Küsimus ongi nüüd selles, kas toetada „kolmandat teed” – aidata Iraani loomulikku opositsiooni tulla toime praeguse diktatuuriga, et see kukutada või seda vähemalt nõrgestada. Alternatiivid oleks lühinägelikult oodata, et diktatuur muutub mõistlikuks ja loobub omaenda programmist, või loota sõjalisele sekkumisele.
 
Läänemaailma paradoks seisneb selles, et 1990ndate teisel poolel tegi Iraani eelmine, mõõdukamaks peetud president Washingtonis visiidil viibides ettepaneku tehinguks –  me saame suhteid parandada, kuid selle üks väga oluline tingimus on Iraani opositsiooni neutraliseerimine välismaal. Sellele ettepanekule vastavalt pani Ameerika PMOI terrorismis kahtlustatavate organisatsioonide nimekirja. Käesoleva sajandi algul järgnes USA eeskujule Suurbritannia, kelle eestvedamisel 2002. aastal ühines otsusega kogu Euroopa Liit ning 2005. aastal järgis ELi teguviisi ka Kanada.
 
On nad siis terroristid või ei?
 
Ma olen umbes kolm aastat kokku puutunud PMOI esindajate tegevusega. Nende juht elab Pariisi lähedal, ta on naine, tema nimi on Maryam Rajavi. PMOI on tuumik laiemale katusorganisatsioonile, mille nimi on Rahvusliku Vastupanuliikumise Nõukogu. Nad on valinud oma parlamendi ning teevad väga mõjukat ja tunnustust väärivat lobitööd paljudes riikides. Kusjuures viimase viie-kuue aasta pingutused on keskendunud ühele – nimelt saavutada Lääne toetus terroristliku režiimi vastasele opositsioonile, et olemasolevat korda nõrgestada. Praeguses olukorras on opositsiooni käed paraku seotud,  pangaarved külmutatud, liiklemine takistatud.
 
Küsimus on, kellele see kasuks tuleb? Olukord on eriti groteskne, kuivõrd Iraani režiim ise ekspordib terrorismi ja seda võib tõepoolest nimetada terroristlikuks režiimiks omaenda kodanike vastu. Iraani režiim on viimase paarikümne aasta jooksul mõrvanud ja surnuks piinanud tublisti üle 20 000 PMOI liikme. Toimuvad avalikud hukkamised poomise läbi, inimesi loobitakse kividega surnuks, hukatakse ka alaealisi. Kurikuulsad on surnukspiinamised vanglates. Räägin ühe jubeda, aga väga tüüpilise loo, mille jutustas mulle inimene, kes mind saatis Ashrafi laagri külastamisel 2008. aasta oktoobris. See juhtus tema noore sugulasega, kes oli Iraani vanglas poolsurnuks piinatud ja lõpuks maha lastud. Samal ajal käis veel Iraani–Iraagi sõda. Kui sugulased läksid surnukehale järele, nõudis vangla juhtkond kadunu eest kõrget lunaraha. Põhjendus oli järgmine: „Me oleme selle riigireeturi peale  raisanud  kuus kuuli. Need kuus kuuli me saime tema kehast kätte ja lugesime üle. Neid kuut kuuli oleksime saanud kasutada võitluses ründajate vastu, aga pidime need sellele kaabakale kulutama. Selle raha te peate meile välja maksma.”
 

 

Võitlus käib niisiis selle eest, et säärane juriidiliselt groteskne olukord lahendada. PMOI on teinud väga tulemusrikast lobitööd. Ka Balti riikide parlamentides on loodud nende tugirühmad. PMOI toetuseks on resolutsiooni vastu võtnud Briti parlamendi Ülemkoda, Belgia Senat ja paljud teised parlamendid. Euroopa Parlamendis on moodustatud Vaba Iraani Sõprade Ühing, kuhu kuulub vähemalt 70 parlamendiliiget, nende hulgas paar asepresidenti ja teisi juhtivaid poliitikuid.
 
