Eesti üheks olulisemaks välispoliitiliseks väljakutseks on viimastel aastatel kujunenud meie ajalugu. Õigemini see, kuidas Venemaa oma ametlikus propagandas meie ajalugu moonutada püüab. Eelkõige käib see nn lähiajaloo, veel kitsamalt aga aastate 1939–1956 kohta. Just see on meie ajaloos ju periood, kus eesti rahva tahtest, rahvusvahelisest õigusest ning kõige elementaarsemast inimlikust õiglusest Venemaa (aga kohati ka teiste suurriikide) poolt tankiroomikutega üle sõideti.
Kahjuks oleme seni käsitlenud oma ajaloo seda perioodi just nagu eraldiseisvana ümbritsevate rahvaste ajaloost. Kahtsusväärselt pole meie ajaloolased olnud kuigi varmad meie kannatusi süsteemselt ning uuematele uuringutele põhinevalt laiemasse konteksti asetama. Ometi oleks see uusi olusid, avanenud arhiive ning vaba teadusliku koostöö võimalusi arvestades igati võimalik ning Eesti ja teiste Balti riikide vastu Moskva poolt valla päästetud propagandasõda arvestades ka eluliselt vajalik.
Iseenesest pole siin mingit võimatut missiooni. Nii Eestis, Lätis, Leedus kui ka Soomes on viimase kümnendi jooksul valminud hulgaliselt artikleid, väitekirju ja uurimusi, mis nõukogude ajal ajaloo valgeteks laikudeks kuulutatud valdkondadele ja perioodidele uut valgust heidavad.
Üheks seesuguseks valgusallikaks, mis annab laiema tausta ka meie endi võitlustele taas ähvardanud Nõukogude okupatsiooni vastu 1944. aastal, on kirjastuse Grenader poolt värskelt üllitatud teos „Läti leegion”.
Raamatu autor Arturs Silgailis seisis ise Teise maailmasõja päevil Läti rahvusväeosade loomise juures ning ei tugine oma uurimuses seega mitte üksnes arhiividele, vaid valdab teemat ka tänu vahetule kogemusele. Ta ise ütleb raamatu eessõnas muu hulgas järgmist: „Suur osa läänemaailmast ei mõista siiani, miks Balti rahvad – antud juhul siis lätlased – Teises maailmasõjas aktiivselt Saksa sõjaväkke astusid. Veelgi üllatavama mulje jätab Läti valmisolek Saksamaad toetada seoses asjaoluga, et varem polnud lätlased suhtunud sakslastesse sugugi mitte poolehoiuga...
Kuid ainult ühest okupatsiooniaastast Lätis (1940–1941) piisas selleks, et need (suhted) drastiliselt teiseneksid.” Ja teisal: “Olles veendunud, et sellisel viisil (relvaga) suudavad lätlased tagada oma kodumaa vabaduse, võitlesid Läti leegionärid meeleheitlikult kuni sõja lõpuni. Nii nende isamaa-armastust, omakasupüüdmatust ja arvukates lahingutes ilmutatud sangarlikkust kui ka neid määratuid ohvreid, mida Läti rahvas sõja jooksul kandis, tuleb pidada vaieldamatuks tõestuseks selle kohta, et lätlased ei ühinenud mitte mingil juhul Nõukogude Liiduga vabatahtlikult, vaid inkorporeeriti sinna vägivaldselt.”
„Läti leegion” on raamat, mis kindlasti lähendab meie kaht nii sarnase ajalookogemusega rahvast. See selgitab kiretult, dokumenteeritult ning isiklike kogemustega vürtsitatult seda tõde, mida tunnevad oma ajaloost kolm Balti riikides elavat väikerahvast.
