Tõsi, ka Euroopa Liidu dokumentidest võime küllalt sageli leida sätteid privilegeeritud suhetest, privilegeeritud partneritest jms. Nii sisaldab Euroopa Komisjoni teatis lennundussuhete tugevdamisest Tšiiliga eraldi alajaotust „Jätkuv sidemete tugevdamine usaldusväärse ja privilegeeritud Lõuna-Ameerika partneriga… mis põhineb mõlemapoolsusel, ühistel huvidel”.
Sellest, kuidas Läänes käsitletakse privileege rahvusvahelises elus, annab aimu Europarlamendis toimunud naabruspoliitika arutelu ja vastav resolutsioon:
„Euroopa Parlament,
• [---] arvestades, et Euroopa naabruspoliitikal peaks olema ambitsioone pakkuda partnermaadele privilegeeritud suhteid ja erilist seisundit, mis liidu ja maailma teiste maade vaheliste välissuhetega võrreldes kujutaks endast kvalitatiivselt uut tasandit;selgitab, et privilegeeritud naabrussuhe naabritega sisaldab vältimatu eeldusena kohustust ühistele väärtustele sellistes valdkondades nagu õigusriiklus, vastutustundlik valitsemine, inimõiguste järgimine, aga ka sotsiaalse turumajanduse põhimõtted ja säästev areng.”
• arvestades, et nii „Euroopa” kui ka „mitte-Euroopa” naabrid, sõltumata võimalikust liikmesusest, peaksid saama võrdsed võimalused, et luua Euroopa Liiduga privilegeeritud suhted, mis ei põhineks mitte ainult ühistel huvidel, vaid ka ühistel väärtustel ja mille sügavust ja intensiivsust nad ise saavad määrata; [---]
Venemaa seevastu ei paku oma „privilegeeritud huvide ruumis” paiknejatele midagi, vaid nõuab Ühendriikidelt ja Euroopa Liidult endale privileege kolmandates riikides. Seda viimastelt küsimata, ühisväärtustest rääkimata. Maailma on just nagu suur liivakast, kust tahetakse eraldada „oma nurgakene”, kuhu teistel pole asja või kui on, siis ainult „privileegi omaniku” eriloal. Samas hoidub Venemaa erinevalt Euroopa Liidust ametlikult selgitamast, milles siis need „õigustatud huvid” seisnevad. Enne privileegid, küll pärast ilmutame ka oma konkreetseid huve.
Sellegipoolest on Venemaa suhetes Balti riikidega, Ukraina, Gruusia, Poola ja Tšehhiga (ja mitte ainult) andnud piisavalt selgelt aimu oma huvide olemusest. Tegemist näib olevat endise bossi sündroomiga. Alluvatest ilmajäämine meenub nüüd geopoliitilise katastroofina, mis tuleb kuidagi lahendada. See selgitab Venemaa püüdu igal võimalikul ja võimatul juhul esitada nõudmisi alates monumentide asukoha ja ajaloo õpetamise kohta, lõpetades presidentide ja valitsuste vahetamisega. Ülemusliku käitumise juurde kuulub mõistagi karistamine näiteks topelttollidega, teatud maade veini, kommide, mineraalvee jne keelustamisega, gaasikraanide kruttimisega. Ideaaliks on olukord, kus „minu huvi on sinule käsuks”. Mitte ilmaasjata ei kuulutatud end Nõukogude Liidu õigusjärglaseks, mitte ilmaasjata ei tunta endal „lasuvat erilist vastutust nõukogudejärgses ruumis” toimuva üle.
Siiski, muu maailm ei taha Venemaad mõista. Pronkssõduri loos asusid Euroopa Liit ja NATO hoopis Eestit toetama. Või meenutagem USA Senati hiljuti esitatud nõuet Venemaale tunnistada Balti riikide okupeerimist. See on selge signaal, et Washington ei nõustu vaatlema Baltikumi Moskva „õigustatud huvide piirkonnana”. Washington keeldub kaasa minemast Venemaa poolt maailmale peale surutava ajalookäsitlusega.
Nii või teisiti, Vene poliitilise eliidi käsitlus huvidest riikidevahelistes suhetes ning uuest maailmakorraldusest taandub eelmistel sajanditel valitsenud huvisfääride teooriale, millegi Molotovi–Ribbentropi pakti uusväljaande taolise seadustamisele. Vladimir Putin on oma esikraamatus „Ot pervogo litsa” häbenemata tunnistanud, et kuni kuuenda klassini oli ta španaa (uulitsapoiss, kaak vms). See aeg kajastub tema sageli valimatus kõnepruugis, kuid esmajoones tema arusaamas partnerlusest. Partnerlus saab nimelt olla suurte „poiste” vahel, kes omatahtsi otsustavad, mida väiksematega ette võtta või kes keda kamandab.
Näib, et Putini seltskond ei soovigi niivõrd Venemaa territoriaalset laiendamist, kuivõrd tekitada tema täieliku isevalitsemise all olevate moodustiste parve. Seemneks ajavad asja ära ka Lõuna-Osseetia ja Abhaasia, mis sest, et riikidena tunnistab neid esialgu vaid Nicaragua.
Suhete iseloomu niisuguse kaaskonnaga väljendab ilmekalt vene sõna holui. Eesti keeles sellele tabavat vastet pole, kuid ümbersõnastatult tähendab see peremehe ees lömitavat olendit, kes on nõus taluma ükskõik millist omavoli ja alandamist.
Halvim, mis meid ees võib oodata, pole mitte soometumine, vaid holuiseerumine. Ja see võib juhtuda samm-sammult omatahtsi, meie enda lollusest, või samamoodi samm-sammult, kui Lääs annab järele Venemaa huvideks nimetatavatele tahtmistele.
Juhan Sillaste