Juba kolm aastat on PMOI püüdnud olukorda lahendada ka Luksemburgis asuva Euroopa Kohtu kaudu, paludes sellel kaaluda, kas põhjendused, miks nad terrorismis kahtlustatavate organisatsioonide nimekirja on arvatud, on tõsiseltvõetavad. 2006. aasta lõpul tuli Luksemburgi kohtu esimene otsus, mis ütles, et Euroopa Liidu – sisuliselt Suurbritannia – motiivid ei ole põhjendatud ja PMOI tuleb terroristlike organisatsioonide nimekirjast välja võtta. 2007 ja 2008 kaevati Ühendkuningriigi apellatsioonikohtusse Suurbritannia valitsus. Esimene lahend oli PMOI jaoks positiivne ja valitsusele negatiivne. Valitsus kaebas edasi. Ka teine lahend, mis tuli 2008. aastal ja oli lõplik, ütles selgelt, et Suurbritannia valitsusel puuduvad igasugused alused seda organisatsiooni terrorismis kahtlustatavate organisatsioonide nimekirjas pidada, ning valitsus pidigi lõpuks alla vanduma.
 
Teatepulk anti aga edasi Prantsusmaale. Ettekäändeks, miks Euroopa Liit ei täitnud Euroopa Kohtu 2006. aasta otsust, toodi põhjendus, et olukord on vahepeal muutunud. Terrorismis kahtlustatavate organisatsioonide nimekirja uuendatakse nimelt iga poole aasta tagant eesistujamaa juhtimisel. PMOI-l ei jäänud muud üle kui teist korda Euroopa Kohtusse pöörduda. 2008. aasta kevadel olin ise ühe sellise kohtu kuulamise juures. Oli väga huvitav näha, kuidas Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni poolt palgatud suurepärased advokaadid olid täielikus kimbatuses, kui kohtunik neilt otsuse põhjendamiseks uusi argumente küsis. Teatavasti pole neid argumente kunagi esitatud ja seetõttu ei saa ka parimad juristid anda ammendavaid vastuseid, kuivõrd nende tööandjad ei suuda neid vastuseid pakkuda.
 
Lugeja võib nüüd küsida, et milles on sellise kummalise olukorra juured? Need peituvad ilmselt mitteametlikes kahepoolsetes kokkulepetes, mis tagavad mõnele suurriigile juurdepääsu Iraani turule, võimaldavad kapitalimahutusi, relvade eksporti, tulusaid majandustehinguid. Iraani valitsus teiselt poolt püüab nende riikide suhtumist vaos hoida, et need ei avaldaks talle liiga tugevat survet.
 
See on terroristide tüüpiline taktika, kus nemad dikteerivad meetodid, sündmuste tempo, ja viisakad inimesed leiavad, et on seatud fakti ette. PMOI ümber toimuv on olnud üks minu huviobjekte. Objekte selles mõttes, et see ei ole mitte minu isiklik sümpaatia nimetatud vastupanuliikumise suhtes, vaid katse selle kaudu hinnata laiemat pilti. Ühelt poolt räägib see Euroopa Liidus valitsevast õiguskorrast ja läbipaistvusest otsuste tegemisel ja teiselt poolt suunab tegevust Iraani massihävitusrelvade väljakujundamise tõkestamiseks ja loomulikult Iraani terroristliku režiimi muutmiseks. Ainuke elujõuline muutja või kukutaja võiks olla seesama PMOI.
 

Kui suureks võiksime hinnata võimalust, et PMOI selle riigikorra muutmisega toime tuleb? Kas võime näha siin mingisugust väljavaadet Rooside revolutsiooni või Oranži revolutsiooni taoliseks sündmuseks? Millised võimalused tuleks kõne alla?
 
See on täiesti arvestatav võimalus. Iga diktatuur, ka Iraani diktatuur, on teel majanduskriisi. Seesama paradoks kehtib ka Venemaa kohta. Mõlemad on energiaressursside poolest maailma  rikkamad riigid ja samas on Iraanis tekkimas energiakriis. Kunstlikult madalal hoitud bensiinihinnad on kerkinud, kasvab inflatsioon. See tähendab, et diktatuuri poliitika raiskab ressursse. Ta ei suuda tagada riigi mõttekat majanduslikku arengut. Sellel pinnal on rahulolematust küllaltki palju, rääkimata režiimi julmusest.
 
Üks kõige paremaid märke on korrapärased üliõpilaste meeleavaldused, mis on uskumatult julged. Iraani presidenti on üliõpilaste poolt avalikult maha karjutud, isegi loosungitega „Surm Ahmadinejadile!” Just sellised meeleavaldused toimusid detsembri algul mitmes Iraani ülikoolis. Seekord Ahmadinejad ise ei julgenudki üliõpilaste ette ilmuda.
 
