Kuivõrd Euroopa Liit on kategooriliselt sõja vastu, ei näe ta muud alternatiivi kui jätkata järjekindlalt oma rahupoliitikat. Javier Solana teeb Teheranis küll karme sõnu, kuid annab alati mullade nõudmistele järele. Hiljutine piinlik läbikukkumine seoses Iraani peamise opositsioonijõu PMOI/MEK* kandmisega terrorismi musta nimekirja näitas sellise strateegia kõige hullemat külge. Kasvav rahuolematus Iraaniga ning üha suurem toetus PMOI-le on mullade paranoia lõkkele puhunud. Need turbanites türannid juhivad reþiimi, mis on ette võtnud represseerimise mahus, mis paneks punastama isegi Põhja-Korea. Hukkamised ja piinamised on Iraanis igapäevane asi. Vabadus ja demokraatia on tuhmunud unelm. Mullade käsi on mängus pea igas terroriaktis, mis maailmas viimase 20 aasta jooksul toime on pandud. Nende pahatahtlikkust on näha Palestiinas, kus nad on rahva ässitanud kodusõjale ja riigi lõhestanud. Nad toetasid Liibanonis Hezbollah’t sõjas Iisraeli vastu, andes neile relvi ja raha. Ja nagu Obama ning McCain vägagi hästi teavad, tugevdavad nad pidevalt oma haaret naaberriigi Iraagi suhtes, andes mässulistele raha, väljaõppinud sõdureid ning tänapäevaseid relvi, et need saaksid valimatult tappa nii süütuid tsiviilisikuid kui ka liitlaste sõjaväelasi.
Mullad vihkavad ja kardavad PMOI-d ja selle poliitilist haru, Rahvusliku Vastupanuliikumise Nõukogu (NCRI), mida juhib südikas naine Maryam Rajavi. Nõukogu püüded saavutada Iraanis ilmalik demokraatia koos inimõiguste, naiste õiguste ja põhivabaduste tunnustamisega, piinamiste lõpetamisega, surmanuhtluse kaotamisega ning tuumarelvade hävitamisega on otseses vastuolus kõigega, mille nimel mullad valitsevad. Sellest ajast peale, kui mullad 29 aastat tagasi võimule tulid, on nad mõrvanud 120 000 PMOI toetajat Iraanis ning ässitanud palgamõrtsukad kallale paljudele teistele kogu maailmas. Soov likvideerida iga hinna eest see peamine oht nende kägistavale võimule määrabki nende välispoliitikat. Iga Lääne vahendaja saab nende käest loetelu nõudmistest, millest esimene on, et PMOI tuleb tunnistada terrorirühmituseks, nii et selle varad saaks külmutada ja nende tegevust oluliselt piirata. Ja Lääs oma haledas naiivsuses ning lipitsevas ihas naftat ning dollareid lubavate lepingute järele on alati nõus.
Strasbourg, 24. aprill 2008. Europarlamendi ja liikmesriikide parlamentide saadikute organiseeritud solidaarsuskonverents Iraani demokraatliku opositsiooni juhi Maryam Radjavi (fotol keskel) toetuseks. Paremal „Vaba Iraani Sõprade” ühingu kaasesimees, europarlamendi asepresident Alejo Vidal-Quadras. Foto: Tunne Kelam
Kui Jack Straw oli Ühendkuningriigi välisminister, tunnistas ta, et pani PMOI saareriigi terrorisminimekirja mullade otsesel nõudmisel ning veenis ka ministrite nõukogu tegema sedasama Euroopa Liidu nimekirja puhul. Selle komejandi lõpetas hiljuti Ühendkuningriigi apellatsioonikohus määrusega, mis kohustab Briti siseministrit kõrvaldama PMOI UK terrorisminimekirjast, sedastades, et selle organisatsiooni panemiseks kõnealusesse nimekirja ei ole mitte ühtki põhjust, ning lisades, et „on häbiväärne, kui palju on otsustusprotsess käesolevas asjas hälbinud standarditest, mille meie avalik õigus on seadnud ja mida iga selle subjekt on harjunud eeldama."Mullad aga ei lase end sellest häirida ja otsivad Euroopas agaralt teisi riike, kes oleksid valmis nende asja ajama, pakkudes vastutasuks ahvatlevaid lepinguid ning petlikku lubadust lõpetada Iraani kiirelt arenev uraanirikastusprogramm. Loomulikult jäävad kõik need tõotused täitmata ning PMOI hiljutiste andmete kohaselt töötavad mullad mitte ainult tuumalõhkepeade, vaid ka nende edasitoimetussüsteemide kallal usinalt edasi. Samuti on teada, et mitu ELi liikmesriiki eirab süüdimatult ÜRO sanktsioone, vaadates mööda oma suuremate korporatsioonide tegevusest, kes tarnivad Iraani revolutsioonilisele kaardiväele (IRGC) selle tuumarajatiste jaoks tunneli ehitamise varustust ning muud mitmeotstarbelist kõrgtehnoloogiat. Nende riikide kõrvus kõlab raha hüüd ilmselt valjemini kui rõhutute karjed.
