Euroopa Parlament on tänuväärne institutsioon. Kuna selle liikmeil on vaba voli oma arvamust avaldada, kutsutakse parlamenti ka maailma südametunnistuseks. Kahjuks tuleb nentida, et Venemaa agressioon Gruusia vastu on sellel südametunnistusel paljastanud kalgistunud, atrofeerunud piirkondi. Augusti viimasel nädalal tõdes väliskomisjoni poolakast esimees Jacek Saryusz-Wolski, et harukordse juhusena on Europarlamendi Gruusia resolutsioon nõrgem kui ELi valitsusjuhtide avaldus. Tavaliselt paistab parlament silma märksa julgemate seisukohtadega kui seda endale lubavad valitsused. Riiklikud ja majanduslikud huvid näisid domineerivat nii sõnavõttudes kui ka ühisavaldustes. Paljude parlamendiliikmete, eriti just suurematest liikmesriikidest valitute esmaseks reaktsiooniks oli hoiduda ülereageerimisest ning suunata tähelepanu pigem sellele, kas mitte Gruusia pole põhjust andnud Moskva-poolsele jõukasutamisele.
Tõsi, tuleb tunnistada, et parlamendi väliskomisjon kogunes erakorralisele istungile juba ametliku puhkuse ajal – 20. augustil. Täiskogus 1. septembril toimunud debatt andis Gruusia häälekaile toetajaile ülekaalu umbes kaks ühe vastu. Arvukad sõnavõtud kõlasid jõuliselt. See aga ei kajastunud resolutsioonis, kus eriti sotsialistide liidrid vältisid piinliku hoolega niisuguseid termineid nagu agressioon või sanktsioonid. Selle asemel räägiti liigsest jõu kasutamisest. Ka paragrahv küberrünnakute kohta kadus resolutsiooni esialgsest tekstist. See paragrahv sisaldas muu hulgas viidet Eestis eelmisel aastal toimunud küberterrorismile. Gruusia NATOga ühinemise taotlust – tõsi küll kaugemas perspektiivis – toetav säte hääletati täiskogus koguni välja. Seda laadi käitumine annab tunnistust sellest, et vana Euroopa ei ole ikka veel aru saanud uutest dimensioonidest sõjapidamises ning konfliktide kultiveerimises. See on ohtlik märk. Eesti peab selle teemaga ELi tasandil märksa intensiivsemalt tegelema.
Lisaks suhteliselt nõrgale resolutsioonile kavatseb Europarlament ainsa ELi institutsioonina jätkata ametlikke suhteid Vene Riigiduumaga. Koostöökomisjoni hollandlannast esinaine keeldus suhteid külmutamast, hoolimata sellest, et mitmed Venemaa delegatsiooni kuuluvad saadikud sellise ettepanekuga esinesid. Juhtisin tähelepanu sellele, et küsimus on ametlike suhete peatamises kooskõlas valitsusjuhtide otsusega seni, kuni Venemaa valitsus pole täitnud vaherahukokkuleppe kõiki tingimusi ning et see ei takista mitteametlikku suhtlemist. Lõpuks andis rühm parlamendiliikmeid koostöökomisjoni esinaisele 17. septembril üle kirja, millele teiste hulgas kirjutasid alla ka EP väliskomisjoni esimees ning ERP-ED fraktsiooni asepresident Gunnar Hökmark. Autorid nõuavad ametlike parlamentaarsete suhete peatamist ning 23. septembriks planeeritud koostöökomisjoni büroo kohtumise edasilükkamist, viidates muu hulgas EP enese resolutsioonile. Igal juhul on positiivne see, et koostöökomisjon fikseeris avalikult komisjoniliikmete terava lahkarvamuse – tugevad vastuhääled on siiski olemas.
Siinkohal on oluline rõhutada, kui oluline on informatsiooni levitamine. Tuleb nentida, et suhteliselt paljud EP liikmed kujundavad oma arvamust selle info põhjal, mis nendeni parajasti jõuab. Ilmselt aga jääb selle informatsiooni adekvaatsus või vahendaja motivatsioon sageli analüüsimata. Eriti mõjuv on asjaolu, et Moskva kasutab juba mõnda aega vahendajatena maailma tuntumaid arvamuskujundajaid, kes viivad venemeelseid seisukohti sobivas vormis autoriteetseisse väljaannetesse.
