Kuigi Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP) missioonid teevad Euroopa Liidust usaldusväärse tegutseja kogu maailmas, on tegemist suuresti tsiviilmissioonidega, mis keskenduvad konfliktide ennetamisele ja konfliktijärgsele tööle. NATO seevastu on sobilikum täitma konfliktipiirkondades militaaroperatsioone.
ELi ja NATO koostöö ja sünergia on seega hädavajalik, et saavutada nende kahe erineva organisatsiooni ühist eesmärki, milleks on rahu ja stabiilsuse edendamine rahvusvahelisel tasandil. Kuna suurem osa ELi liikmesriikidest on NATO liikmed ja 94 protsenti ELi elanikest elavad NATOsse kuuluvates riikides, jääb NATO jääb peamiseks kollektiivkaitse raamistikuks Euroopas.
On väga loogiline, et sellises olukorras on ELi ja NATO suhetes palju ruumi teineteise täiendamiseks. Seda aga takistavad kahjuks tihti mitmesugused tehnilised ja poliitilised raskused. Väljakutse tõhustada ja tugevdada ELi ja NATO suhteid eeldab, et poliitilised liidrid üheskoos neile takistustele töötava lahenduse leiavad.
Esimene probleem, millel lähemalt peatuda, on ELi piiratud võime korraldada kriisiohjeoperatsioone. Praegu puudub meil püsiv kavandamis- ja juhtimisstruktuur või teisisõnu – Euroopa alaline operatsioonide peakorter. Oma kriisiohjeoperatsioonidele peakorteri leidmisel on ELil kolm valikut.
Esimene võimalus on panna see ülesanne ühele viiest riiklikust peakorterist, millele ELil on juurdepääs. See aga tähendaks viivitusi ja tõhususe langust ELi võimes hädaolukordadele reageerida. Teine võimalus on kasutada nn Berliin-plussikokkuleppe kohaselt NATO vägede peakorterit Euroopas, mis eeldaks ELi ja NATO läbirääkimisi ja ad hoc käsuliini organiseerimist. See valik teeks aga kiire reageerimise võimatuks – näiteks operatsiooni „Althea” puhul kulus ELi ja NATO läbirääkimiste peale 8 kuud. Kolmas võimalus oleks kasutada ELi operatsioonide keskust Brüsselis, mis ei ole aga ELi alaline struktruur. Keskuse saaks käivitada viie päevaga ning see saavutaks täisvõimsuse 20 päeva jooksul kuni 2000 sõdurit hõlmavate operatsioonide tarbeks. Probleemiks saab siinkohal aga keskuse töö, sest see eeldab Euroopa Liidu Sõjalise Staabi panust. Väheneb staabi võime täita oma ülesandeid seoses kriisohje strateegilise planeerimisega, sõjalis-strateegilise eriolukordadeks planeerimisega jne. Need puudujäägid mõjutavad ja piiravad tõsiselt ELi operatsioonide tõhusust ning usaldusväärsust.
„Althea” operatsiooni Soome rahuvalvejõude juhtiv kolonelleitnant Marko Juhani Ekström ja Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Javier Solana kohtumisel Brüsselis. Foto: Scanpix
Neist puudustest ülesaamiseks on ELil tarvis alalist operatsioonide peakorterit. Et peakorteri töö oleks tõhus ja kooskõlastatud, peaks see asuma Brüsselis ning alluma Euroopa Komisjoni asepresidendile, ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale. Peakorter võimaldaks poliitiliste valikute ja otsuste sõjalisi tagajärgi poliitikutele paremini seletada ning täiendaks praegust NATO juhtimisstruktuuri toekama Euroopa tugisamba abil.
Teiseks mõjutab sõjaliste võimete ebatõhus kasutamine nii EJKP operatsioonide kui ka NATO toimimist. 27 liikmesriiki kulutavad kaitseotstarbeks ühtekokku 200 miljardit eurot, kuid hoolimata suurtest sõjalistest ressurssidest ei ole eurooplastel vajalike oskustega sõdureid ikka piisavalt. Liikmesriikide relvajõudude koosseisu kuulub kokku ligikaudu 2 miljonit sõjaväelast, kuid EL suudab üle maailma toimuvatele operatsioonidele saata ja seal jätkusuutlikuna hoida vaevu 60 000 sõdurit. Seetõttu on ülioluline, et liikmesriigid ELi ja NATO koostöö jaoks oma sõjalisi ressursse paremini ära kasutaksid. Kurb tõsiasi on veel see, et Euroopa NATO liikmed ei kanna oma õiglast osa kohustustest ei kulutuste ega ka inimressursi valdkonnas. ELi liikmesriigid peaksid oma kohustusi NATO ees tõsiselt võtma.
