Samas juhivad paljud temaatikaga sügavuti tegelevad analüütikud tähelepanu sellele, et kogu oma väljakutsuvale käitumisele vaatamata pole Venemaa tõeliseks võidujooksuks Läänega siiski võimeline – ei majanduslikult ega sõjaliselt. Seega, unustage termin külm sõda ja vaadake täheldatavat rivaliteeti pigem kui eelmise külma sõja järel tekkinud tasakaalude korrektsiooni ning globaalsete suhete ja jõuvahekordade paratamatut paikaloksumist.
Ometi pole mitte kõik vaatlejad sama meelt ning kahelt neist on käesoleval aastal eesti keeles trükivalgust näinud kaks peaaegu identset nime kandvat raamatut.
Jutt on Edward Lucase teosest „Uus külm sõda. Kremli vari Venemaa ja Lääne kohal” ning Mark McKinnoni raamatust „Uus külm sõda. Revolutsioonid, petuvalimised ja torujuhtmepoliitika endises Nõukogude Liidus”.
Sarnastele pealkirjadele vaatamata on tegemist siiski kahe äärmiselt erineva üllitisega.
Kui Lucas keskendub Vladimir Putini ja eriteenistuste poolt Venemaal toime pandud võimuhaaramisele ning selle tulemusel algul Venemaa sisepoliitikas, seejärel juba ka Venemaa välispoliitikas aset leidnud kurjakuulutavatele muutustele ning nende mõjule kõige laiemas plaanis, siis McKinnon analüüsib põhjusi, miks on Balkanil ja endistes Nõukogude liiduvabariikides käesoleva sajandi algul aset leidnud rida demokraatlikke revolutsioone sealsete pisidiktaatorite vastu ning missugust rolli on seejuures mänginud Lääne ja Vene poliitika ja väärtushinnangute aina selgemalt täheldatav konflikt.
Ent teostes on ka palju kattuvat. Mõlemad autorid on ühte meelt selles, et uues vastasseisus panustab Venemaa eelkõige toormešantaažile ja lääneriikide majanduslikule korrumpeerimisele (Lucase teose 4. peatükk „Miks on raha Venemaa suurim tugevus ja meie suurim nõrkus?”). Üksmeelselt osundavad mõlemad sellelegi, et kui värviliste revolutsioonide toimumise järel Gruusias ja Ukrainas jäi paljudele Läänes mulje, nagu oleks geopoliitiline jõutasakaal SRÜ ruumis taas kord Moskva kahjuks ümber kujunenud, siis juba paari aasta möödudes oli Venemaa suutnud uue olukorraga kohaneda ja üsnagi edukale vasturünnakule minna (McKinnoni „Kus roosid ei kasva” demokratiseerumiskatsete läbikukkumisest Valgevenes ja „Kreml annab vastulöögi”).
Lucase arusaamist endise idabloki ja endiste liiduvabariikide tähtsusest kujunevas vastasseisus peegeldab peatükk „Ida-Euroopa uue külma sõja rindejoonel”. Olgu toodud sellest vaid üksainus Baltimaid puudutav lõik: „Kremli pehme jõu näitamine Moldovas ja Krimmis on seni olnud kõigest etendus kõrvallaval. Tõeline vägikaikavedu käib Balti riikidega. Kitsamas tähenduses on võitlusväljaks ajalugu, laiemas tähenduses aga nende riikide õigus ise määrata oma kultuuri ja keele tulevikku”.
Lucasele kuulub ka põhimõtteline ja kõige olulisem küsimus: kuidas võita uus külm sõda? See on ühtlasi tema raamatu viimase peatüki pealkiri, millele antakse sealsamas ka vastus: Lääs peab uskuma iseendasse. Paremini ei saa sellele eksistentsiaalsele küsimusele vastata.
