Samal ajal ei tohi unustada, et Venemaa püüab Ukrainale surve avaldamiseks kasutada ka teisi hoobasid.. Käesolevas artiklis püüan kajastada Ukraina–Vene suhete kõige problemaatilisemaid aspekte, välja arvatud pikaldase kuluga nafta- ja gaasisõda. Viimasest kirjutatakse niigi piisavalt palju.
Musta mere laevastik ja Sevastopoli staatus
Venemaa Föderatsiooni Musta mere laevastiku baseerumine Sevastopolis tekitab terve rea probleeme. Ukraina põhiseaduse paragrahvis 17 on selgelt öeldud, et "Välismaiste sõjaväebaaside paiknemine Ukraina territooriumil on lubamatu". Sellest tulenevalt on Ukraina korduvalt kõrgeimal tasemel teatanud, et Musta mere laevastiku rendilepingut Sevastopolis pärast 2017. aastat enam ei pikendata. Ukraina ja Venemaa Föderatsiooni ühismemorandumi "Venemaa Föderatsiooni Musta mere laevastiku väeüksuste nende ajutise dislokatsiooni kohtadest Ukraina territooriumilt väljaviimise etapid ja kord enne 2017. aasta 28. maid" andis välisminister Vladimir Ogrõzko Vene poolele üle juba aprillikuus. Ent see dokument on seniajani allkirjastamata, veel enam – Venemaa keeldub seda arutamast, teatades, et praegu on vara rääkida Musta mere laevastiku väljaviimisest. Ei tohi unustada, et Musta mere laevastikul on tohutu infrastruktuur – kokku 4500 objekti. Osa Musta mere laevastiku poolt renditud varast pole tänaseni isegi inventariseeritud. Niisugune probleem on tekkinud seetõttu, et Ülemraada ratifitseeris juba 1994. aastal Ukraina–Vene varaliste õiguste kokkuleppe. Paraku pole Riigiduuma seda dokumenti seniajani ratifitseerinud.
Loomulikult ei ole laevastiku väljaviimise protsess ühe päeva töö ja see vajab eelnevat ettevalmistust. Aega nõuab just infrastruktuuri ettevalmistamine laevade asumiseks Venemaa territooriumile: need on sõjaväelinnakud, kasarmud, kaid, sadamarajatised. Venemaa keeldumine selle küsimuse arutamisest annab tunnistust selle kohta, et ta venitab läbirääkimisi tahtlikult, väitmaks hiljem, et 2017. aastaks on laevastiku väljaviimine tehniliselt võimatu.
Tasub meeles pidada ka seda, et kõik toimub ajal, mil Krimmi elanikele jagatakse aktiivselt Venemaa Föderatsiooni passe (teame liigagi hästi, milleni see viis Gruusias) ja õhutatakse üldist hüsteeriat Sevastopoli ja Krimmi teemal. Ukraina president Viktor Juštšenko sõnul tekitab märkimisväärset muret asjaolu, et separatistlikke tendentse köetakse siin suuresti üles väljastpoolt, kusjuures Venemaa kodanike, tihti kõrgete ametnike vahetul osavõtul. 1993. aasta aprilli alguses võttis Venemaa Föderatsiooni Ülemnõukogu vastu määruse, millega kinnitati Sevastopoli kui "föderaalse tähtsusega Venemaa linna" staatus. ÜRO Julgeolekunõukogu reageeris niisugusele pöördele 1993. aasta 20. juuli otsusega ja kinnitas Ukraina territoriaalset terviklikkust, nimetades Venemaa parlamendi tegevust vastuoluks olevaks ÜRO põhimõtete ja eesmärkidega, samuti Ukraina ja Venemaa vahelise lepinguga. Sellest hoolimata üritas Riigiduuma kaks korda – 1995. ja 1997. aastal – kaasata Sevastopoli Ukrainale üleandmise konstitutsioonile vastavuse probleemi lahendamisse Venemaa Konstitutsioonikohut, kuid mõlemal korral leidis kohus äraütlemiseks protseduurilised põhjused. Peale selle tõstatavad Sevastopoli Venemaale kuulumise küsimust pidevalt kõrged Vene riigiametnikud, nende seas Moskva linnapea Lužkov.
Erilist muret tekitavad viimasel ajal Venemaa ajakirjanduses ilmunud kirjutised. Neis hoiatatakse lugejat selle eest, et Juštšenko võib korraldada Krimmis asuva Musta mere laevastiku vastu provokatsiooni, näiteks Vene sõjalaevade õhkulaskmise teel. Mis takistaks aga Venemaal endal sama stsenaariumi elluviimist, väites seejuures küüniliselt, et tegu on Ukraina-poolse provokatsiooniga?
