Euroopa Liidul on seitse äärepoolseimat piirkonda: Prantsuse meretagused departemangud (Guadeloupe, Guajaana, Martinique, Réunion), Hispaaniale kuuluvad Kanaari saared ning autonoomsed Portugalile kuuluvad alad – Assoorid ja Madeira. Euroopa Liidu äärepoolseimate piirkondade õiguslik tunnustamine tuli järk-järgult ja aeglaselt, ent on nüüd sätestatud Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 299 lõikes 2. Viieteistkümne aasta jooksul on Euroopa Liit kohandanud ühenduse poliitikat, et need piirkonnad lõimuksid Euroopaga.
Äärepoolsemaid piirkondi eristab ülejäänud Euroopa Liidust nende geograafiline ja sotsiaal-majanduslik eripära. Eelkõige on nad väga kaugel Euroopa mandrist. Kõige lähemal Euroopale on Madeira, mis asub 1000 km kaugusel Lissabonist, kuid lõunapoolkeral asuvat Réunioni lahutab Pariisist 10 000 km. Seitsmest regioonist kuus on saared ja Prantsuse Guajaanagi on Amazonase metsadest ümbritsetud enklaav. Saarestikuline olemus tingib selle, et Guadeloupe’i, Hispaania regioonide (Kanaarid moodustuvad seitsmest saarest) ja Portugali regioonide (seitse Assooride saart ja kaks asustatud Madeira saart) administratiiv- ja majandusstruktuurid on tihti dubleeritud. Oluline eripära on füüsikaliste tingimuste kontrastsus: troopiline või subtroopiline kliima, mägine ja vulkaaniline maastik, eriline topograafia ning looduslike riskide olemasolu – vulkaanipursked, maavärinad, aga ka tsüklonid, tsunamid, rääkimata viirustest, mida kannavad edasi putukad ja mis ilmnevad näitekschikungunya viirusena Réunioni saarel või dengue palavikuna Guajaanas. Ka inimasustuse tihedus kaldub ühest äärmusest teise: Guajaanas on vähem kui 2 elanikku km² kohta, saartel aga on asustus väga tihe (210 elanikku km² kohta Kanaaridel, 360 Madeiral ning 240–360 elanikku km² kohta Prantsuse ülemeredepartemangudes). Nende alade väiksus ei luba teha majanduslikult tulusaid investeeringuid ega võimalda mastaabisäästu – kohalikud turud on liiga väikesed. Samuti asuvad need alad maailma vaesemates piirkondades – AKV riikide (Antilli saared, Guajaana ja Surinam Lõuna-Ameerikas), India ookeani riikide või siis Aafrika mandri lääneranniku läheduses. Elatustaseme vahe seletab illegaalset migratsiooni, millest tulenevad suured pinged.
Porto da Cruz Madeira. Foto: Scanpix
Geograafilistele eripäradele lisanduvad tihtipeale ebasoodsad majanduslikud ja sotsiaalsed tingimused. Kuigi on teada, et nende alade majanduskasv on olnud ELi keskmisest kõrgem, kuulub enamik neist endiselt ELi vaeseimate piirkondade hulka. SKP elaniku kohta näitab ühtaegu nii üldist liikumist ELi keskmise suunas, kui ka suuri lahknevusi piirkondade vahel.
Hoolimata sellisest kontrastsest pildist, tahan näidata, et äärepoolseimate piirkondade areng on äärmiselt oluline kogu Euroopa Liidu jaoks. Need alad on nüüdses multipolaarses maailmas ELi toetuspunktid keset Kariibi merd ja India ookeani, Aafrika ranniku lähedal ning Mercosuri naabruses. Tänu nendele piirkondadele on EL igat sorti loodusvarade poolest rikka 25 miljoni km² suuruse majandusvööndiga maailma suurim merepiirkond. Just need on kohad, kus üles ehitada kõrgtehnoloogiat. Nimetagem siin näiteks Guajaanat oma kosmoseseiklusega, Kanaari saari seoses astrofüüsikaga või Assooride ülikooli okeanograafia ja kalanduse osakonda.
Euroopa Liidu huvides on teha praegusel globaliseerumise ajastul panus oma „aktiivsetele piiridele”, s.o äärepoolseimatele piirkondadele. Need piirkonnad osalevad aktiivselt hea valitsemistava, solidaarsusideaalide ja kodanike põhiõiguste austamise edendamisel oma maailmanurgas ning illustreerivad sel viisil „Euroopa mudelit”, mille säilitamine ja juurutamine on meie riikide südameasjaks.
TAUSTAKS
AKV – Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riigid on suhteliselt vaeste riikide mitteametlik ühendus. EL suhtleb nende riikidega AKV lepingu raamistiku
Mercosur ehk Lõuna Ühisturg – Argentina, Brasiilia, Paraguay ja Uruguay vahel 1991. aastal loodud majanduslik organisatsioon, kuhu praegu kuuluvad ka täisliikme staatuse ootel Venezuela ning assotsieerunud liikmetena Boliivia, Tšiili, Colombia, Ecuador ja Peruu, ning vaatlejana Mehhiko.
Euroopa Liidu liikmesriikide ülemere valdused
Prantsusmaa:
Réunion – pindala: 2547 km², elanikke: 778 400 (2004), keskus: Saint-Denis
Guadeloupe – pindala: 1628 km², elanikke: 410 000 (2008), keskus: Basse-Terre
Guajaana – pindala: 86 504 km², elanikke: 195 506 (2005), keskus: Cayenne
Martinique – pindala: 1106 km², elanikke: 393 400 (2004), keskus: Fort-de-France
Hispaania:
Kanaari saared – pindala: 504 782 km², elanikke: 1 843 800 (2003), keskused: Las Palmas de Gran Canaria, Santa Cruz de Tenerife
Portugal:
Assoorid – pindala: 2330 km², elanikke: 243 800 (2004), keskus: Ponta Delgada
Madeira – pindala: 741 km², elanikke: 250 000 (1991), keskus: Funcal
AUTORIST
Margie Sudre on Prantsuse ülemeredepartemange esindav Euroopa Parlamendi saadik ERP-ED fraktsioonis, UMP delegatsiooni esinaine, Réunioni regionaalnõukogu liige, endine minister