Kolmandaks on NATO ja ELi liikmete vahel tüliküsimusi (näiteks Küprose osalemine ELi ja NATO kohtumistel või Türgi koostöö ELi ja NATO operatsioonidel), mis takistavad head koostööd alliansi ja ELi vahel. Kaht organisatsiooni liidaks see, kui ELi ja NATO ühiskohtumistele kutsutaks kõik ELi liikmesriigid. Niisama oluline on, et NATO liitlastele, kes on ELi kandidaatriigid, antaks vähemalt Euroopa Kaitseagentuuri assotsieerunud liikme staatus ning nad kaastaks sügavamalt EJKP struktuuridesse. Tõhus koostöö ELi ja NATO vahel on võimalik ainult siis, kui omavahelised pinged on kadunud. Kõik ELi riigid peaksid saama NATO liikmeks. Kahjuks õõnestab ELi ja NATO sujuvat koostööd külma sõja aegne sõjalise mitteliitumise doktriin, mida kaitseb ka näiteks minu kodumaa, Soome. See suhtumine on vesi ebademokraatlike ja mitte veel demokraatlike jõudude veskile. Millal avab Soome ometi oma silmad?
ELi ja NATO suhete tulevikku arutades ei saa mööda vaadata Venemaa rollist. Hiljutine kriis Gruusias paljastas kahjuks Venemaa valmisoleku ajada agressiivset ja destabiliseerivat välispoliitikat. Nende sündmuste ja Venemaa poolt välja pakutud uue „julgeolekupakti” taustal peaks EL selgelt välja ütlema, et kuigi on äärmiselt soovitav, et dialoog Venemaaga Euroopa julgeoleku teemal jääks avatuks, ei kiida ta heaks mis tahes plaane, millega püütakse ühepoolsete julgeolekuhuvide nimel hiilida kõrvale või seada kahtluse alla Euroopa olemasolev julgeolekuarhitektuur, mis rajaneb demokraatlike vabaduste kaitsmisel Atlandi-ülese liidu poolt. Samuti peab EL andma selge Euroopa-sihi riikidele, nagu Ukraina, Moldova ja Gruusia, mida Venemaa kasutab ära oma mõju säilitamiseks ELi naabruskonnas.
Alliansi 60. aastapäev on hea võimalus, et uuendada ELi ja NATO suhteid ja taaskinnitada ühiseid väärtusi demokraatia ja inimõiguste kaitsel. Poliitikutel tuleb otsustada, kas nad tahavad leida lahendusi inimkonna üha suurenevatele kannatustele.
Teiseks mõjutab sõjaliste võimete ebatõhus kasutamine nii EJKP operatsioonide kui ka NATO toimimist. 27 liikmesriiki kulutavad kaitseotstarbeks ühtekokku 200 miljardit eurot, kuid hoolimata suurtest sõjalistest ressurssidest ei ole eurooplastel vajalike oskustega sõdureid ikka piisavalt. Liikmesriikide relvajõudude koosseisu kuulub kokku ligikaudu 2 miljonit sõjaväelast, kuid EL suudab üle maailma toimuvatele operatsioonidele saata ja seal jätkusuutlikuna hoida vaevu 60 000 sõdurit. Seetõttu on ülioluline, et liikmesriigid ELi ja NATO koostöö jaoks oma sõjalisi ressursse paremini ära kasutaksid. Kurb tõsiasi on veel see, et Euroopa NATO liikmed ei kanna oma õiglast osa kohustustest ei kulutuste ega ka inimressursi valdkonnas. ELi liikmesriigid peaksid oma kohustusi NATO ees tõsiselt võtma.
