Jaanuaris Gaza sektoris alanud järjekordne relvakonflikt palestiinlaste ja juutide vahel on taas tõmmanud maailma avalikkuse tähelepanu selles piirkonnas käärivale vägivallale. Sealjuures on globaalselt teravama kriitika osaliseks saanud pigem Iisrael kui palestiinlased. Ka Euroopa Liit on nõudnud Iisraelilt sõjategevuse kohest lõpetamist ja ähvardanud juudiriiki mitmete diplomaatiliste  meetmetega, kui Tel Aviv sõjalisi operatsioone jätkab.
 
Kõige selle kõrval on konflikti pikka ajalugu arvestades jäänud objektiivse käsitluseta see, millest Lähis-Ida vastasseis üldse alguse sai ning kes on selles aegade jooksul siiski agressiivsemat rolli mänginud.
 
Nii paradoksaalne, kui see hetkel ka ei tundu, peituvad Lähis-Ida konflikti juured Euroopa 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse antisemitismis, mis miljonid juudid nii Venemaal, Austria-Ungaris kui ka Lääne-Euroopa riikides seadis alternatiivi ette: kas taluda pogromme ja diskrimineerimist või lahkuda senistest asukohamaadest. Just igapäevane mõnitamine ja tagakiusamine tingisid selle, et 20. sajandi algul asusid sajad tuhanded juudid USA-sse – ja Palestiinasse.
 
Viimase puhul on samuti oluline osundada nendele meeleoludele, mis valitsesid 19. sajandi teisel poolel Euroopa rahvaste teadvuses. Teatavasti tabas just sel ajajärgul Euroopat rahvusliku ärkamise palavik. Impeeriumide väikerahvad – teiste hulgas ka eestlased – tunnetavad järjest selgemalt ja jõulisemalt oma erisust ning hakkavad ühtlasi üha sihikindlamalt võitlema oma kultuurilise identiteedi ja poliitilise iseolemise eest. Erandiks polnud selles ka juudid, kes samuti organiseerusid ning tõstsid muu hulgas kilbile loosungi naasmisest oma ajaloolisele kodumaale, kust roomlased nad omal ajal maailma laiali pillutanud olid.
 
1897. aastal asutatud Maailma Sionistliku Organisatsiooni ning Juudi Rahvusliku Fondi eestvedamisel hakataksegi Palestiinas maad ostma ja juudi asundusi rajama, loomaks sel moel kondikava tulevasele juudi rahvusriigile Eretz Israelile.
 
Loomulikult ei vaadatud Palestiinas sisserändajate peale hea pilguga, kuid algul ei tundunud mõned üksikud juudi asulad ja ümberasujate väike arv kohalikele araablastele, kes liiatigi elasid Türgi impeeriumi valitsemise all, kuigi ohtlikuna.
 
Olukord muutus Esimese maailmasõja järel, kui Ottomani impeeriumi lagunemisel Palestiina alad sattusid Rahvasteliidu otsustega Suurbritannia ja Prantsusmaa eestkoste alla. Sisuliselt kujunes uues olukorras välja vaenukolmnurk, mille nurkades asusid koloniaalvõimudest sõltumatust taotlevad araablased, oma riigi eest võitlevad juudid ning Rahvasteliidu mandaadi alusel tegutsevad inglased-prantslased.
 
Viimased ilmutasid aina rahutumaks muutuvate kohalike elanike vaoshoidmisel võrdlemisi suurt abitust ja ebajärjekindlust. Just see aitas vaieldamatult kaasa ka esimeste tõsisemate füüsiliste kokkupõrgete toimumisele araablaste ja juutide vahel. Nii 1920. aasta Nabi Musa pogromm, 1921. aasta Jaffa pogromm kui ka 1929. aasta Hebroni veresaun, mille käigus araablased tapsid sadu juute, veensid viimaseid, et koloniaalvõimude kaitsele loota ei saa. Seega olid araablaste vägivallaaktsioonid otseseks katalüsaatoriks juutide relvastatud omakaitserühmituste loomisele.
 
Ühtlasi tõid need juudisoost asukate jaoks senisest selgemalt päevakorrale ka oma asualade araablastest isoleerimise vajaduse. See omakorda tugevdas nii kohapeal kui ka rahvusvaheliselt nende juudi poliitikute positsioone, kes kogu aeg olid kõnelenud omariikluse loomise vajadusest. Juudi riigi loomist kiirendas kindlasti ka 1936.–1939. aastani Palestiinas aset leidnud araablaste verine ja purustav ülestõus inglaste vastu.
 
Väsinud kohalikest vastuoludest ja nõrgenenud Teises maailmasõjas, hingas London kergendatult, kui sai Palestiina küsimuse koos seal käärivate juudi–araabia vastuoludega üle anda vastloodud Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile. 1947. aastal otsustas ÜRO rajada endisele Briti mandaatterritooriumile kaks iseseisvat riiki: Palestiina ja Iisraeli.
 
