Neli ja pool päeva on kindlasti väga vähe isegi nii väikese maa kui Islandi tundmaõppimiseks. Kuid palju uusi muljeid ja mõtteid saab selle ajaga kätte ometi, rääkimata huvist, mida lühike reisiaeg vaid üles kütab. Eestlasele on Island kahtlemata väga huvitav, sest esmapilgul on seal kõik teistmoodi kui meil: puudeta maastik, laavaväljad, vulkaanikoonused ja liustikud nende vahel. Kuid üldisemal tasandil on looduses ka sarnast – meri, kuigi mitte nii suur ja võimas kui Atlandi ookean, ümbritseb 2/3 ulatuses ka Eestit. Mere lähedus on verminud rahvaste keelde ja kultuuri kindlasti palju sarnaseid jooni. Ja loomulikult on ühesugune ka kliima, eriti selle konkreetne väljund – ilm. Nagu Eestiski, võib Islandi ilma kohta heita nalja, et vähemalt kahel päeval aastas on täpselt ühesugune ilm – sajab vihma ja on 10 kraadi sooja – need on jaani- ja jõululaupäev!
Foto: Erakogu
Kuigi Islandi saare põhjaosa puudutab polaarjoon, hoiab lähedalt mööduv Golfi hoovus talved enamasti lumeta ning suuremate külmadeta. Hoolimata sellest, et suve seal suuremat ei ole, laseb aasta ringi enam-vähem ühtlane ilm, mis sellest, et jahe ja vesisevõitu, inimestel seal elada. Enne 874. aastat, kui saarele jõudsid Ingolfur Arnarsoni juhtimisel norra viikingid, elasid seal vanade saagade kohaselt juba iiri mungad, kellest ei ole kahjuks tänapäevaks mingeid jälgi jäänud. Küll on aga äsja norralastest islandlasteks muutunud viikingid oma retkedest Gröönimaale ja Põhja-Ameerika idarannikule jätnud selged esemelised tõendid. Lennartmerilikku hõbevalget sõnastust kasutades võime öelda, et mitme sajandi jooksul ulatus viikingite maailm, milles meilgi oli oma osa, ka läänepoolkerale. Kliima jahenemine külmutas islandlased 15. sajandi lõpuks Gröönimaalt välja, samal ajal kui Moskoovia idas hävitas veel ühe viikingite poolt loodud ühiskonna – Novgorodi vabariigi. Tollest ajast peale ei ole viikinglik põhjamaine eluareaal enam oluliselt vähenenud, kuigi selle piirkonna rahvaste käsi on käinud viimase poole tuhande aasta jooksul väga erinevalt.
Eestlaste vabade esivanemate koosolekukultuurist teatakse vähe, on vaid viited mingite ühiste maakondlike kärajate pidamisele. Islandlased on selles suhtes palju õnnelikumas olukorras – nende rahvakoosolek, Althing, astus esimest korda kokku juba 930. aastal. Nüüd kutsutakse sama nimega Islandi 63-liikmelist parlamenti.
Turistid viiakse kõigepealt „Suitsude lahest” ehk Reykjavikist sisemaa poole, Thingi väljadele, et näha oma silmaga kohta, kus käis paar korda aastas koos maailma esimene parlament. Kindlasti ei erinenud ka meie kunagised kärajad palju sellest, mida kord aastas tegid Thingi väljadele kogunenud islandlased – mehed arutasid ühist otsustamist nõudvaid asju, seadustest üleastujate üle mõisteti kohut ning noored pandi paari. Küllap oli ka muidu huvitav, tehti kaupa, joodi-söödi ja heideti nalja. Püha hiie asemel hõikasid islandi vanemad Althingis langetatud otsused vastu kõrgeid kaljusid, kust need siis vankumatu seadusena rahvale tagasi kajasid. Kindlasti on erinevus ka traditsiooni püsivuses, sest välja arvatud üks lühike periood 19. sajandil, on islandlaste rahvaesindus kogu aeg töötanud ning kujunenud lõpuks nüüdisaegseks parlamendiks.
Eestlaste vabade esivanemate koosolekukultuurist teatakse vähe, on vaid viited mingite ühiste maakondlike kärajate pidamisele. Islandlased on selles suhtes palju õnnelikumas olukorras – nende rahvakoosolek, Althing, astus esimest korda kokku juba 930. aastal. Nüüd kutsutakse sama nimega Islandi 63-liikmelist parlamenti.
Turistid viiakse kõigepealt „Suitsude lahest” ehk Reykjavikist sisemaa poole, Thingi väljadele, et näha oma silmaga kohta, kus käis paar korda aastas koos maailma esimene parlament. Kindlasti ei erinenud ka meie kunagised kärajad palju sellest, mida kord aastas tegid Thingi väljadele kogunenud islandlased – mehed arutasid ühist otsustamist nõudvaid asju, seadustest üleastujate üle mõisteti kohut ning noored pandi paari. Küllap oli ka muidu huvitav, tehti kaupa, joodi-söödi ja heideti nalja. Püha hiie asemel hõikasid islandi vanemad Althingis langetatud otsused vastu kõrgeid kaljusid, kust need siis vankumatu seadusena rahvale tagasi kajasid. Kindlasti on erinevus ka traditsiooni püsivuses, sest välja arvatud üks lühike periood 19. sajandil, on islandlaste rahvaesindus kogu aeg töötanud ning kujunenud lõpuks nüüdisaegseks parlamendiks.
