Seega, 63 aastat pärast asutamist võib ÜRO end nimetada mitte ainult maailmaorganisatsiooniks, vaid ka kogu maailma katvaks organisatsiooniks. Vähemalt formaalselt on see nii.
ÜRO-vabad piirkonnad
Paraku on rahvusvahelise poliitika praktika kujunenud selliseks, et ÜRO maailmaorganisatsiooni-staatuses võib tõsiselt kahelda. Maailm jaguneb piirkondadeks, kus ÜRO saab tegutseda, ning piirkondadeks, kus ÜRO tegevus on kas täielikult võimatu või piirdub üksnes verbaalse tasandiga.
Esmalt on eristaatuses muidugi ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed. Juba ÜRO loomisel, ÜRO põhikirja kirjutamisel, kandsid need riigid hoolt selle eest, et loodav maailmaorganisatsioon ei hakkaks tegelema ühegi poliitilist laadi probleemiga nende territooriumil. Teisisõnu, poliitiline konflikt, mis puhkeb kas USAs, Venemaal, Prantsusmaal, Suurbritannias või Hiinas ei jõua iialgi ÜRO institutsioonide päevakorda. Lisaks on ÜRO mõjuvõim maailma eri piirkondades kahanenud koos regionaalsete organisatsioonide mõjuvõimu kasvuga.
Kui ÜRO 1945. aastal loodi, võis eeldada, et organisatsioon hakkab tegelema mõningate konfliktidega Aasias, keskendub Ladina-Ameerika majanduslikule abistamisele ja sealsete riikide piiritülide lahendamisele ning aitab vahendada võimalikke Ida–Lääne vastasseisust tulenevaid pingeid Euroopas.
Kuus aastakümmet hiljem on tegelik olukord esialgsest nägemusest oluliselt erinev. ÜRO ei ole institutsioon, kelle abil oleks võimalik lahendada Euroopa probleeme. ÜRO asemel otsustavad ja tegutsevad Euroopas Euroopa Liit, NATO ja OSCE. Endise Jugoslaavia territooriumil peetud sõjad, eriti Kosovo kriis, näitasid, et ÜRO roll Euroopa konfliktides on marginaalne. Lisaks on palju ÜRO liikmesriike, sealhulgas Julgeolekunõukogu alalisi liikmeid, kes ei soovigi ÜRO kasutamist Euroopas ning eelistavad näha selles maanurgas teisi rahvusvahelisi institutsioone.
Aasia, mis on aastakümneid olnud üheks ÜRO tegevuse peamiseks raskuspunktiks, hakkab samuti järk-järgult maailmaorganisatsiooni mõjuulatusest välja libisema. Hetkel puudutab selline areng eelkõige Ida- ja Kagu-Aasiat. On sisuliselt kujuteldamatu, et ÜRO oleks aktiivne tegutseja Hiinas või Jaapanis. Isegi Korea, kust on ju pärit praegune ÜRO peasekretär Ban Ki-moon, on konfliktipiirkond, kus lahendusi saavad pakkuda pigem regionaalsed suurvõimud kui ÜRO.
ASEAN on üha rohkem üle võtmas ÜRO rolli Kagu-Aasias. Seda eriti pärast ÜRO Kambodža operatsiooni lõppemist ning maailmaorganisatsiooni tulutuid katseid sundida Myanmari sõjaväerežiimi pöörduma paindlikuma ja vähem vägivaldse poliitika juurde.
ÜRO tegevuse keskseteks aladeks on jäänud Aafrika, Lähis-Ida, Lõuna-Aasia ja Ladina-Ameerika. Tõsi, kõikides nendes piirkondades on samuti tõusuteel ÜRO-le konkurentsi pakkuvad institutsioonid.
Gruusia sõja õppetund
Augustikuine Gruusia–Vene sõda andis taas hea õppetunni ÜRO tegutsemisvõimaluste piiridest. Teleülekanded USA–Vene–Gruusia sõnasõjast ÜRO Julgeolekunõukogu istungitelt, kus Gruusia konflikti osas resolutsioonini lõpuks ei jõutudki, olid rafineeritud meelelahutuseks Pekingi olümpiasaadete vahel.
