Üldiselt on konservatiivsus väga erinevalt kirjeldatud valdkond ja seda isegi intellektuaalide jaoks.
 
Näiteks Makedoonia VMRO-DPMNE parteid ja selle valitsuspoliitikat ei saa ametlikult konservatiivseks liigitada, samas meedias esitatakse neid väga sageli ka „parempoolsetena”. Selliste määratluste eelduseks on liigne lihtsustamine ning tulemuseks väära pildi kujunemine. See väide vajab selgitust.
 
Hinnang, et valitsuse poliitika on üksnes „parempoolne”, on minu arvates väheütlev ning viib lausa eksiteele. Ma möönan, et tänapäeva poliitika on mitmeski mõttes segadust tekitav ja ähmane. Maailm, milles me elame, on keerukas, dünaamiline ja ohjeldamatu, kuid me ei saa ennast välja vabandada tõdemusega, et me ei tunne maailma.
 
Inimestel on kahjuks kombeks asju alati veel keerulisemaks ajada. Kui rahvas millestki aru ei saa, siis iseloomustab ta olukorda sõnadega „kaos” ja „segadus”. See populaarne lähenemisviis on kandunud mõnevõrra töödeldud kujul ka ajakirjandusse. Üheaegselt levib arusaam, et vasak ja parem pool on määratlemata või et vasak- ja parempoolne poliitika on omavahel segunenud ja ideoloogiliselt nii ebajärjekindlad, et vasakpoolsed tunduvad parempoolsetele lähemal ja vastupidi. Olen lugenud artikleid, kus autorid soovivad läbi viia „parempoolse” ja „vasakpoolse” tiiva võrdlevat analüüsi, mis oleks justkui sama, mis konservatiivsuse ja sotsiaaldemokraatia eristamine. See aga ei ole sama. Näiteks kasutatakse väljendit „ultraparempoolne” Nikola Gruevski, Makedoonia peaministri ja VMRO-DPMNE esimehe poolt juhitud valitsuse poliitika kirjeldamisel vägagi vabalt. Milline poliitiline analüüs on aga sellise väite aluseks? Selgub, et seda pole olemas.
 
Vaadakem lähemalt, miks see nii on
 
Konservatiivsus on juba iseenesest erijuhtum. Tegelikult ei tee enamik Makedoonia elanikest vahet konservatiivsusel ja parempoolsusel, rääkimata konservatiivsuse eri tahkude tundmisest. Inimesed, kellega ma suhtlen, mõistavad konservatiivsuse all midagi tagurlikku ja intellektuaalselt ähmast. Minu sõbrad mõistavad hukka konservatiivsuse kui kitsarinnalise poliitika, mis surub peale vanu käitumismalle, millest „arenenud maailm” on juba lahti öelnud. Minu kolleegid nendivad, et konservatiivsusele pole Makedoonias viljakat kasvupinnast (meil ei ole traditsioone, mida elus hoida, ja me ei tea, millist režiimi kaitsta). Või esitavad nad küsimusi stiilis „mida peaks alalhoidlikkus Makedoonias alal hoidma?”.
 
Igaühel on konservatiivsuse kohta mingi arvamus
 
Enamasti pannakse konservatiivsus kahjuks ühte patta reaktsioonilise konservatiivsuse või uusliberalismiga. Inimesed, keda on õpetatud elama mustvalges maailmas, jäävad maailma ka edaspidi niimoodi mõistma. Varem nägid nad sotsialismi hea ja õige režiimina ning pidasid kõike Läänest tulevat dekadentlikuks ja reaktsiooniliseks. Kõik kodanikuühiskonnaga seotu oli vale ja väljamõeldis. Samal põhimõttel võeti Jugoslaavia sotsialismi tõelise ja demokraatlikuna, samas kui idablokis valitses totalitarism.
 
Ka praegu valitseb Makedoonias samasugune lihtsustatud lähenemine tänapäeva poliitika põhilistele „ideoloogiatele”. Need, kes tunnevad konservatiivsuse vastu tülgastust, vaatlevad seda tegelikult kommunistlikust vaatenurgast. Nad väidavad, et konservatiivsuse näol on tegemist privilegeeritud ja ahnete progressi- ja reformivastaste inimeste „kodanikuideoloogiaga”. Nad väidavad, et tegemist on rikaste parteiga, kellele seetõttu ei lähe vähem kindlustatud inimesed korda. Nad väidavad, et vaesed on „ette määratud” saama vasakpoolseteks. Ning kui konservatiivse VMRO-DPMNE valitsus asub võitlema vaesuse vastu, siis väidavad nad, et rakendatakse vasakpoolset lähenemist, mistõttu ei saa olla tegemist „puhtalt” parempoolse parteiga. Kuidas neid väiteid kommenteerida? Need väited on valed, täiesti valed.
 
Parempoolsus ja konservatiivsus ei ole üks ja seesama. Tänapäeva Euroopas ja Makedoonias kuuluvad konservatiivid tõepoolest parempoolsete hulka. Nad ei hõlma aga parempoolsete ideoloogiate kogu skaalat. Tegelikult ei olegi konservatiivsusel tavapärases ideoloogilises vastanduses õiget kohta, sest nähtus iseenesest on vanem kui poliitika jaotamine parem- ja vasakpoolseks.
 
Siiski iseloomustavad konservatiivsuse vastased seda kui „parempoolset” poliitikat. Ja seda mitte ainult Makedoonias, vaid ka Suurbritannias ja mujal Euroopas.
 

USA endine president Ronald Reagan ja tema abikaasa Nancy. Reagan oli tuntud kui vankumatu konservatiiv, kelle moraalne autoriteet on maailma konservatiivide hulgas säilinud tänaseni.  Foto: Scanpix