Teisest küljest, nagu ma juba ütlesin, kasutab opositsioon väga oskuslikult kaasaegseid kommunikatsioonivahendeid. Teleülekandeid tehakse Iraani rahvale nii Euroopa Parlamendis korraldatud kohtumistest poliitikutega kui ka massimiitingutest, näiteks Pariisis, millest võtab osa 50 000 kuni 70 000 inimest ja kuhu tulevad opositsiooni toetama Euroopa väljapaistvad poliitikud. See tähendab, et ei saa kõnelda enam lõhest pagulaste ja päris-Iraani vahel.
 
Teine võimalus on oskuslik Interneti kasutamine, mida jällegi on võimudel praktiliselt võimatu kontrollida. Nägin Ashrafi laagris, kuidas valmistatakse ette klippe, mis naeruvääristavad Iraani diktaatorit. Võiks öelda, et ennast tõsiselt võtva diktaatori naeruvääristamine on hävituslikum relv, kui seda on mõni rakett või kahurilask. Niisugust tööd tehakse pidevalt. Meil endil on väga hea kogemus sellest, kui aastail 1989–1991 usuti, et Nõukogude Liit ei lagune kunagi ja püsib vaatamata kõikidele kriisidele. Täpselt sama kehtib Iraani diktatuuri kohta.
 
Diktatuur on väga kaua võimul olnud – varsti juba 30 aastat. Režiim sellisel kujul on kindlasti ennast ammendanud. Inimesed soovivad julgeolekut, seaduslikkust, majanduslikku arengut, vabadust. Ma arvan, et meie huvi on anda olemasolevale opositsioonile võimalus ennast näidata, ennast teostada. Nii tegutseme kindlasti ka iseenda julgeoleku huvides.
 
Kuivõrd on Iraani küsimus mõjutanud Euroopa Liidu suhteid mõne teise partneriga, nagu Venemaa, Iisrael, aga ka suhteid Euroopa Liidu sees? See on küllaltki ambivalentne poliitiline lähenemine. Ühelt poolt toetada opositsiooni, teiselt poolt ajada äri. Kas siin on ka tekkinud teatud pingeid?
 
Kindlasti on. Iisraeli juhtum on selge. Iisrael on väga mures Iraani arengute pärast. Spekuleeritaksegi, kas Iisrael ei valmistu ise andma ennetavat lööki, sest Iisraeli eksistents, tema ellujäämine on otseselt ohustatud. Iraan finantseerib ja toetab nii Hamasi kui ka  Hezbollah’t, selles pole mingit kahtlust. Siin on Iisraeli edasine püsimine mängus.
 
Kas sellele leidub piisavalt mõistmist Euroopa Liidus?
 
Tundub, et hetkel ei leidu. Kõrgtasemel poliitiliste tegijate hulgas ilmselt loodetakse, et asju suudetakse diplomaatiliselt kontrolli all hoida. Olen küsinud mitmel korral Euroopa tipp-poliitikutelt ja kaitseministritelt, kas nad arvestavad tuumašantaaži ohuga. Näiteks Iraan saab valmis tuumarelvad ja suudab need viia valmisolekusse, kus neid saab rakettidele asetada. Rakettide löögijõud ulatub varsti Kesk-Euroopani välja. Võib muidugi öelda, et meil on raketitõrjesüsteemid jne. Aga alati on teada, et üksainus edukas lask võib tekitada katastroofi. Kuidas reageerime, kui Iraani valitsus esitab nõudmised ja kinnitab neid oma arendatud tuumapotentsiaaliga. „Meil on niisugused relvad, meil on sellised raketid, kui te meie nõudmisi ei täida, me laseme nad käiku.” Sellele küsimusele ei ole absoluutselt mingit vastust.
  
Pole valmisolekut?
 
Pole valmisolekut. Kogu massihävitusrelvade küsimus on ju ka teistmoodi aktuaalne. Nõukogude Liidu lagunemise järel oli tõsine paanika nn kohvertuumarelvade pärast, sest arvati, et Nõukogude Liit on toimetanud neid lääneriikidesse, eriti Ameerikasse, kus nad on peidus ja kus varjuvad agendid võivad neid vajadusel kasutada. Siiamaani ei ole neile küsimustele rahuldavat vastust.
 
Aga Venemaa? Venemaa on ühest küljest selgelt Iraani tema tuumaarengutes toetanud, varustanud, teiselt poolt võiks öelda, et Venemaa on Euroopa Liidule Iraanis majanduslikuks konkurendiks.
 
