Eestlaslikule küsimusele, kas me sellist Euroopat tahtsimegi, saame vastata eitavalt. Arvan, et samuti vastaks enamik teisi eurooplasi, sest inimesed üldiselt peavad oma rahva olemasolu ja edasikestmist suureks väärtuseks. Küll ei saa kindel olla mõne suurrahva esindajate vastuses sellele küsimusele, sest nii mõnelgi neist mõlgub meeles aeg, kui kõik kultuursed inimesed pidid rääkima nende keeles. Võimalik, et mõne suurema ja mõjukama rahva tegelased hauvad selliseid plaane ka tulevikuks, sest ükskeelsus võimaldaks justkui kõvasti kokku hoida tõlkimiselt ja asjaajamiselt. Kuid see hävitaks ilmselt Euroopa kui erakordse keelte ja kultuuride mahuti, mis on juba oma tuhat aastat töötanud viljaka majandusliku ja poliitilise laboratooriumina (inkubaatorina?) kogu maailma jaoks.
Kuid elu Euroopas liigub õnneks sootuks teises suunas. Tihedama majandusliku ja poliitilise integreerimise taustal on viimastel aastakümnetel täheldatav kultuuriline ja keeleline desintegratsioon. Väärtustades kultuuride ja keelte paljust ning tõstes kõigi rahvaste enesemääramisõiguse üheks rahvusvaheliste suhete aluspõhimõtteks, toimub Euroopa areng õiges suunas. Tõsi küll, enesemääramisõiguse rakendamine uute, varasema riikluseta rahvaste puhul on alati olnud valuline ning õnnestumise tingimuseks on suurte riikide kokkulepe (näiteks Kosovo albaanlased).
Euroopa Liidu loodud ühtne majanduslik ja poliitiline ruum tõotab aga lähematel aastakümnetel tõelist rahvusluse renessanssi. Kui me räägime 27st Euroopa Liidu liikmeriigist, siis peame silmas riike, mitte rahvaid. Kõik liikmesmaad on demokraatlikud rahvusriigid, kuid ükski neist pole päris monoetniline. Suured rahvad on tegelikult paljude väiksemate või vähem edukate rahvaste sulamid. Euroopa ei ole selles suhtes eriline – ka kõigi teiste maailmajagude suured rahvad on oma massi saavutanud mitte niivõrd ja ainult teistest kõrgema loomuliku iibega, vaid ka sellega, et osa rahvaid on mõne põlvkonna jooksul üle võtnud nende kui edukama, rikkama ja haldussuutlikuma rahva keele ja kultuuri. Tavaliselt ei ole väiksemad rahvad kadunud tugevamate korraldatud tapatalgutes ega seetõttu, et rahvas millegipärast ei sünnita enam lapsi. Rahvad kaovad üldiselt ikka sellepärast, et inimesed teevad valikuid enda ja oma laste tulevikule mõeldes. Tegelikkus sunnib väikese ja tunnustamata rahva ema saatma oma lapsed võõrkeelsesse kooli ja võõrasse keskkonda, et tagada oma järglastele õnnelik tulevik. Väiksema rahva sulandumine suurde on dramaatiline etnograafile, kuid mitte selle rahva üksikule esindajale, kes on rahul, kui suudab oma järeltulevale põlvele tagada õnnelikuma tuleviku edukama rahva keeles ja meeles. Rahvaid on kadunud tuhandeid ning rahvastikukaardilt kaob olemasolevatestki igal aastal mõni. Nii on olnud ja on suuremas osas maailmas edaspidigi. Hoolimata rahvastikuteadlaste, kulturoloogide, etnograafide ja õrnema südamega rahvuslaste ahastusest ei saa kedagi sundida riskima isikliku õnnega abstraktse grupi õnnetunde nimel.
Euroopa on aga eriline maailmajagu, kus on läbi aegade olnud ja on tänini hulk kõrgelt arenenud rahvaid, kes jõu poolest suhteliselt võrdsetena ei ole siiski võimelised üksteist alla neelama. Naaberpiirkonnad ida ja lõuna pool on alati olnud ühe tugeva rahva domineerimise all, kuid mitte kunagi Euroopa. Ajaloos on kõik „maailmavallutusplaanid” Euroopa sees olnud lühiajalised ning läbi kukkunud. Kuid ometi ei ole ka enamik Euroopa väiksemaid rahvaid pääsenud suurematesse sulandumisest. Erinevus muust maailmast seisneb aga selles, et meil on neid suurvõime alati olnud mitu. Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia, Itaalia – rahvaarvult ja jõukuselt nii maailmajao kui ka Euroopa Liidu domineerivamad riigid – on aegade jooksul haaranud endasse kõik oma tänapäevasel territooriumil elavad ajaloolised rahvad. Suurte riikide omavaheline konkurents on sundinud neid julgeolekukaalutlustel kaasama võimalikult suuri inimressursse – eks armeede elavjõu suurus on läbi aegade olnud üks tugevaid argumente vastaste suhtes. Kuid ka töösturevolutsioonijärgne majandus 19. ja 20. sajandil on eelistanud suurte inimhulkade koondumist tehaste, kaevanduste, vabrikute ja põllumajandusettevõtete ümber. Suured riigid on pakkunud avaramaid võimalusi rahvusvaheliseks ettevõtluseks ning mahukamat siseturgu, mis teatavasti huvitab alati igasugust ettevõtlust. Seega on majanduse veduriks olnud viimased paarsada aastat just suure rahvaarvuga riigid.
