Suhtumises tuumarelva levikusse on Lääne meediat ja diskursust oluliselt mõjutavad vasakpoolsed intellektuaalid teinud läbi märkimisväärse metamorfoosi. Külma sõja ajal, mil tuumarelva varude suurendamine ja võidurelvastumine olid vahendeiks kurjuse impeeriumi lagundamisele, lokkas Läänes massiline hüsteeria nende relvade ja võimaliku tuumasõja puhkemise vastu. Nüüd, mil tuumaklubi on suurenenud India, Pakistani ja Põhja-Korea võrra ning Iraan on kohe-kohe saamas klubi ametlikuks liikmeks, kehitatakse Euroopas selle peale jahedalt õlgu. Neil on sama suur õigus end relvastada kui teistel... Miks juudid võivad, aga pärslased ei või? ...
Vahe on siiski selles, kes hoiab näppu tuumanupul. Kui Kremli gerontokraatlik kommunistlik juhtkond oli vähemalt sama stabiilne nagu tänapäeval on Pyongyangi oma, soovides eelkõige säilitada oma valitsuskorda ja prestiiþi maailmas, siis Iraani juhtkond on hoopis teise suhtumisega. President Mahmoud Ahmadinejad on tuntud oma korduvate seisukohavõttude poolest, mille kohaselt üks tema regionaalsetest naabritest tuleb merre pühkida ning „tõeline holokaust” on alles ees. Ahmadinejad on ka veendunud, et lähiajal ilmutab end 12. imaam ehk toimub islami versioon Harmagedoonist. Aga Ahmadinejad pole Iraanis ainus, kes tuumasõtta positiivselt suhtub. Lõppude lõpuks alustas Iraan oma salajast tuumaprogrammi juba tunduvalt enne tema ametisse saamist. Tuleb meenutada eelmise presidendi Haðemi Rafsanjani poolt 2001. aastal öeldut, et võimaliku tuumasõja puhul Iraani ja Iisraeli vahel häviks Iisrael maamunalt, juutide vasturünnak tekitaks moslemimaailmale aga vaid väikese mõlgi. „Aatomirelva kasutamine ei jätaks Iisraelist midagi järele, aga sama asi tekitaks moslemimaailmas vaid vähest kahju,” ütles Rafsanjani. Mõni miljon tuumasõjas hukkunud moslemit pole ju kõrge hind vihatud sionistliku üksuse põrmustamise eest! Rafsandjanit nimetatakse Iraani poliitika mõõduka liini esindajaks.
Iraani tavalõhkepead kandev keskmaarakett, mille löögiulatusse jääb ka Iisrael. 9. juulil 2008 toimunud raketikatsetus pingestas veelgi keerulisi rahvusvahelisi suhteid, mis valitsevad Iraani tuumarikastamisprogrammi ümber. Foto: Scanpix
Seda laadi mõttekäik toob muuseas meelde Hiina kommunstliku dikataatori Mao Zedongi hoiaku 1968. aastast, mil kultuurirevolutsioon oli oma tipus ning Hiina ja Nõukogude Liidu üksused pidasid piirialadel veriseid lahinguid. Hiina oli vaid mõne aasta eest Moskva kiuste saanud tuumariigiks ning arutelul võimaluse üle, et kahe punahiiglase vahel võib puhkeda tuumasõda, teatas Mao küüniliselt: hiinlasi on 600 miljonit, kui 300 saabki surma, siis 300 jääb ju alles.
Peaks olema selge, et nii nagu iga relvaga, on ka tuumarelv hea või halb sõltuvalt sellest, kelle käes ta on. Nii, nagu normaalsed inimesed ei karda püstolit politseiniku käes, tunnevad aga hirmu püstoliga röövli ees, peaks maailm suhtuma tuumaarsenali olemasolusse tsiviliseeritud riikide ja paariate puhul.