Iisrael aktsepteeris ÜRO plaani otsekohe, palestiinlased leidsid aga, et neile on jäetud liiga vähe. Teiste araabia riikide ässitusel otsustasid palestiinlased osa territooriume juutidelt jõuga ära võtta. Puhkenud kokkupõrgetes said palestiinlased aga kiiresti lüüa. See ei lahendanud paraku konflikti. 1948. aastal sekkusid sõjategevusse palestiinlasi toetavad araabia maad. Egiptuse, Süüria, Transjordaania, Iraagi ja Liibanoni väed püüdsid vastset Iisraeli koondrünnakuga likvideerida, ent said selles esimeses Iisraeli–Araabia sõjas juutidelt lüüa.
 
Lüüasaamisest hoolimata keeldusid kibestunud palestiinlased Iisraeli tunnustamast ning neile määratud aladel Palestiina riiki välja kuulutamast. Palestiinlaste eeskujul ja solidaarsusest nendega keeldusid Iisraeli diplomaatilisest tunnustamisest ka teised araabia maad ning enamik ülejäänud islami rahvastikuga riike mujal maailmas.
 
See olukord viis uute sõdadeni Iisraeli ja araabia riikide vahel 1967. ja 1973. aastal. Mõlemat sõda alustasid taas araablased ja mõlemast väljus Iisrael taas võitjana. Araabia maade ühisrinne murenes alles 1978. aasta Camp Davidi lepingute järel, kui 1948. aastast alates sõjaseisukorras olnud Iisrael ja Egiptus USA vahendusel rahulepingu sõlmisid ja teineteist diplomaatiliselt tunnustasid.
 
Kahjuks pole viimastel aastakümnetel aktiivselt viljeletud lepituspoliitika Lähis-Ida konflikti siiani lõplikult lahendanud ja seda eelkõige mitmesuguste islamistlike terrorirühmituste provokatiivse tegevuse tõttu. Gaza sektoris võimutseva terroriorganisatsiooni Hamas regulaarsed raketirünnakud Iisraeli vastu on ju käesolevalgi korral piirkonnas suurema vägivallalaine vallandanud. Kahetsusväärselt pole praegune sõjategevus esimene – ega jää kardetavasti ka viimaseks. Seda kõigist rahvusvahelistest jõupingutustest hoolimata.
 

Iisraeli jaanuarikuised jõulised rünnakud Gazas sundisid juudiriigi vastu regulaarseid raketirünnakuid korraldanud Hamasi nõustuma Egiptuse vahendatud järjekordse rahupakkumisega.  Foto: Scanpix

TAUSTAKS

Lühiteavet Hamasist

 

Hamas on lühend pikemast araabiakeelsest nimest, mis tõlkes tähendab „Islami Vastupanuliikumine”. Organisatsioon, milles eristuvad poliitiline, sotsiaalne ja sõjaline tiib, asutati 1987. aastal Egiptuse Islami Vennaskonna Palestiina haruna.

 

Hamasi põhikirjaline eesmärk on Iisraeli riigi asendamine Gaza ja Jordani jõe läänekalda alade näol laiendatud Palestiina Islamiriigiga. Taktikalistel kaalutlustel on Hamasi liidrid väljendanud siiski valmisolekut aktsepteerida alustuseks Palestiina riigina ka üksnes Gaza ja Jordani läänekalda alasid.

 

Organisatsiooni liidrite ja ideoloogide ametlikel väidetel on nende konflikt Iisraeliga poliitiline, mitte ideoloogiline, religioosne või antisemiitlik. Praktikas kasutatakse Iisraeli vastases propagandas siiski teravalt antisemiitlikku retoorikat.

 

2006. aasta valimistel Palestiina autonoomia aladel saavutas Hamas põhikonkurendi Fatahi üle veenva võidu, võttes 132 parlamendikohast 76. Hamasi edu põhjuseks oli palestiinlaste rahulolematus Fatahis valitseva administratiivse suutmatuse ja korruptsiooniga.

 

Parlamendivalimiste tulemusena puhkes Hamasi ja Fatahi vahel äge võitlus, mis kulmineerus 2007. aasta juunis Gaza lahinguga. Selle tulemusena tõrjuti Fatah Gazast välja. Jordani jõe läänekallas jäi siiski Fatahi kontrolli alla.

 

Hamas on korraldanud järjekindlalt raketirünnakuid Iisraeli vastu, mis on provotseerinud juudiriiki andma omapoolseid vastulööke.

 

Iisrael, USA, Euroopa Liit, Kanada ja Jaapan on kandnud Hamasi terroristlike organisatsioonide nimekirja. Austraalia ja Ühendkuningriik on liigitanud terroristlikuks Hamasi sõjalise tiiva.

AUTORIST

Suursaadik Mart Helme on Maailma Vaate peatoimetaja