Krimmi venelased ja kommunistid protesteerimas Kiievi keskvalitsuse vastu. Foto: Scanpix
Riigipiir Aasovi meres ja Kertši väinas. Tuzla säär
Hoolimata sellest, et Ukraina ja Venemaa vaheline piir Kertši väinas, niisamuti kõik teised merepiiri osad on kinnitatud mitme Ukraina–Vene riikidevahelise lepinguga ning vastavad täies ulatuses ÜRO mereõiguse konventsioonile, püüab Venemaa siiski nihutada eksisteerivat piiri Ukraina poole ning sel viisil ebaseaduslikult hõivata osa Ukraina territooriumist Kertši väinas, omandades ühtlasi seal asuvaid maavarasid. Sama olukord on kujunemas ka Aasovi ja Musta mere piiride ümbertegemisega.
Rääkides eraldi Ukrainale kuuluvast Tuzla säärest, tuleb meeles pidada, et jutt ei ole mitte ainult Musta ja Aasovi mere tohutust mandrilavast, vaid ka rikkalikest nafta- ja gaasileiukohtadest neis paigus. Kõigil on veel meeles 2003. aasta sündmused, mil Venemaa hakkas Tamani poolsaarelt Tuzla sääreni tammi rajama, et ühendada seda Venemaa territooriumiga. See viis Ukraina ja Venemaa sõja äärele. Katastroofi hoidis ära üksnes Ukraina võimude kindlameelsus ning rahvusvahelise üldsuse surve. Ent kauaks?
Venemaa üritab kahtluse alla seada ka Kertši–Jenikali kanali Ukrainale kuulumise legitiimsust, kuigi selleks puuduvad igasugused alused. Lisaks muule võib selline tegevus torpedeerida läbirääkimisi riigipiiride demarkatsiooni ja delimitatsiooni üle kogu SRÜ territooriumil. Selles küsimuses pakub huvi Venemaa ja Balti riikide vaheliste piiride eduka paikapanemise kogemus, mis aga järjekordselt tõendab topeltstandardite kasutamist Venemaa poolt.
Näljahäda
Venemaa vallapäästetud Ukraina-vastase hüsteeria apoteoosiks sai Venemaa võimude aktiivne vastuseis sellele, et tunnistada 1932.–1933. aastate näljahäda ukraina rahva genotsiidiks. See, et president Medvedev keeldus sõitmast Ukrainasse näljahäda 75. aastapäevale pühendatud üritustele ning et Venemaa vallandas üle kogu maailma ülimalt küünilise laimukampaania, on teada-tuntud fakt. Palju vähem teatakse, et Venemaa praktiliselt keelas kogu oma territooriumil ära igasugused näljahädale pühendatud üritused, kui neid ei korraldatud Venemaa ametlike seisukohtade vaimus. Tõde kuulutada püüdvatele aktivistidele said võimudelt osaks pretsedenditud ähvardused ja surve. Pole siis ime, et võimude täielikul mahitusel korraldasid Euraasia Noorte Ühenduse (ENÜ) aktivistid Ukraina Kultuurikeskuses Moskvas toimunud näitusele „Näljahäda Ukrainas” pogrommi. Muide, see rünnak polnud kaugeltki esimene.
Infosõda
Käesoleval juhul on Eesti ja Ukraina olukord küllalt sarnane. Väga palju on teemasid, mida Venemaa pidevalt üles tõstab, seejuures täielikult fakte moonutades – need on „fašismi heroiseerimine”, „venekeelse elanikkonna diskrimineerimine” ja muud seesugused. Seepärast peatun vaid spetsiifilisel teemal – „ebaseaduslikud relvatarned Gruusiale”. Kõnealuse väite levitamisel ei piirdu Venemaa üksnes omaenda ressurssidega, vaid kaasab ka Ukraina parlamendi venemeelseid saadikuid. Ent hoolimata nende jõupingutuste kaalukusest, jääb fakt ikkagi faktiks – sõjatehnika müük toimus täies kooskõlas rahvusvaheliste seadustega. Ukraina esitas ÜRO-le kõik aruanded sõjatehnika ekspordi kohta; üleantud relvastuse nimekirjaga võib tutvuda isegi avalikes allikates.
Piiratud mahuga artiklis pole muidugi võimalik lahata kõiki probleeme. Sellegipoolest annavad loetletud tõsiasjad tunnistust sellest, et Venemaa ajab rahumeelset poliitikat vaid sõnades. Reaalselt on Venemaa võtnud kursi impeeriumi taastamisele vähemalt endise NSV Liidu piirides. Seepärast oleks maailma üldsusel aeg roosad prillid nurka heita ja tuletada meelde, millega lõppes Hitleri rahustamise katse Münchenis 1938. aastal – sest ega Sudeedimaa ei erine millegipoolest Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast.
AUTORISTEvhen Tsybulenko on professor, TTÜ rahvusvahelise ülikooli Audentes rahvusvahelise ja võrdleva õiguse õppetooli juhataja