Ahmadinedjad, Rafsanjani ja kõik teised juudivihkajad ei pruugi aga oma unistust täitumas näha isegi juhul, kui Lähis-Idas puhkeb regionaalne tuumasõda. Washingtonis tegutseva uuringukeskuse Center for Strategic and International Studies julgeolekueksperdi Anthony Cordesmani hinnangul kannataks võimalikus tuumakonfliktis moslemimaailm mõõtmatult rängemat kahju kui Iisrael ning ta järeldab, et kuigi Iisrael kannataks tohutuid inimkaotusi, jääks riik alles ja rahvas ellu, samas kui Iraani puhul pole sellist lootustki.
Cordesman möönab, et tema hinnangud on tinglikud, kuna paljud lähteandmed pole täpsed ning nii või teisiti on tegu spekulatsiooniga. Lisaks rõhutab ta, et tema eesmärk ei ole avaldada mõju poliitilistele otsustele, vaid kaardistada võimalikke stsenaariume. Mis siis on tema kõige mustem stsenaarium ja millel põhineb tema arvamus, et Iisrael tuumasõja üle elaks?
Cordesmani hinnangul hukkuks juudiriigi 6,4 miljonist inimesest Iraani tuumalöögi tagajärjel kolme nädala jooksul 200 000 kuni 800 000 inimest. Põhilöök oleks suunatud 383 000 elanikuga Tel Avivi ja selle ümbruse linnastu ning 268 000 elanikuga Haifa piirkonna vastu. 724 000 elanikuga Jeruusalemma ründamine on küsitav, kuna selles linnas on kolmandik elanikest moslemid. Samas on Jeruusalemm pea kaks korda suurem Tel Avivist ja pea kolm korda suurem Haifast, seega, kui Teherani eesmärk on tappa võimalikult palju juute, hoolimata kaaskahjudest, pole välistatud löök ka Jeruusalemma pihta. Samas hävitaks Iisraeli vasturünnak Iraani 69 miljonist elanikust 16 kuni 28 miljonit pärslast 21 päeva jooksul pärast lööki. Seega hukkuks Iisraelis hinnanguliselt paarteist protsenti elanikkonnast, Iraanis aga umbes 40 protsenti.
Asümmeetrilise tulemuse põhjuseks on eelkõige Iisraeli parem sõjaline varustus. Iraan suudab välja panna maksimaalselt 20–30 tuumapead, enamik neist oleks aga väikesed, 20–30- kilotonnised, mõni üksik kuni 100-kilotonnine. Iisraelil arvatakse aga olevat üle 200 lõhkepea, millest enamik on kuni 100-kilotonniseid, tugevamad aga kuni megatonnised. Lisaks on Iisraelil väga tõhus raketitõrje, kasutuses on nii Patrioti kui ka Arrow’ tüüpi raketipüüdurid. Iisraelil on ka hästi välja arendatud tsiviilkaitse, mis on eelkõige mõeldud küll keemiarünnaku vastu, kuid pakub mõningast kaitset ka tuumarünnaku puhul. Iraanis tsiviilkaitse sisuliselt puudub. Lisaks on Iisraeli sihtimisvõimekus oluliselt parem Iraanist ning erinevalt Iisraelist puudub Iraanil ka tõhus satelliitluure, mille abil hinnata löökide täpsust ja tulemusi.
Tuumarelva võimsus on väga oluline. Kui 10-kilotonnine lõhkepea aurustab metalli poole kilomeetri raadiuses, söestab puu kahe kilomeetri raadiuses ja tekitab kolmanda astme põletushaavu 2,7 kilomeetri kaugusel plahvatuse toimumise kohast, siis megatonnine lõhkepea aurustab metalli 4,5 kilomeetri raadiuses, söestab puidu 17 kilomeetri raadiuses ja tekitab kolmanda astme põletushaavu 24 kilomeetri kaugusel epitsentrist. Tasub siiski arvestada, et hävitustöö ulatus sõltub sellest, kuidas relva kasutatakse. Mida lähemal maale pomm lõhkeb, seda rohkem radioaktiivset tolmu ta üles paiskab, tekitades hiljem maksimaalset kiirituskahju. Keskmise tuule puhul võib radioaktiivne pilv olla 18 tunni pärast tappev kuni 125 kilomeetri kaugusel. Samas, kui lõhkepäid on vähe ja need on ebatäpsed, võidaks neid panna lõhkema kõrgemal, et löök kõrvetaks võimalikult laia piirkonda. Sel juhul on radioaktiivse tagasilanguse kahju väiksem. Päris maa peal ei peeta tuumapommi lõhkamist kasulikuks, kui tegemist pole just mõne maa-aluse sihtmärgiga.