Sedamööda, kuidas nii Barack Obama kui ka John McCaini jaoks läheneb presidendivalimiste lõppvoor, peaks kumbki neist suhetes Iraaniga hoolikalt kaaluma alternatiive rahupoliitikale või sõjalisele sekkumisele. Uuel presidendil on oma ametiaja alguses ideaalne võimalus näidata mulladele, et me ei loobi tühje sõnu, vaid kõrvaldame PMOI-le seatud piirangud, andes Iraani allasurutud rahvale lootust, et organiseeritud vastupanuliikumise kaudu on võimalik saavutada režiimivahetus ning taastada rahu, vabadus, demokraatia ning õigusriiklus.
* the People’s Mojahedin Organization of Iran – Iraani Islamistlike Vabadusvõitlejate Organisatsioon
TAUSTAKS
Iraan – ametliku nimega Iraani Islamivabariik – on Euraasia keskosa võtmeriik. Riigi pindala on 1 648 195 ruutkilomeetrit, rahvaarv 72 miljonit.
Kuni 1935. aastani Pärsiana tuntud riik ja rahvas on üks maailma vanimaid järjepidevaid tsivilisatsioone. Paljurahvuselise Iraani ametlikuks keeleks on pärsia keel ning usundiks šiia-islam.
Iraan islamiseerus 1501. aastal vahepeal killustunud ning võõrvõimu alla sattunud riigi taasühendanud Safaviidide dünastia võimuletuleku ajal. Sellest ajast peale ongi Iraanis valitsenud šiia-islam. Safaviidide dünastia, mille eesotsas seisid šahhid, kukutati islamivaimulike juhitud rahva poolt võimult 1979. aastal. Praegune islamivabariik kuulutati välja 1. aprillil 1979.
Islamiriigina on Iraan Vatikani kõrval üks maailma kahest teokraatlikust valitsusvormist. Vaimulike juhtimise all on Iraan asunud välja arendama omaenda rahvuslikku relvatööstust ning praeguseks suudetakse ise toota nii soomukeid, lennukeid kui rakette.
Iraani relvajõud on potentsiaalselt ühed maailma suurimad. Alaliselt on armees 545 000 meest. Armee kõrval on riigis ka vabatahtlik maakaitsevägi, kus pidevalt on relvis 90 000 meest. Teoreetiliselt võiks maakaitsevägi välja panna koguni 11 miljonit meest, kuid niisuguse arvu relvastamine, varustamine ja tegelik väljaõpe pole rahuajal ning Iraani reaalseid majanduslikke võimalusi arvestades teostatav. Seepärast arvestatakse Iraani puhul tegelikult mobiliseeritava ja väljaõppe saanud armee suuruseks umbes miljon meest.
Iraani kaitsekulutused moodustavad 3,3 protsenti rahvuslikust koguproduktist.
AUTORIST
Struan Stevenson on Euroopa Parlamendi liige, ERP-ED fraktsiooni aseesimees, Euroopa Parlamendi Vaba Iraani Sõprade intergrupi kaasesimees, Suurbritannia
