Kui Venemaa 2005. aasta „gaasirünnakut” Ukrainale võis tõlgendada president Vladimir Putini võimu all selgelt revanšistliku ja impeeriumi mõjuvõimu taastamise kursi valinud riigi agressiivse sammuna oma lähinaabri suhtes, siis Moskva põhjustatud gaasikriis käesoleva aasta algul kõneleb palju enamast.
 
Nagu mõni aasta varem, nii kasutas Venemaa gaasikraane ka nüüd ülemaailmse majanduskriisi tõmbetuultesse sattunud Ukraina majanduse kõigutamiseks ning loomulikult Ukrainas kääriva pideva sisepoliitilise kriisi võimendamiseks. Esmaseks eesmärgiks selle juures ikka omaenda mõju kasvatamine ja lihtsa ukrainlase veenmine, et nende riigi käekäik ja nende endi heaolu sõltuvad eelkõige Venemaast. Teiseks andis Gruusia sõja järel ennast karistamatuna tundev Moskva Ukrainas „gaasirelva” kasutades järjekordse löögi Kiievi läänesuunalise lõimumise, eriti Kiievi NATO-püüdluste pihta. Ja kolmandaks hoiatas Moskva gaasikraane kinni keerates Euroopa Liitu nende raskuste eest, mis ühendusel võivad tekkida, kui suhted Moskvaga mingil põhjusel halvenema peaksid.
 
Siinkohal on osaliselt kahtlemata õigus nendel Lääne poliitikutel ja vaatlejatel, kes leiavad, et Moskva õõnestas niiviisi käitudes kõigepealt omaenda usaldusväärsust ning et Gazpromi tekitatud külmapühad aitavad Euroopa konsolideerumisele märksa tõhusamalt kaasa kui takerdunud Lissaboni leping.
 
Samuti peab paika see, et gaasikriisi tekitades paljastas Venemaa oma kasvavad majandusprobleemid, ähvardava gaasinappuse ning vajaduse kriisi kaudu Moskva seisukohast katastroofiliselt langenud naftahindu tõusule tõugata.

Venemaa president Dmitri Medvedev ja Ukraina peaminister Julia Tõmošenko kogu Euroopat rabanud gaasitüli lahendamisel Moskvas.  Foto: Scanpix

 
Ainul et... Kuni demokraatlikud Euroopa riigid ja ELi ühisinstitutsioonid oma energiavarustuse mitmekesistamise ning ligilähedaseltki ühtse energiapoliitikani jõuavad, kulub aastaid või isegi aastakümneid. Kogu selle aja on märkimisväärne osa Euroopast endiselt sunnitud kasutama Venemaa gaasi – ning seepärast mängima kaasa ka Venemaa mänge nn lähivälismaal, eelkõige Ukrainas ja Taga-Kaukaasias.
 
Et Euroopa riigid ja liit tervikuna kroonilise šantaaži olukorda ei peaks taluma, pole kõiki liikmesriike (ja eriti Venemaast otseselt ohustatud Balti ja Ida-Euroopa riike) hõlmavale Vene-suunalisele ühispoliitikale alternatiivi. Tunnistagem: sellise ühispoliitika väljatöötamine on kõigile oma komplikatsioonidele vaatamata siiski kiiremini teostatav, kui seda on üldise energiasõltuvuse vähendamine Venemaast. Ehkki ka sellele pole Venemaa vastutustundetust ja agressiivsust silmas pidades alternatiivi.

AUTORIST

Suursaadik Mart Helme on Maailma Vaate peatoimetaja