Cordesman oletab, et Iraan üritab tuumarünnaku puhul saavutada võimalikult suurt radioaktiivset tagasilangust, et tekitada Iisraelile võimalikult püsivat kahju. Rünnaku puhul üritatakse massilise raketirünnaku käigus raketitõrjesüsteemid üle koormata. Sihtmärkideks on eelkõige kaks suuremat asustatud keskust Vahemere rannikuribal. Iisrael omalt poolt saab rünnata kõiki tähtsamaid asustatud keskusi Iraanis, põhisihtmärgiks loomulikult pealinn. Teheranis ja selle ümbruses elab ligi 20 protsenti riigi rahvastikust ehk 7,6 miljonit inimest. Linn asub oru põhjas, mis muudab ta ideaalseks surmatsooniks tuumalöögi puhul. Linn on tähtis raudteede ja maanteede sõlmpunkt kogu Lääne-Aasia jaoks, üle poole riigi tööstusettevõtetest ja kõik riigi tähtsamad teadusasutused asuvad pealinnas ning seal töötab üle 30 protsendi avaliku sektori töötajatest.
Lisaks tähtsamate linnade ründamisele saab Iisrael rünnata ka olulisemaid sõjalisi ja tööstuskeskuseid. Cordesman oletab, et teiste naabrite võimalike rünnakute vältimiseks vahetult peale tuumalöögi saamist, ründaks Iisrael lisaks Iraanile veel kindlasti Süüriat ja tõenäoliselt Egiptust. 80 protsenti Süüria rahvastikust elab 11 suuremas linnas. Kuigi Süürial ei arvata olevat tuumarelva, peetakse tõenäoliseks, et tal on keemia- ja biorelvad. Iisraeli tuumalöök Süüria pihta tooks 20 miljoni elanikuga riigile kaasa 6 kuni 12 miljoni inimese hukkumise 21 päeva jooksul pärast rünnakut. Võimalikus rünnakus Egiptuse vastu oleks sihtmärkideks kümmekond suuremat asustatud keskust, Suessi kanal ja Assuani tamm. Et Egiptuse elanikkond on koondunud kitsale ribale Niiluse jõe kallastel ja deltas, tähendaks tammi purustamine kogu asustatud ala üleujutamist radioaktiivse mudaga. Nagu Iraanis ja Süürias, nii pole ka Egiptuses mingit toimivat tsiviilkaitset. Kui palju hukkunuid oleks 81 miljoni egiptlase hulgas, Cordesman ei arvuta, aga tegemist oleks kindlasti kümnete miljonitega.
Kõige selle juures on loomulikult suur küsimärk, kuidas käituksid regiooni ülejäänud jõud. Kas ja mil moel sekkuks USA, kas Iraan ründaks lisaks Iisraelile ka USA sealseid baase, kas Pakistan annaks Iisraeli pihta omakorda tuumalöögi, kuidas reageeriks rikkad Pärsia lahe riigid, millist mõju omaks n-ö mitteriiklikud jõud ehk terrorivõrgustikud jne. Üks on aga päris kindel: maailma majandus ei elaks sellist regionaalset tuumasõda üle. Naftatootmise katkemine, olemasolevate varude radioaktiivne saastumine, kaubandusteede püsiv hävitamine ida ja lääne vahel, massilised põgenikevood, mis regioonist eelkõige Euroopa poole valguma hakkaks, tähendaks sisuliselt globaliseerumise järsku lõppu. Selle kõrval tundub Iisraeli või USA ennetav löök Iraani pihta helge stsenaariumina. Ent kõige selle taustal tundub Euroopa pea liiva alla peitmine Iraani tuumaprogrammi osas kõlvatuse tipuna.
TAUSTAKS
Arleigh A. Burke Chair in Strategy Center for Strategic and International Studies. Täiendatud 19. november 2007.
http://www.csis.org/media/csis/pubs/071119_iran.is&nuclearwar.pdf
Martin Helme