Mittenõustujate marsi julm laialipeksmine Venemaal detsembris ei üllata sugugi. Siiski on tähelepanuväärne, et seda tehti nii brutaalselt ning just samal ajal uue opositsioonilise ühenduse „Solidaarsus” moodustamisega. Hirmu sündroom, millega Kreml Venemaad valitseb, on tegelikult kahepoolne. Inimesed kardavad üha autoritaarsemaks muutunud võimu, aga täpselt samamoodi kardab võim rahvast. Mida enam võim rahvast kardab, seda julmemalt näitab ta hambaid.
 
Venemaa suunamuutus otsustati juba kümme aastat tagasi Jeltsini-aja loojakul. Leiti, et demokraatiaks pole Venemaa valmis, vaja on pisut karmimaid meetmeid. Selleks toodi lavale Putin, kes alustas „väikese võiduka sõjaga” Tšetšeenia vastu. Õieti polnud see sõda väike ega ka mitte eriti võidukas, kuid võimu kokkulepe Vägivalla, Vaenu ja Ajupesuga oli sõlmitud. Seda ei kinnitatud mitte kolme tilga verega nagu muinasjutus, vaid palju suurema verevalamisega. Sellest on kirjutanud Anna Politkovskaja, Aleksandr Litvinenko, Edward Lucas ja paljud teised. Neist Politkovskaja ja Litvinenko on ka ise mõrvatud – juba mitme aasta eest.
 
Kui režiim on end Vägivalla, Vaenu ja Ajupesuga upitanud, siis läheb ta ainult hullemaks. Diktatuuri ei saa ümber pöörata, sest võimuvertikaali seovad ühiselt jagatud kuriteod. Valik on ainult see, kas tunnistada end süüdi või jätkata kuritegusid ja kruvide kinnikeeramist. Ajalugu ütleb, et rongilt saab maha hüpata tugev inimene, kuid täie hooga kihutavat tapirongi tervikuna ei saa rööbastel ümber pöörata.
 

Miilitsaüksused valmistuvad 14. detsembril 2008 Moskvas Kremli lähistel teisitimõtlejate demonstratsiooni laialiajamiseks.  Foto: Scanpix
 

Hullud režiimid langevad kas majanduslikel põhjustel või haldussuutmatuse tõttu, kui nad on oma diktatuuritee lõpuni käinud. Millal see Venemaaga juhtub ja kas Gruusia kõrval vallutatakse ka osa Ukrainast, ei oska me veel ütelda. Küll aga teame, et Putini režiimil on Venemaa ajaloos hulk eelkäijaid – Ivan Groznõi, Peeter I, Stalin. Diktatuurid on olnud ja langenud ning alati on neile järgnenud mõõdukas sulaaeg.
 
Mõnikord öeldakse, et praegune režiim on ikkagi „leebe” võrreldes sellega, mis on varem ajaloos olnud. Esiteks me veel ei tea, kuhu Venemaa välja jõuab ja teiseks pole õige pidada inimõigusi jalge alla tallavat režiimi leebeks sellepärast, et ajalugu tunneb veel julmemaid ja jõhkramaid näiteid. Ei saa unustada, et praegune Venemaa eksisteerib inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse ajastul. Ta on võtnud ka rahvusvahelisi kohustusi, mida tegelikkuses ei täideta.





AUTORIST
Andres Herkel on Riigikogu liige