Kui ÜRO jäi Gruusia konflikti lahendusest täielikult kõrvale, siis rahvusvahelise poliitika asjatundjad ilmselt väga üllatunud polnudki. Ent Gruusia sõja puhul oli üllatav Euroopa Liidu ootamatult jõuline tõusmine konflikti vahendavaks ja lahendavaks institutsiooniks. OSCE, mida Venemaa oli oma naabruses varem selgelt Euroopa Liidule eelistanud, lükati sama jõhkralt kõrvale nagu ÜRO. Prantsusmaa eesistumine ja president Nicolas Sarkozy prestiiž nõudsid, et Venemaa pidi seekord Euroopa Liiduga arvestama. Kas see jääb nii ka eelolevate Tšehhi ja Rootsi eesistumiste ajal 2009. aastal, on praegu keeruline öelda. Kindel on, et ÜRO jääb edaspidigi Gruusia ja laiemalt Lõuna-Kaukaasia konflikti(de)s pigem kõrvaltvaatajaks kui aktiivseks tegutsejaks.
Gruusia konflikti teine õppetund sündis Aafrikas. Konflikti kõrghetkel, pärast Prantsuse presidendi Moskva-visiiti, ilmutas Venemaa huvi hakata osalema rahuvalveoperatsioonides Aafrikas. Novembris, enne ELi–Venemaa tippkohtumist Nice’is teataski Euroopa Komisjon oma rahulolust selle üle, et Venemaa on asunud toetama ELi sõjalist missiooni Tšaadis ja Kesk-Aafrika Vabariigis. Need Aafrika riigid on endised Prantsuse asumaad, kelle sisetülidesse on Prantsusmaa ikka sekkunud. Võib-olla jõuti Sarkozy augustikuise Moskva-visiidi käigus vahetada mõtteid ka Aafrika teemadel.
Aafrikas on ÜRO juba mõnda aega jagamas poliitilis-sõjalist vastutust Aafrika Liidu ning Euroopa Liiduga. Nüüd on siis lisandumas veel Euroopa Liidu ja Venemaa kombineeritud variant.
Paraku on rahvusvahelise poliitika praktika kujunenud selliseks, et ÜRO maailmaorganisatsiooni-staatuses võib tõsiselt kahelda. Maailm jaguneb piirkondadeks, kus ÜRO saab tegutseda, ning piirkondadeks, kus ÜRO tegevus on kas täielikult võimatu või piirdub üksnes verbaalse tasandiga.
Esmalt on eristaatuses muidugi ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed. Juba ÜRO loomisel, ÜRO põhikirja kirjutamisel, kandsid need riigid hoolt selle eest, et loodav maailmaorganisatsioon ei hakkaks tegelema ühegi poliitilist laadi probleemiga nende territooriumil. Teisisõnu, poliitiline konflikt, mis puhkeb kas USAs, Venemaal, Prantsusmaal, Suurbritannias või Hiinas ei jõua iialgi ÜRO institutsioonide päevakorda. Lisaks on ÜRO mõjuvõim maailma eri piirkondades kahanenud koos regionaalsete organisatsioonide mõjuvõimu kasvuga.
Kui ÜRO 1945. aastal loodi, võis eeldada, et organisatsioon hakkab tegelema mõningate konfliktidega Aasias, keskendub Ladina-Ameerika majanduslikule abistamisele ja sealsete riikide piiritülide lahendamisele ning aitab vahendada võimalikke Ida–Lääne vastasseisust tulenevaid pingeid Euroopas.