Thingi väljad, kus käis koos maailma esimene parlament. Foto: Erakogu
Islandi ja Eesti vabaduse ja riikluse arengus võib leida silmapaistvaid kokkupuutepunkte. Kui meie vabaduse võtsid 13. sajandi alguses Saksa ordu ja taanlased, siis sama sajandi lõpul määrati Island Norra järelevalve alla. Ent kui 1245. aastal müüs Jüriöö ülestõusust ehmunud Taani kuningas Põhja-Eesti Liivi ordule, siis mõnikümmend aastat hiljem võtsid taanlased Islandi pikaks ajaks oma kontrolli alla. Taanlased jäidki kuni 1918. aastani sealseks ülemvõimuks, mistõttu vaatab saare rahvas siiani taanlaste peale viltu. Taani kuningavõimust saadi lõplikult lahti aga alles 17. juunil 1944, kui ajaloolisel Thingi tasandikul kuulutati välja Islandi vabariik.
Tänapäeva Island on jõukas, kogu Skandinaaviale tüüpiline heaoluühiskond, kus SKT ühe elaniku kohta on üle 35 000 dollari. Isegi meeste keskmine eluiga on seal 78 aastat ning ainukese kristliku Euroopa riigina on Islandi loomulik iive positiivne. Arvestuslikult pidi meie reisi ajaks selle aasta suvel olema sündinud 300 000. islandlane, olgugi et alles 1969. aastal loeti neid kokku ainult 203 000! Järelikult on inimesed selles Põhja-Atlandi ilmaköögis asuvas, mitte just eriti meeldiva kliimaga ning loodusliku metsata maal suutnud üles ehitada mõnusa elukeskkonna ja hästi toimiva majanduse.
Esimene asi, mis islandlaste traditsioonilises elulaadis silma torkab, on säästlik elulaad ja väga läbimõeldud tarbimiskultuur. Traditsioonilised eluasemed olid saarel tillukesed mätaskatustega tared, mille sisemus meenutab laevakajutit. Ainult nii oli võimalik külmal ajal hoida sooja, mille ainsaks allikaks olid tare elanike ihud. Puutükke, kui neid mere äärest leiti, ei köetud ära, vaid neist tehti vajalikke tarbeesemeid. Vesi aeti katlas keema hoopis kuivatatud mererohuga. Tänapäeva islandlane saab oma toasooja soodsa hinnaga maa seest kätte, kuid ega nüüdki seal liiga suurte avatud ruumide ja tuultele lahtiste pindadega ei laiutata. Väga oluliseks peetakse võimet ise kasvatada ja toota kõike, mida vähegi võimalik. See tagab töökohad ja soodsama väliskaubandusbilansi. Kuna katmikalade kütmine on tänu kuumaveeallikatele majanduslikult tasuv, kasvatavad saare elanikud ka troopilisi puuvilju ise, tomatist-kurgist ja muust köögiviljast rääkimata.
Kalapüük ja kalatooted on olnud ja on siiani Islandi peamised rikkuse allikad. 1975. aastal, kui suurendati oma kalastuspiirkonda 200 meremiilini saare rannikust, peeti inglastega maha isegi üks tursasõda, mille vaprad islandlased sisuliselt võitsid. Üheks mõjuriks oli ilmselt ka ähvardus lahkuda NATOst, mida õnneks teoks ei tehtud. Võideldes igati põhjendatult oma majanduslike huvide eest, ei ole Islandi poliitilised liidrid ilmselt alati õigesti hinnanud rahvusvahelise elu julgeolekuriske. Heaks näiteks on siin USA sõjaväebaasi lugu Keflavikis, kus külma sõja aegadel viibis mõnikord kuni 60 000 Ameerika sõjaväelast ning mille rent ja teenuste ost andis märkimisväärse osa saareriigi tuludest. Kuid juba 1950. aastatest peale on saarlased selle suure baasi vastu protestinud ning 2006. aastal saavutasidki baasi vastased lõpliku võidu, kui sealt lahkusid viimased Ameerika sõjalennukid. Nüüd ei olegi riigil, millel puudub oma sõjavägi, mitte mingisugust vahetut sõjalist kaitset! Kuigi NATO solidaarsus hoiaks loodetavasti ära halvimad stsenaariumid, võivad rahvusvahelised avantüristid, olgu need siis binladenlased või putinlased, saarel ebameeldivusi korraldada ning maailma šantažeerida, enne kui keegi appi jõuab. Kohalikud informeeritumad allikad väidavadki nüüd, et käimas on teatavad läbirääkimised ameeriklastega, et kas nad siiski mingitel tingimustel saarele ei naaseks.
