Käesoleva aasta aprillis otsustasid NATO liikmesriigid kinnitada Gruusiale tema NATO-perspektiivi. Niisamuti nagu seda kinnitati ka Ukrainale, jättes mõlemad samal ajal ometi ilma liikmesuse tegevuskavast, mida nood riigid on juba pikka aega taotlenud ning mille saamist Eesti ja mitmed teised liikmesriigid eesotsas Ameerika Ühendriikidega tugevasti on toetanud.
 
Bukaresti tippkohtumise lõppdeklaratsiooni jõudnud sõnastus – kindla ja selge NATOga liitumise perspektiivi kinnitamine Ukrainale ja Gruusiale – oli ettevaatlikumate (peaasjalikult Lääne- ja Lõuna-Euroopa) ja energilisemate riikide vaheline kompromiss, mida tasus toona ja tasub ka täna hinnata kui maksimumi, mida tol hetkel oli võimalik saavutada.
 
On muidugi märkimisväärne, millise veendumuse ja kindlameelsusega on Gruusia ja Ukraina NATO-pürgimusi pidevalt toetanud Ameerika Ühendriigid, kes on külma sõja järgsel perioodil üsna ühemõtteliselt otsinud endale liitlasi, lähtudes lihtsast ja sümpaatsest printsiibist – NATOsse pürgivad Euroopa riigid tuleks allianssi vastu võtta, kui nad täidavad seatud kvaliteedinõudeid, sõltumata nende ajaloost ja geopoliitilistest kaalutlustest. Ja selle suhtumise juured on NATO asutamislepingus, mille kohaselt võime maailma võimsaima julgeolekuorganisatsiooni liikmeks võtta iga Euroopa riigi, kes panustab Põhja-Atlandi ruumi julgeolekusse ja edendab alliansi asutamislepingus kinnitust leidnud printsiipe. NATO liikmesriikide ühisosaks on kõikide erinevuste kõrval eelkõige väärtusbaas. Gruusia ja Ukraina on riigid, kes seda ühisosa jagavad ja sellesse panustavad.
 
Pärast Bukaresti tippkohtumist, aga eriti pärast Venemaa agressiooni Gruusias, on küsitud, kas selline otsus Bukarestis suurendas NATO, aga eriti Kesk- ja Ida-Euroopa riikide ja NATO liikmeks pürgivate Gruusia ja Ukraina julgeolekut või hoopis vähendas seda. Liikvel on kaks meie huvisid õõnestavat poliitilist hüpoteesi. Esiteks, et NATO liikmesriikide poolt Gruusiale antud liitumislubadus oli liiga väike poliitiline samm ning pigem kinnitas Venemaale, et selle vahetu naabrus on endiselt ja õigustatult Vene huviala. Teiseks, et suhetes Venemaaga mitmete väljakutsete ees seisvad Kesk- ja Ida-Euroopa riigid on NATO liikmetena tülikad ning põhjustavad pikemas perspektiivis probleeme. Meie jaoks kerkib siit aga veelgi otsesemalt küsimus sellest, mis mõju on Gruusia sündmused avaldanud Eesti julgeolekule.
 
Ühest vastust sellele küsimusele on raske leida. Pikemas perspektiivis tuleb siiski arvestada, et kindlameelsus nende põhiväärtuste suhtes, mis on kirja pandud Põhja-Atlandi lepingusse, peaks tagama suurema julgeoleku kui kõhklev ja kasulikke kompromisse otsiv lepituspoliitika. Seetõttu olen veendunud, et Eesti positsioon, mis järjekindlalt on Gruusia ja Ukraina püüdlusi toetanud, on õige ja mitte ainult põhimõtetele kindlaks jäämise ideelisest seisukohast, vaid ka riikliku julgeoleku kasvatamise vaatevinklist.
 
Võiks arvata, et liikmesuse tegevuskava pakkumine Gruusiale ja Ukrainale oleks mõjunud Venemaale selgema ja loodetust teistsuguse signaalina. Jeltsini valitsemisajal kõikuma löönud eneseusk ja solvumine on kujunenud Putini ja nüüd Medvedevi juhtimise all klassikaliseks revanðismiks, millel üsna ilmselt on agressiivseid jooni kõikide naaberriikide suhtes. Neid, kes Venemaa arenguid viimase kümne aasta jooksul on tähelepanelikumalt jälginud, ei tohiks üllatada Venemaa enesekindel ja rahvusvahelise arvamuse suhtes hoolimatu käitumine Gruusias.
 
Sellisel agressiivsel ja revanðistlikul käitumisel on alati põhimõtteliselt ühesugune kulg. Kuivõrd niisugune käitumine ei tunnista kompromisse, vaid käsitleb neid nõrkusena, siis igasugune järeleandmine põhimõttelistes küsimustes üksnes kasvatab agressori isu. Seepärast tuleb väga tõsiselt võtta paralleeli, millele juhtis tähelepanu Rootsi välisminister Carl Bildt, kui ta võrdles agressiooni ja anneksiooni Abhaasias ja Lõuna-Ossetias Sudeedimaa saatusega enne Teise maailmasõja puhkemist. Nii nagu Müncheni kokkulepped ei suutnud ära hoida teise ilmasõja puhkemist Euroopas, nii võib arvata, et kompromissidele minek on Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele samavõrd ohtlik ka 21. sajandi alguses. Seepärast arvan, et Eesti ja teiste NATO liitlaste järjekindel printsipiaalsus põhiväärtustes, mille hulka kuulub riikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse järjepidev kinnitamine, ei saa teha hiljem kalliks maksma minevaid kompromisse. Nendele kompromissidele ei tohi lasta juurde ei gaasi ega nafta lõhna.
 

NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer Vene-Gruusia sõja puhul erakorraliselt kokku kutsutud NATO liikmesriikide välisministrite kohtumise pressikonverentsil. NATO väljendas sellel oma täielikku toetust Gruusia suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele ning nõudis Vene vägede tagasitõmbumist konfliktieelsetele positsioonidele. Foto: Scanpix