Kuus aastakümmet hiljem on tegelik olukord esialgsest nägemusest oluliselt erinev. ÜRO ei ole institutsioon, kelle abil oleks võimalik lahendada Euroopa probleeme. ÜRO asemel otsustavad ja tegutsevad Euroopas Euroopa Liit, NATO ja OSCE. Endise Jugoslaavia territooriumil peetud sõjad, eriti Kosovo kriis, näitasid, et ÜRO roll Euroopa konfliktides on marginaalne. Lisaks on palju ÜRO liikmesriike, sealhulgas Julgeolekunõukogu alalisi liikmeid, kes ei soovigi ÜRO kasutamist Euroopas ning eelistavad näha selles maanurgas teisi rahvusvahelisi institutsioone.
Aasia, mis on aastakümneid olnud üheks ÜRO tegevuse peamiseks raskuspunktiks, hakkab samuti järk-järgult maailmaorganisatsiooni mõjuulatusest välja libisema. Hetkel puudutab selline areng eelkõige Ida- ja Kagu-Aasiat. On sisuliselt kujuteldamatu, et ÜRO oleks aktiivne tegutseja Hiinas või Jaapanis. Isegi Korea, kust on ju pärit praegune ÜRO peasekretär Ban Ki-moon, on konfliktipiirkond, kus lahendusi saavad pakkuda pigem regionaalsed suurvõimud kui ÜRO.
ASEAN on üha rohkem üle võtmas ÜRO rolli Kagu-Aasias. Seda eriti pärast ÜRO Kambodža operatsiooni lõppemist ning maailmaorganisatsiooni tulutuid katseid sundida Myanmari sõjaväerežiimi pöörduma paindlikuma ja vähem vägivaldse poliitika juurde.
ÜRO tegevuse keskseteks aladeks on jäänud Aafrika, Lähis-Ida, Lõuna-Aasia ja Ladina-Ameerika. Tõsi, kõikides nendes piirkondades on samuti tõusuteel ÜRO-le konkurentsi pakkuvad institutsioonid.
ÜRO Peasekretär Ban Ki-moon kohtub Liibanonis oma kodumaalt Lõuna-Koreast pärit rahuvalvajatega. Liibanoni missioon on üks pikaajalisemaid ÜRO rahuvalvemissioone maailmas. Foto: Scanpix
Gruusia sõja õppetund
Augustikuine Gruusia–Vene sõda andis taas hea õppetunni ÜRO tegutsemisvõimaluste piiridest. Teleülekanded USA–Vene–Gruusia sõnasõjast ÜRO Julgeolekunõukogu istungitelt, kus Gruusia konflikti osas resolutsioonini lõpuks ei jõutudki, olid rafineeritud meelelahutuseks Pekingi olümpiasaadete vahel.
Kui ÜRO jäi Gruusia konflikti lahendusest täielikult kõrvale, siis rahvusvahelise poliitika asjatundjad ilmselt väga üllatunud polnudki. Ent Gruusia sõja puhul oli üllatav Euroopa Liidu ootamatult jõuline tõusmine konflikti vahendavaks ja lahendavaks institutsiooniks. OSCE, mida Venemaa oli oma naabruses varem selgelt Euroopa Liidule eelistanud, lükati sama jõhkralt kõrvale nagu ÜRO. Prantsusmaa eesistumine ja president Nicolas Sarkozy prestiiž nõudsid, et Venemaa pidi seekord Euroopa Liiduga arvestama. Kas see jääb nii ka eelolevate Tšehhi ja Rootsi eesistumiste ajal 2009. aastal, on praegu keeruline öelda. Kindel on, et ÜRO jääb edaspidigi Gruusia ja laiemalt Lõuna-Kaukaasia konflikti(de)s pigem kõrvaltvaatajaks kui aktiivseks tegutsejaks.
Gruusia konflikti teine õppetund sündis Aafrikas. Konflikti kõrghetkel, pärast Prantsuse presidendi Moskva-visiiti, ilmutas Venemaa huvi hakata osalema rahuvalveoperatsioonides Aafrikas. Novembris, enne ELi–Venemaa tippkohtumist Nice’is teataski Euroopa Komisjon oma rahulolust selle üle, et Venemaa on asunud toetama ELi sõjalist missiooni Tšaadis ja Kesk-Aafrika Vabariigis. Need Aafrika riigid on endised Prantsuse asumaad, kelle sisetülidesse on Prantsusmaa ikka sekkunud. Võib-olla jõuti Sarkozy augustikuise Moskva-visiidi käigus vahetada mõtteid ka Aafrika teemadel.