Šoti torupillimängijad Prantsusmaal Lorientis keldi rahvaste kultuurifestivalil augustis 2008. Foto: Scanpix
Need tegurid, mis kunagi sundisid riike muutuma suurteks ja rahvarohketeks, ei ole tänapäeval enam aktuaalsed. Eriti Euroopa Liidus, kus näemegi, kuidas paljude suuremate rahvaste peaaegu unustatud osised, ajalooliselt eksisteerinud, kuid peaaegu kadunud rahvad enda taas leiavad. Vanad keldirahvad Suurbritannias ja Prantsusmaal, mitmed põlised hõimud mujal ELi liikmesmaades on hakanud õppima oma vana keelt, andma oma lastele taas esivanemate keeles haridust jne. Kui kaugele see protsess välja jõuab ja kas praegused rahvad hakkavad murenema algosadeks, seda ei ole praegu veel võimalik ennustada. Selge on aga asjaolu, et tänapäeval puudub objektiivne vajadus olla kindlalt mõne suure eurorahva liige. Euroatlantiline kaitsekoostöö tagab meie kollektiivse turvalisuse ning riigi suurusel ei ole enam selles mõttes tähtsust. Me oleme kõik ühes Euroopa Liidu õigusruumis ning meil on järjest tihedamalt läbipõimuv majandus- ja poliitiline elu, küllap jõuab järg ka ühise välispoliitika ja haldussüsteemini. Enam ei ole objektiivset põhjust olla väga suur rahvas! Maailmas domineerivad juba praegu ning üleilmastumise süvenemisel levivad veelgi enam tõeliselt suured keeled – inglise, hiina, hindi ja võib-olla ka hispaania, mille kõrval kõik muud suured, ka saksa ja prantsuse keel, jäävad teisejärguliseks. Inimeste töökeskkond põhineb aina ulatuslikumalt infotehnoloogial ja internetil, kus eurooplased suhtlevad valdavalt inglise keeles.
Kujutagem ette mitte väga kauget tulevikku (mis paljudel juhtudel on reaalsus juba praegu): peale ingliskeelses infotehnoloogilises töökeskkonnas töötatud päeva otsib eurooplane kohta, kus puhata ja olla lihtsalt inimene. Ta tahab suhelda sõprade ja tuttavatega, aeg-ajalt külastada vanemaid ja teisi lähedasi. Mugav oleks teha seda alal, mis jääb 200–300 km raadiusse, kus inimene tunneb end kõige kodusemalt. Sellised kultuuriareaalid on keskmise Euroopa väikeriigi või suurema riigi regiooni suurused. Et sellisel alal end hästi tunda, ei pea tingimata oskama mõne Euroopa suure rahva keelt, palju olulisem on oma, kodune ja armas emakeel. Tööl olles on inglise keel küll paratamatu, kuid kodus piisab kõmri, lapi või eesti keelest, keelest, milles inimene end mõnusalt tunneb.
Kui selline stsenaarium peaks täituma, oleks Euroopas keele- ja kultuuriregioone ilmselt kümneid kordi rohkem, kui on praegu liikmesriike. Kuid kas kõik ELi riigid on selleks arenguks valmis ning kas just nii asjad peaksidki minema, seda me ei tea. Selge on aga, et Euroopa Liit on parim kodu oma põlistele rahvastele. Suurimaks ohuks ei ole seejuures mitte eurointegratsioon, vaid pseudo-multikultuursuse põhimõttelage pealesurumine. Viimne tähendab Euroopale võõraste kultuuride ja religioonide kriitikavaba vohadalaskmist põliste arvel. Tegelikult peaks multikultuursus tähendama, et iga keel ja kultuur on inimkonna ühine väärtus, mida tuleb ja saab hoida eelkõige seal, kus on konkreetse kultuuri ja keelekasutajate põline asuala ja kodu. Euroopa uks on ka võõramaalastele olnud alati avatud ning nii see ka jäägu. Kõigil võõramaalastel on meie multikultuurses maailmajaos olemas erakordselt suur valikuvõimalus, millise Euroopa keele ja kultuuriga hakata koos elama ning sügavama huvi korral ka ühte sulada.
* Nimetan rahvaks inimrühma, kes eristab ennast mingite neile ja teistele ühtmoodi arusaadavate tunnuste alusel.
AUTORISTAimar Altosaar on Jaan Tõnissoni Instituudi juhatuse liige, tegevjuht