Kolmandaks on NATO ja ELi liikmete vahel tüliküsimusi (näiteks Küprose osalemine ELi ja NATO kohtumistel või Türgi koostöö ELi ja NATO operatsioonidel), mis takistavad head koostööd alliansi ja ELi vahel. Kaht organisatsiooni liidaks see, kui ELi ja NATO ühiskohtumistele kutsutaks kõik ELi liikmesriigid. Niisama oluline on, et NATO liitlastele, kes on ELi kandidaatriigid, antaks vähemalt Euroopa Kaitseagentuuri assotsieerunud liikme staatus ning nad kaastaks sügavamalt EJKP struktuuridesse. Tõhus koostöö ELi ja NATO vahel on võimalik ainult siis, kui omavahelised pinged on kadunud. Kõik ELi riigid peaksid saama NATO liikmeks. Kahjuks õõnestab ELi ja NATO sujuvat koostööd külma sõja aegne sõjalise mitteliitumise doktriin, mida kaitseb ka näiteks minu kodumaa, Soome. See suhtumine on vesi ebademokraatlike ja mitte veel demokraatlike jõudude veskile. Millal avab Soome ometi oma silmad?
ELi ja NATO suhete tulevikku arutades ei saa mööda vaadata Venemaa rollist. Hiljutine kriis Gruusias paljastas kahjuks Venemaa valmisoleku ajada agressiivset ja destabiliseerivat välispoliitikat. Nende sündmuste ja Venemaa poolt välja pakutud uue „julgeolekupakti” taustal peaks EL selgelt välja ütlema, et kuigi on äärmiselt soovitav, et dialoog Venemaaga Euroopa julgeoleku teemal jääks avatuks, ei kiida ta heaks mis tahes plaane, millega püütakse ühepoolsete julgeolekuhuvide nimel hiilida kõrvale või seada kahtluse alla Euroopa olemasolev julgeolekuarhitektuur, mis rajaneb demokraatlike vabaduste kaitsmisel Atlandi-ülese liidu poolt. Samuti peab EL andma selge Euroopa-sihi riikidele, nagu Ukraina, Moldova ja Gruusia, mida Venemaa kasutab ära oma mõju säilitamiseks ELi naabruskonnas.
Alliansi 60. aastapäev on hea võimalus, et uuendada ELi ja NATO suhteid ja taaskinnitada ühiseid väärtusi demokraatia ja inimõiguste kaitsel. Poliitikutel tuleb otsustada, kas nad tahavad leida lahendusi inimkonna üha suurenevatele kannatustele.
TAUSTAKSBerliin-pluss on 16. detsembril 2002 ELi ja NATO vahel sõlmitud lepete sari, mis põhineb 1999. aasta NATO Washingtoni tippkohtumise järeldustel."Althea" on ELi operatsioon Bosnias ja Hertsegoviinas.Euroopa Liidu sõjalised ja tsiviiloperatsioonidBerliin-plussi partnerluslepe oli alus ELi esimese sõjalise operatsiooni „Concordia” alustamisele Makedoonias 2003. aasta märtsis. Lisaks suutis EL 2003. aasta kevad-suvel kiirelt alustada NATOst täielikult sõltumatu sõjalise operatsiooniga „Artemis”, mis toimus väljaspool Euroopat – Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Nüüdseks on need kaks operatsiooni lõppenud. ELi operatsioonides osalemine on liikmesriikidele (sh Eesti) vabatahtlik.2004. aasta detsembris võttis EL üle NATO stabiliseerimisjõudude SFOR sõjalise operatsiooni Bosnias ja Hertsegoviinas. ELi operatsiooni koondnimeks sai „Althea” ja see tegutseb samuti Berliin-plussi kokkuleppe alusel. „Althea” on ELi kolmas sõjaline operatsioon. Julgeolekuolukorra paranedes on operatsiooni mahtu oluliselt vähendatud. Eesti on operatsioonis „Althea” osalenud alates 2004. aasta detsembrist kahe-kolme staabiohvitseriga ning 2005. aasta detsembrist kuni 2007. aasta juuni lõpuni ka Kaitseliidu baasil moodustatud rühmasuuruse üksusega.2006. aastal toimus Kongos neljakuuline sõjaline operatsioon, mille ülesanne oli tagada julgeolekut presidendivalimiste perioodil. Käesoleva aasta 28. jaanuaril võttis nõukogu vastu otsuse alustada ELi sõjalise operatsiooniga Tšaadis ja Kesk-Aafrika Vabariigis, et sillutada teed pikemaajalisele ÜRO missioonile piirkonnas.AUTORISTAri Vatanen on ERP-ED fraktsiooni kuuluv Euroopa Parlamendi saadik, Prantsusmaa
