„Sloveenia suurus avaldub vaimustavates pisiasjades. See on just nii eripalgeline maa, kui vähegi suudate ette kujutada, sest selle 20 273 ruutkilomeetrit on endale koha leidnud lõõgastava mereranna ja seiklusrohkete mäetippude vahele”, ütleb Sloveeniat tutvustav reklaamvoldik pealkirjaga „Sloveenia, seikluse lugu”. On mõistetav, et seda laadi trükises kasutatakse poeetilist stiili. Siiski tuleb sellega nõustuda kõigil, kes on kunagi Sloveenias käinud. Sloveenid on külalislahked, töökad ja tahavad jätta endast head muljet. Ilmselt tänu nendele omadustele on see riik kõigest 17 aastaga kasvanud endisest Jugoslaavia sotsialistlikust föderatiivsest vabariigist Euroopa Liidu liikmesriigiks, mis on saavutanud 90% ELi keskmisest arengutasemest ja oma vääringuna kasutusele võtnud euro. See on riik, mille kodanikud võivad sõita Nordkappi ilma piiridel peatumata. Veelgi enam, mõne kuu eest jõudsime edukalt lõpule oma eesistumisperioodiga sellessamas ühenduses, kellega alles kümne aasta eest pidasime ühinemisläbirääkimisi.
 
Praeguseks on Sloveeniast saanud edukas riik. Majandus on endise Jugoslaavia turgude äralangemisest kenasti toibunud. Euroopa ja maailmamajanduse kõrgete standarditega kohanemise tulemusena on kasvanud ka kõik muud näitajad. Välja arvatud pindala, mis on loomulikult samaks jäänud.
 
Ent poliitika on endiselt üleminekuetapis. Iseseisvuse kehtestamise ajal kuulusid Sloveenia valitsusse niinimetatud Sloveenia Kevade demokraatlikud jõud, kes olid opositsioonis Sloveenia Kommunistide Liiduga. Pärast kaotust esimestel demokraatlikel valimistel tegid kommunistid kiiresti pähe reformimeelse näo ning kasutasid kaks aastat hiljem osavalt ära üsna kogenematus „kevadvalitsuses” tekkinud lahkarvamuse. Järgnes 12 aastat liberaalsotsialistlikku doktriini, mis levis sotsiaalsfääri igasse soppi ning jättis tänu loodud võrgustikele mulje tulemuslikust tegutsemisest. On tõsi, et sel perioodil saavutati palju. Selle tõenduseks on Sloveenia pidev areng ja hea maine. Seda aga kuni 2000. aastani, mil Sloveenia Liberaaldemokraatia saavutas ajaloolise võidu ning moodustas kahe kolmandiku enamusega valitsusliidu. Võidu magus maitse ning eelkõige kiusatus, mille selline võim poliitilistele jõududele tekitab, osutus ilmselt liiga ahvatlevaks. Nad jätsid hooletusse tavakodaniku, kellest saab aga iga nelja aasta järel valija. Tagastamatud toetused soosingus ettevõtjatele, täiendav maksukoorem kodanikele, põhjendamatud takistused asjaajamises, valitsuse pööraselt kallis kuldkaunistustega lennuk… 2004. aasta valimised tõid uue võitja – Sloveenia Demokraatliku Partei (SDS) Janez Janša juhtimisel. See lõi Sloveeniale tingimused viia lõpule üleminekuaeg poliitikas ja kutsuda ellu normaalne parlamentaarse demokraatia süsteem, mille puhul poliitiliste vastaste vahel valitseb loov mõttevahetus, mitte üksnes võimuvõitlus kui eesmärk omaette.
 
Järgmised valimised toimuvad septembri lõpus. On aeg teha poliitilises olukorras inventuur. Pärast seda tulevad valimistejärgsed läbirääkimised ning rohkem või vähem sarnased parteid moodustavad omavahel koalitsiooni. Sloveenia ajalehti ja ajakirju lugev välismaalane oleks nüüd väga üllatunud. Pealtnäha mõnusasti kohvitassi taga jutlevad inimesed ja pealinna tänavamelu on täielikus vastuolus sloveenidele tumedat tulevikku ennustava meedia maalitud pildiga: pensionisüsteem on ummikusse jooksmas, valitsus on kõik haldusega seotud valdkonnad enda kontrolli alla võtnud, poliitiline eestkoste kasvab… Meie, sloveenid, muidugi teame, et 90% Sloveenia trükiajakirjandusest kuulub kahele meediaoligarhile – üks on liberaaldemokraatide liige, samal ajal kui teine kuulus veel hiljaaegu sotsiaaldemokraatide hulka – kommunismiajast saadik. Seepärast ei tule Sloveenia ühe tuntuima intellektuaali dr Ivan Shtuheci sõnad tõenäoliselt üllatusena – ta ütles, et jätkab praeguse paremtsentristlikest parteidest koosneva koalitsiooni toetamist, mille eesotsas on SDS. Ta tahab, et praegune juhtkond jääks võimule ka järgmiseks valitsusajaks, kuna see on parim tagatis, et Sloveeniast saab 2012. aastaks normaalne Euroopa riik, „kus ei ole kuigi suurt vahet, kas võimul on parem- või vasakpoolsed jõud”.
 
 
Eesistujaperiood ELi nõukogus
 
Üks 2008. aasta tähtsündmusi oli kahtlemata eesistujaperiood ELi nõukogus. Selle ülesande ettevalmistamine hõlvas kõik riigi haldusorganid ja poliitilise areeni rohkem kui kolmeks aastaks. Pidevalt väljendati kahtlusi, kas suudame sellise raske ülesandega toime tulla. Üsna mitmed küsisid, miks me pidime selle oma õlule võtma ja miks me ei toiminud nii, nagu tegi Eesti, lisades oma nime kusagile nimekirja lõpuossa. 1. jaanuar 2008 oli eriline päev meile kõigile, kes me eesistumisperioodi ettevalmistustega aktiivselt tegelesime: EL hindas, mida me teame ja kuhu kavatseme oma eesistujaperioodi lõpuks välja jõuda. Kuna on valimiste aasta, jälgis meid tähelepanelikult ka opositsioon, kes seiras iga meie sammu ja otsis hoolikalt vigu. Neid ei olnud palju ja seepärast ei ole eesistumisperioodist saanud üks valmiskampaania põhipunkte.
 

Sloveenia ELi eesistumist edukalt juhtinud peaminister Janez Janša 2008.a. märtis tomunud ELi ülemkogul. Hoolimata rahvusvahelisest tunnustusest ei aidanud õnnestunud eesistumine peaministri erakonda sisepoliitilises heitluses.  Foto: Thierry Monasse / STA

AUTORIST