Eriti kõhe on neil riikidel, mis piirnevad oma agressiivse ja revanšistliku olemuse lõplikult paljastanud Venemaaga. Ent kõhe on ka demokraatlikel suurriikidel, kes peavad juhtunut endale selgelt teadvustama. Sest just nende moraalsest kindlameelsusest ja jõulistest reaktsioonidest sõltub, kas Gruusias toimuv jääb isoleeritud intsidendiks või saab sellest pretsedent.
Kahjuks on järgnevad sündmused näidanud, et vaatamata pidevalt korrutatavale jutule euroopalikest väärtustest, on nende väärtuste tegeliku kaitsmise eest tulleminek iseloomulik pigem noortele kui vanadele demokraatiatele ning üksmeele saavutamisest agressori hukkamõistmisel ollakse väga kaugel.
On enam kui tõenäoline, et see ebamäärasus agressorit üksnes veenab tema tegevuse karistamatuses ning annab julgustust ähvardada Euroopat ja maailma uute arrogantsete väljaastumistega. Seda enam, et Venemaa praegused liidrid pole oma põlgust Lääne vaoshoitud reaktsioonide vastu vaevunud isegi varjama.
Venemaa ja tema nii sisse- kui ka väljapoole suunatud vägivaldsus pole aga ainsad, mis sunnivad maailmas toimuvat aina murelikumalt jälgima. Maailmamajanduse kriisi süvenemine, USA kui maailmas tasakaalu hoidva jõu nõrgenemine, Euroopa ja USA vahelise jaheduse püsimine ning selgelt ilmnev huvide lahknemine Euroopa Liidu uute ja vanade liikmete vahel on samuti teemad, mis iga mõtleva inimese ärevaks muudavad.
Aastakümneid kestnud pingutustest hoolimata on maailm rahu saavutamisest Lähis-Idas ikka veel väga-väga kaugel. Palestiina küsimus, mis Palestiina autonoomia loomisega oleks võinud oma teravuse kaotada, pole õnneks enam Lähis-Idast üle kogu maailma lahvatada ähvardava sõja põhjusena sedavõrd akuutne kui veel kümnend tagasi. Seevastu komplitseerib praegust olukorda Lähis-Idas sõjaka islami juurdumine – ja seda nii traditsioonilises islamimaailmas kui ka Euroopa moslemikogukondades – ning juba rahvasterändamise mõõtmed võtnud migratsioon valdavalt islamistlikust (Põhja-)Aafrikast ja Lähis-Idast Euroopasse ning Põhja-Ameerikasse.
Kõige krooniks on Iraani tuumaambitsioonide küsimus, mis ähvardab Teherani agressiivsuse ning antisionistliku ähvarduspoliitika jätkumise korral üle kasvada sõjaks, mille potentsiaalseid mõõtmeid, ohvreid ja majanduslikku kahju on võimatu adekvaatselt ette hinnata.
Enamik siin loetletud probleemidest leiab vaatlemist ka käesolevas Maailma Vaates.
Loodame ju, et probleemide teadvustamine, kirjeldamine ja analüüsimine aitavad ära hoida kõige mustemaid stsenaariume ning et ohtude tasakaalustatud mõistmise korral ei arene sündmused siiski nii radikaalset rada, nagu on kirjeldatud näiteks siinsete kaante vahel ilmuvas artiklis, mis käsitleb Iraani-Iisraeli tuumasõja võimalikkust.
Rahvusvaheliste suhete teoorias on postulaat, mis väidab, et demokraatiad omavahel ei sõdi. Ajaloo senine käik kinnitab seda seisukohta. Sestap peab Maailma Vaade oluliseks kajastada demokraatlike riikide sisepoliitikas toimuvat, seda eriti möödunud või lähenevaid valimisi silmas pidades. Aga ka väärtuspoliitika kontekstis. Tuleb meil ju augustikahurite alles vaibunud kõmina taustal tõdeda, et üha rohkem on neid riike ja poliitikuid, kes lähtuvad oma hinnangutes ja tegevuses vaid majandusliku tasuvuse ning geopoliitilise otstarbekuse seisukohtadest. Ehk siis sellest, mida nimetatakse reaalpoliitikaks. Kahjuks on niisuguseid riike hulgaliselt ka demokraatiate seas.
Niisugune lähenemine on teravas vastuolus mitte üksnes Teise maailmasõja järel suure vaevaga üles ehitatud rahvusvahelise õiguse põhimõtetega. See on vastuolus Euroopa Liidu loomise ideega, demokraatlike väärtuste ja õiguste ideest rääkimata. Ja loomulikult on see vastuolus maailma tasakaalustatud ja stabiilse arengu eesmärkidega.
Paraku jääb kohati mulje, nagu oleks 21. sajandi hakul vahepeal koguni „postmodernistlikuks” ristitud maailm kogu vahepealsele küpsemisele vaatamata valmis tagasi pöörduma 19. sajandisse. See on hirmutav, sest just 19. sajand sillutas teed 20. sajandi suurtele tragöödiatele.
Mart Helme
