Inimeste teravad hoiakud Vene agressiooni vastu või, vastupidi, selle õigustamiseks pole üksnes eestlaste ja eestivenelaste probleem. See suhtumiste polariseerumine avaldub kogu endise Nõukogude Liidu alal, kaasa arvatud Venemaal.
 
Samuti on ammu hakanud silma torkama Eesti ja Soome erinev lähenemine. Kui püüdsin analüüsida eestlaste ja soomlaste erineva Vene-käsituse päritolu, siis arvestasin muidugi sellega, et analüüsi asemel koondub peatähelepanu hoopis kriitikale Soome presidendi Tarja Haloneni suhtes. Nii ka läks, ja mõni Soome infokanal tsiteeris seda mõnuga, sest küllap oodatigi eestlaste mittenõustumist Haloneni Vene-suhete õpetusega. Mõni aeg hiljem väljendas sedasama suhtumist ka meie president Toomas Hendrik Ilves.
 
Teatavasti ütles Halonen, et Balti riigid peaksid Venemaaga suhtlemisel vähem jäigad olema, ja andis mõista, et Soome pehmem hoiak Venemaa käitumise suhtes Gruusias on poliitiliselt otstarbekas. Eesti koostööd Gruusia ja Ukrainaga, mis võivat häirida Venemaad, on kritiseerinud ka hiljuti Nord Streami teenistusse läinud ekspeaminister Paavo Lipponen.
 

 

Tegelikult on Venemaa ja varem Nõukogude Liidu mittekritiseerimisel Soome poliitikas pikk traditsioon. Emotsionaalselt tõuseb kõige enam esile taasiseseisvumise aeg ja seda just selles mõttes, et paljud soomlased, kellega sel ajal suhtlesin, tundsid siiralt piinlikkust oma valitsuse leige suhtumise pärast Eesti iseseisvusliikumisse. Hiljem, kui oli selge, et Eestit ei saa valitud teel peatada ja me oleme edukad, hakkas leigus asenduma juba sooja ja hästi vajaliku toetusega.
 
Ennekõike on probleem erinevas ajaloolises kogemuses, mis iseloomustab Eesti ja Soome suhtumist Venemaasse. Eestil on otseütlemise kogemus Moskva suunal alates kaheksakümnendate aastate lõpust ja see tõi ka suurt edu. Kui oleksime siis poolel teel seisma jäänud ja piirdunud mõne poollahendusega, isemajandamisega või uue riigi loomisega ENSV baasil, siis oleksime teinud ränga vea. Seega seostub otseütlemine Nõukogude Liidu ja ka Putini Venemaa kohta meile ajaloos edu toonud poliitikaga.
 
Meie kollektiivses mälus on peamiselt kaks seisundit: kui rääkida ei saanud üldse ja kui korraga sai rääkida kõigest. Vahepealne läbimurdeala nende kahe seisundi vahel oli erakordselt lühike, see kestis vaid mõne aasta ja lõppes otseütlemise hiilgava võiduga. See väljendub nii Eesti riikluse ajaloolise järjepidevuse käsitluses kui ka selgelt väljendatud soovis kommunismi kuriteod otsesõnu hukka mõista.
 
Vastupidiselt on Soome poliitilisi seisundeid pikka aega iseloomustanud poolehäälsus ehk see, et Venemaa kohta kõike ei öelda. Oleme seda aja jooksul kutsunud ka finlandiseerumiseks ehk soometumiseks. Soomlased omakorda on nimetanud seda vajalikuks ettevaatuseks ehk poliitiliseks tarkuseks. Pärast edukat Talvesõda Nõukogude Liidu külje all vastu pidades oli see üsna paratamatu. Nüüdseks on selline soometumine paljude silmis aegunud, aga samas on mitmed uue aja poliitikud, eriti sotsid, seda ka edasi arendanud. Niisiis on Haloneni sõnade taga rohkem kui tema ise – nimelt Soome poliitika koolkond, mis absolutiseerib Soome aastakümneid kestnud kogemust Nõukogude Liiduga ja kannab selle üle uuele Venemaale.
 
Mis puutub Gruusiasse või Ukrainasse, siis pole meie ja soomlaste kogemused võrreldavad. Nõukogude ajal me lihtsalt pidime teiste ikestatud rahvastega läbi käima ja sellest on jäänud nii solidaarsustunne kui ka suur osa ühiseid kogemusi. Selliseid kogemusi soomlastel loomulikult ei ole ja see on üks meie erinevusi keelelisele ja kultuurilisele lähedusele vaatamata.
 
Kõiki neid kontekste arvestades ei saa Soome poliitikud meile ka öelda, et peaksime oma endised saatusekaaslased Gruusias, Ukrainas ja mujal saatuse hoolde jätma, sest muidu võime Venemaad ärritada. Ühelt poolt pole selline seisukoht vastavuses demokraatia ja inimõiguste kaitsmise põhimõttega, mida oleme harjunud väärtusena tähtsaks pidama. Teiselt poolt ignoreerib see ka meie ajaloolist kogemust ja sellest tulenevat nõustamisvõimet. Pigem on meie kohus seda maksimaalselt – see tähendab maksimaalselt targalt – kasutada.