtis olla teisest puhtama ja õigema usuga. Võisteldi Marxi ja Mao Ze-dongi teoste tundmises. „Muidugi kahetsen ma oma naiivsust, eriti kui on nähtud, kui viltu läks kõik Hiinas ja Kuubas. Aga 68-liikumises oli ka häid külgi. Avastati, et peale meie oma maailma on olemas ka teine maailm. Nähti ebaõiglust ja taheti selle vastu midagi ette võtta.”
Elina võtab kokku: „Meil ei ole kunagi olnud diktatuuri, aga on olnud tugev vasakliikumine, mis on peale surunud ja paljusid asju paremaks muutnud. Radikaalseid liikumisi on tarvis. Nad ehk ei vii oma nõudmisi läbi, aga nad aitavad sihti seada ja tõukavad arengut edasi. [---] Kommunism viis rappa, kapitalism samuti. Probleemid on alles, lahendused puuduvad. [---] Demokraatia on just see, et püüeldakse eri suundades, tekivad diskussioonid, mõtted ja ideed heitlevad ja midagi juhtub, asjad hakkavad liikuma. Kui kõik oleksid ühel arvamusel, tuleks muutuda väga murelikuks, ja kui kõik püüdlevad keskme poole, nagu nüüd, ei juhtu mitte midagi. Nüüd läheb energia üksnes säilitamisele või vähehaaval lõpetamisele, keegi ei tea enam, mille poolt hääletada, ja demokraatia vajub lössi.”