Kuigi olukord võib tunduda nukker, osutub abimeheks iroonilisel kombel Venemaa ise. Septembri kolmandal nädalal parlamendis toimunud roheliste fraktsiooni korraldatud kuulamine andis selget tunnistust, et saadikute silmad on avanemas ja Venemaa esindajate (antud juhul roheliste fraktsiooni liikme Tatjana Zdanoka ja tema kaaslaste) mõõdutundetu, igasuguseid käitumisnorme eirav propaganda hakkas tekitama sügavaid kahtlusi edastava info tõeväärtuses. See aga muudab eriti oluliseks teistsuguse info kiire levitamise ning vajaduse selgemate seisukohtade kujundamiseks.
Gruusia president Mihheil Saakašvili esinemas Gruusia kaitseministeeriumi autasude üleandmise tseremoonial 17. septembril 2008. Saakašvili kindlameelsus Vene-Gruusia sõjas oli kindlasti üks tegur, mis peatas Vene tankid Thbilisi väravate ees. Foto: Scanpix
EP peab aru saama, et rahvusvahelise julgeoleku paradigma on Venemaa agressiooni järel täielikult muutunud. Kahepoolsetel suhetel rajanev reaalpoliitika ei saa enam olla Venemaaga läbikäimise peamine alus. Nüüd, pärast 8. augustit 2008, saab reaalne olla vaid väärtuspõhine välispoliitika, mis võrsub solidaarsusest ning otsusekindlusest seista tegelikus elus ELi ühisväärtuste eest. Selline välispoliitika tähendab rahu taotlemist mitte ainult kõneluste kaudu (läbirääkimised, mis muutuvad eesmärgiks omaette), vaid eelkõige jõupositsiooni loomist, milleks ühinenud Euroopal on üllatavalt mõjukaid vahendeid. Mafioosodega suhtlemine eeldab omaenda jõu ja selle kasutamise võimaluste teadvustamist vastaspoolele. Kui seda ei toimu, astutakse olukorda, kus jõupositsiooni võtab sisse agressiivsem partner ning asub sellelt kauplema – alati kasudega iseendale. Nii toimus augustis Gruusias – Venemaa okupeeris eelkõige suured lõigud Gruusia territooriumist ning asus siis kauplema sealt lahkumise tingimuste üle – lahkumine, mis räiget rahvusvahelise käitumise reeglite rikkumist arvestades oleks pidanud olema tingimusteta. Euroopa rahuvahendajad jäid algusest peale Kremli suhtes ebavõrdsesse, tegelikult teisejärgulisse rolli, mida püütakse kompenseerida oma edevuse rahuldamise kaudu: ikkagi oli see ELi eesistuja, kes saavutas aktiivse diplomaatiaga sõjategevuse lõpetamise. Sisuliselt puudus aga Euroopa vahendajail haare, millega oma õigusele rajanevat positsiooni Venemaa jõupositsiooni vastu toestada.
Seetõttu olen seisukohal, et Venemaa praeguse sõjaka revanšistliku kursi peatamist võimaldab üksnes Euroopa ja NATO otsustav vastuabinõude sari. Nende hulka kuulub strateegilise partnerluse raames koostöö külmutamine (strateegiline partnerlus eeldab ühisväärtusi, mille puudumist Venemaa on demonstreerinud täie selgusega); Venemaa osalemise lõpetamine G-8 koostöös; Venemaa liikmesuse peatamine Euroopa Nõukogus; viisasoodustuste leppe külmutamine (vähemalt konfliktipiirkonnas elavate Vene kodanike jaoks) ning mis veel tähtsam – viisasoodustuste kiire andmine niihästi Gruusiale kui ka Ukrainale. Need sammud teeksid lõpu kikivarvul tippimisele ning paneksid maapinna kõmama Euroopa sammude tegelikust jõust.
AUTORIST
Tunne Kelam on Euroopa Parlamendi liige