Kuigi islandlaste saagades on muu hulgas juttu ka eestlaste maast ja sinna sattunud viikingikangelastest, ei ole allakirjutanu veendunud, et islandlased jagavad meie üle-eelmise presidendi nägemust ühtsest Põhjala ruumist, kuhu mõlemad rahvad kuuluvad. Kindlasti aga on islandlased uhked, et nende riik pärast äpardunud Venemaa putši julges 22. augustil 1991 esimesena tunnustada oma iseseisvuse taastanud Eesti vabariiki. Selle eest veel kord neile suur tänu!
Tänapäeva Island on jõukas, kogu Skandinaaviale tüüpiline heaoluühiskond, kus SKT ühe elaniku kohta on üle 35 000 dollari. Isegi meeste keskmine eluiga on seal 78 aastat ning ainukese kristliku Euroopa riigina on Islandi loomulik iive positiivne. Arvestuslikult pidi meie reisi ajaks selle aasta suvel olema sündinud 300 000. islandlane, olgugi et alles 1969. aastal loeti neid kokku ainult 203 000! Järelikult on inimesed selles Põhja-Atlandi ilmaköögis asuvas, mitte just eriti meeldiva kliimaga ning loodusliku metsata maal suutnud üles ehitada mõnusa elukeskkonna ja hästi toimiva majanduse.
Esimene asi, mis islandlaste traditsioonilises elulaadis silma torkab, on säästlik elulaad ja väga läbimõeldud tarbimiskultuur. Traditsioonilised eluasemed olid saarel tillukesed mätaskatustega tared, mille sisemus meenutab laevakajutit. Ainult nii oli võimalik külmal ajal hoida sooja, mille ainsaks allikaks olid tare elanike ihud. Puutükke, kui neid mere äärest leiti, ei köetud ära, vaid neist tehti vajalikke tarbeesemeid. Vesi aeti katlas keema hoopis kuivatatud mererohuga. Tänapäeva islandlane saab oma toasooja soodsa hinnaga maa seest kätte, kuid ega nüüdki seal liiga suurte avatud ruumide ja tuultele lahtiste pindadega ei laiutata. Väga oluliseks peetakse võimet ise kasvatada ja toota kõike, mida vähegi võimalik. See tagab töökohad ja soodsama väliskaubandusbilansi. Kuna katmikalade kütmine on tänu kuumaveeallikatele majanduslikult tasuv, kasvatavad saare elanikud ka troopilisi puuvilju ise, tomatist-kurgist ja muust köögiviljast rääkimata.
Kalapüük ja kalatooted on olnud ja on siiani Islandi peamised rikkuse allikad. 1975. aastal, kui suurendati oma kalastuspiirkonda 200 meremiilini saare rannikust, peeti inglastega maha isegi üks tursasõda, mille vaprad islandlased sisuliselt võitsid. Üheks mõjuriks oli ilmselt ka ähvardus lahkuda NATOst, mida õnneks teoks ei tehtud. Võideldes igati põhjendatult oma majanduslike huvide eest, ei ole Islandi poliitilised liidrid ilmselt alati õigesti hinnanud rahvusvahelise elu julgeolekuriske. Heaks näiteks on siin USA sõjaväebaasi lugu Keflavikis, kus külma sõja aegadel viibis mõnikord kuni 60 000 Ameerika sõjaväelast ning mille rent ja teenuste ost andis märkimisväärse osa saareriigi tuludest. Kuid juba 1950. aastatest peale on saarlased selle suure baasi vastu protestinud ning 2006. aastal saavutasidki baasi vastased lõpliku võidu, kui sealt lahkusid viimased Ameerika sõjalennukid. Nüüd ei olegi riigil, millel puudub oma sõjavägi, mitte mingisugust vahetut sõjalist kaitset! Kuigi NATO solidaarsus hoiaks loodetavasti ära halvimad stsenaariumid, võivad rahvusvahelised avantüristid, olgu need siis binladenlased või putinlased, saarel ebameeldivusi korraldada ning maailma šantažeerida, enne kui keegi appi jõuab. Kohalikud informeeritumad allikad väidavadki nüüd, et käimas on teatavad läbirääkimised ameeriklastega, et kas nad siiski mingitel tingimustel saarele ei naaseks.
Kuigi islandlaste saagades on muu hulgas juttu ka eestlaste maast ja sinna sattunud viikingikangelastest, ei ole allakirjutanu veendunud, et islandlased jagavad meie üle-eelmise presidendi nägemust ühtsest Põhjala ruumist, kuhu mõlemad rahvad kuuluvad. Kindlasti aga on islandlased uhked, et nende riik pärast äpardunud Venemaa putši julges 22. augustil 1991 esimesena tunnustada oma iseseisvuse taastanud Eesti vabariiki. Selle eest veel kord neile suur tänu!
Aimar Altosaar