Aafrikas on ÜRO juba mõnda aega jagamas poliitilis-sõjalist vastutust Aafrika Liidu ning Euroopa Liiduga. Nüüd on siis lisandumas veel Euroopa Liidu ja Venemaa kombineeritud variant.
Ärgem rääkigem ÜRO reformist
ÜRO on selline, nagu ta on, ning selle taga, et teda on nii keeruline reformida, peituvad väga konkreetsed suurriikide huvid. Tegelikult on raske uskuda, et ükskõik millisel kujul reformitud ÜRO saaks rahvusvahelises poliitikas praegusega võrreldes paremini hakkama. Kindlasti oleks nn uue ÜRO mõju tänasega võrreldes veelgi väiksem, sest maailmaorganisatsiooni võimupiiride laiendamisele võib nii mõnigi suurriik vastata sealt lahkumisega.
Kuid ÜRO-l on kõigest hoolimata säilinud rahvusvahelises poliitikas kaks väga olulist funktsiooni.
Esiteks on ÜRO on jätkuvalt maailma olulisim kõnelava. Paljud probleemid jääksid rahvusvahelise üldsuse ette toomata, palju olulist kriitikat tegemata, kui poleks ÜROd. See on tähtis isegi siis, kui see verbaalne jõud reaalseteks poliitilisteks sammudeks ei muundu.
Teiseks on ÜRO oluline institutsiooniline katus nendele maailma piirkondadele, mille regionaliseerumine on veel algfaasis. Ka kaose juhtimiseks peab mingisugune institutsioon ja administratsioon olemas olema.
Traditsiooni murdmine võib tuua kaasa oodatust suuremaid tagasilööke. Asudes ÜROd põhjalikult muutma või, veelgi enam, ära kaotama, astume uue sammu eksisteeriva maailmakorra põhjapanevaks ümberkujundamiseks. Aga kas meil on uuest maailmakorrast juba kujutluspilt olemas?
ÜRO on selline, nagu ta on, ning selle taga, et teda on nii keeruline reformida, peituvad väga konkreetsed suurriikide huvid. Tegelikult on raske uskuda, et ükskõik millisel kujul reformitud ÜRO saaks rahvusvahelises poliitikas praegusega võrreldes paremini hakkama. Kindlasti oleks nn uue ÜRO mõju tänasega võrreldes veelgi väiksem, sest maailmaorganisatsiooni võimupiiride laiendamisele võib nii mõnigi suurriik vastata sealt lahkumisega.
Kuid ÜRO-l on kõigest hoolimata säilinud rahvusvahelises poliitikas kaks väga olulist funktsiooni.
Esiteks on ÜRO on jätkuvalt maailma olulisim kõnelava. Paljud probleemid jääksid rahvusvahelise üldsuse ette toomata, palju olulist kriitikat tegemata, kui poleks ÜROd. See on tähtis isegi siis, kui see verbaalne jõud reaalseteks poliitilisteks sammudeks ei muundu.
Teiseks on ÜRO oluline institutsiooniline katus nendele maailma piirkondadele, mille regionaliseerumine on veel algfaasis. Ka kaose juhtimiseks peab mingisugune institutsioon ja administratsioon olemas olema.
Traditsiooni murdmine võib tuua kaasa oodatust suuremaid tagasilööke. Asudes ÜROd põhjalikult muutma või, veelgi enam, ära kaotama, astume uue sammu eksisteeriva maailmakorra põhjapanevaks ümberkujundamiseks. Aga kas meil on uuest maailmakorrast juba kujutluspilt olemas?
AUTORIST
Vahur Made on Eesti Diplomaatide Kooli asedirektor