Kahtlemata. Paistabki, et Venemaa ja Hiina keskenduvad omaenda positsiooni tugevdamisele. Kusjuures nende suurim huvi praegu on lähemate aastate jooksul USAd ja Euroopa Liitu nõrgestada ning lõhestada. Venemaa müüb piiramatult relvi Iraanile, müüs neid ka Saddam Husseinile. Venemaa ehitab tuumareaktorit Iraani põhjaosas. Võiks öelda, et Venemaa poliitika on tegelikult lühinägelik, ta küll orienteerub omaenda positsiooni tugevdamisele, aga mille arvel? Ilmselt saabub hetk, kus Venemaa hakkab Iraani tuumaohtu tõsiselt võtma, aga võib-olla loodab Moskva siiski, et see on suunatud lääneriikide vastu, mitte nende vastu. Ja seda hoolimata sellest, et Iraan kehastab äärmusliku islami süsteemi, mis näeb ette islami laiendamist jõuga.
 
Seega võime öelda, et Euroopa Liidul ei ole head ja kompleksset poliitikat Iraani tuumaambitsioonide ohjeldamiseks? See, mis võiks olla kõige tõhusam, PMOI toetamine, on pärsitud.
 
Jah. Ma isegi ei räägiks nende materiaalsest toetamisest. Ma mõtlen vabade käte andmist, et PMOI ei oleks kammitsetud Euroopa Liidu enda regulatsioonide ja administratiivsete piirangutega.
 
Kas Euroopa Parlamendis on ka selgelt eristuvaid fraktsioone, gruppe, toetusrühmi, kes on PMOI poolel ja püüavad neid järjele aidata, ning teisi, kes vastu töötavad?
 
Ma ei oska öelda. Ma usun, et iga fraktsioon jaguneb mitmeks. Isegi riikide delegatsioonid jagunevad. Kahtlemata võivad välja lüüa vastavate riikide majandushuvid. Igatahes tugigrupid, toetajate rühmad ulatuvad üle fraktsioonide. Mina käisin Ashrafi laagris koos kolme kolleegiga, kellest üks esindas Saksa vasakpoolseid, teine „Isamaad ja Euroopat” Taanist ning kolmas minu fraktsiooni – Euroopa Rahvaparteid ja kristlikke demokraate. See on üks vähestest juhtumitest, kus toetus ulatub üle fraktsioonide piiride, mis on PMOI esindajate väga hea lobitöö tulemus. Üks tugevamaid toetajaid on Portugali sotsialist Casaca, kes koos Inglise-Šoti konservatiivi Stevensoniga juhib Vaba Iraani Sõprade tugirühma. Teine väljapaistev toetaja on Hispaania kristlik demokraat Alejo Vidal-Quadras, kes on parlamendi asepresident. Nii et toetajaid leiab tõepoolest igast fraktsioonist.
 

Kui meenutame, et Khomeini saabus Iraani samuti emigratsioonist ning et ta kukutas ja manipuleeris šahhi režiimi tegelikult suuresti pagulusest, siis ajalugu võib korduda. Ka nüüd võib juhtuda see, et mullad kukutatakse emigratsioonist?
 
Jah, ei ole mingeid tagatisi. Meil on ainult kogemus opositsiooniga, kes on teatanud, et nad on loobunud relvastatud vastupanust. Kõik minu ja sadade teiste kokkupuuted PMOIga on andnud siiamaani väga selge tulemuse ja ma ei ole tundnud mingisuguseid kahtlusemärke, et toimuks mitmetasemeline asjaajamine. Nende eesmärk on demokraatlik ja ilmalik Iraan, ametlikult ilmalik. Usku ei sunnita kellelegi peale. Ma veendusin selles, külastades Ashrafi linnakusse paar aastat tagasi ehitatud suurt mošeed, mis on üks ainulaadseid kohti, kuna seda kasutavad nende väitel nii sunniidid kui ka šiiidid koos. Ma ei tea, kas nad kasutavad koos ühel ja samal ajal. Iraani opositsioon esindab ka kristlasi ja teisi usulisi ühendusi. Ametlikku religiooni kui niisugust neil ei ole, nad ei aseta seda esiplaanile. Nagu ma ütlesin, nende programm on ilmalik Iraan. Ma usun, et see on veenev, kuivõrd viimase 30 aasta diktatuur on näidanud, milliseid tagajärgi toob kaasa see, kui religioon asetatakse esikohale ühe riigi juhtimisel.