Kas külma sõja lõppemisega on allianss oma eesmärgist ilma jäänud? Kas kunagi Nõukogude Liidu vastu suunatud ja Teise maailmasõja järgses kaoses eelkõige prantslaste ja brittide enesekindlust tõstma pidanud kaitseallianss on oma olulisuse minetanud? Kas Iraagi sõja algusaastatel peaaegu rebenemiseni pingestunud traagelniidid Atlandi-ülestes suhetes näitavad eurooplaste ja ameeriklaste otsustavalt lahknevaid reaalpoliitilisi huve? Kas eurooplaste nõrkuse tõttu isolatsioonipoliitikast välja tulnud USA reorienteerib oma prioriteedid ümber tähtsust kasvatava Ida poole? Või on kaine seisukoht hoopis see, et vaatamata kõikidele pingetele ja probleemidele, mille loetelusse võib lähiajaloost lisada väga teravaid erimeelsusi Indohiina, Suessi, Lähis-Ida või Ladina-Ameerika küsimustes,¹ ja taktikalistele eelistustele on ühisosa siiski mõõtmatult olulisem ja laiem ning see on ka alliansi kestmise garantii?
Nendele küsimustele sekundeerivad marginaalsemad, kuid Eestis siiski alatasa levivad ajakirjanduslikud kuulujutud, mis räägivad sellest, kuidas NATOl pole kaitseplaani oma Ida-Euroopa liikmesriikide jaoks või kuidas NATO läänepoolsetes liikmesriikides tehtud arvamusuuringud just kui viitaksid nende elanike soovimatusele häda korral meile appi tõtata. Praegusel infoajastul, kus on lihtsam küsida kui vastata, uuristab selline uudisevalik pigem meie enesekindlust ja –hinnangut ega tööta meie huvides.
Mis siis on NATO täna?
Tony Judt ütleb oma raamatus „Pärast sõda”,² et NATO oli oma asutamise ajal täielik bluff ja eurooplased polnud kindlasti veel valmis ega huvitatud koos sõdimisest. NATO lepingu sisu seisnes liitlaste sõjajärgses valmisolekus jagada omavahel informatsiooni ja teha koostööd sõjalise riigikaitse, julgeoleku, majanduse ja teiste valdkondade raames. Selle meenutamine praegu pole sugugi kohatu, sest see näitab väga ilmekalt, kui kaugele on poole sajandiga jõutud: alles 90 aasta eest Somme’i ja Ypres’ all üksteist verest tühjaks lasknud britid, prantslased ja sakslased on nüüd ühes sõjalises liidus, ühes tolliliidus, ühes rahaliidus. Meie võimetus oma huvide edendamisel end kas või hetkeks mõne teise riigi rolli mõelda on ka meie julgeolekupoliitika kujundajaid tihti lukustanud kitsastesse ja kõrvalistesse positsioonidesse, mida riiklike huvidena kujutada püütakse. Selle tulemuseks ei ole ainult süüdistused nn ühe-teema-riigiks olemises, vaid ka see, et me ei tunne ära oma partnereid ja sõpru, kelle huvid on meie omadele tunduvalt lähemal, kui esialgu paistab.
NATO ja lääneliitlaste suhete pidevat arenemist sümboliseerib 60. aastapäeva eel prantslaste langetatud otsus naasta NATO sõjalistesse struktuuridesse, kust de Gaulle prantslased 42 aastat tagasi ameeriklaste ülemvõimu tasakaalustamiseks välja viis ja ühtlasi maalt 26 000 USA sõdurit välja saatis. De Gaulle’i üks põhilisi argumente oli, et riik, mis ei arenda välja enda esmast kaitsevõimet, seab end väljapääsmatusse strateegilisse sõltuvusse. See argument ei ole võõras ka meie meedias, kus julgeolekupoliitika kujundajaid on süüdistatud liigses toetumises NATO kollektiivkaitse mehhanismile, selle asemel et arendada omaenda esmast kaitsevõimet.
Külma sõja lõpp vähendas näiliselt Euroopa ja USA sõltuvussuhet, sest sõltuvussuhte põhjustanud oht Nõukogude Liidu näol kadus. „Õnneks” andis Euroopa halvatus omaenda asjade korraldamisel põhjuse USAl NATO raames Balkanil lahvatanud sõtta sekkuda.NATO tippkohtumine 3. aprillil 2009 Strasbourgis tähistas organisatsiooni asutamise 60. aastapäeva. Praeguseks on 12 asutajaliikmega organisatsioonil 26 liiget. Foto: Scanpix
1995. aastal, kui vaid aasta oli möödunud Vene vägede lahkumisest Eestist, uskusid tõenäoliselt vähesed Eesti võimalusse saada NATO liikmeks. President Meri kõne Raekoja platsil USA asepresident Al Gore’i visiidi puhul oli siiras, kui ta rõõmustas asepresidendi toodud sõnumi üle: „Ameerika Ühendriigid ei välista Eesti liikmeksolekut NATOs”. Ei välista! Nii ettevaatlikult sõnastas Eesti toonaseid NATO-püüdlusi igavene optimist! Ometi andis liitumislaine ning liberaalsete ja stabiilsete riikide tsooni nihutamine vastu Venemaa piiri NATOle uue ülesande – kasvatada julgeolekut oma idapoolsetel piirialadel, moderniseerida ja ühildada nende kaitseplaneerimisprotsesse. Kuna seda protsessi täiendas samaaegne ELi laienemine, kujunes sellest NATO jaoks kahtlemata edulugu – nii Eesti kui ka mitmed teised uued liikmed panustavad nüüd oma võimete kohaselt NATO operatsioonidesse. Minikriiside kiuste loovad NATO Ida-Euroopa uued liikmed piirkonnas stabiilsust ja julgeolekut ning nende kaudu projitseeritakse demokraatiat Valgevenesse, Ukrainasse ja mujale.
Koos NATO 60. sünnipäevaga möödub Eesti saamisest NATO täieõiguslikuks liikmeks viis aastat. Ainult viis aastat! Ometi oleme nii eestlaslikult nõudlikud oma liitlaste suhtes, tihtipeale kahtlustades neid valmiduses esimesel võimalusel meid kellelegi maha parseldada. Ehkki on ka neid, kes peavad sellist nõudlikkust õigustamatuks või lausa hüsteeriliseks, väärivad meie sõbrad, kes on meie murede suhtes alati olnud kaastundlikud (olgugi et mõnikord patroneerivalt), meie suuremaid pingutusi neid mõista.
Teadaolevalt kavatseb NATO oma 60. tähtpäeval teha algust uue strateegilise kontseptsiooni koostamisega. Viimane kontseptsioon, NATO raison d'etre, mis sedastab NATO olemasolu mõtte ja ülesanded prognoositavas keskmises ajaperspektiivis, pärineb aastast 1999. Kuid maailm on sellest ajast muutunud ning muutunud on ootused, mida NATO liikmed ja teised rahvusvahelised osalejad NATOle seavad.
Rahvusvaheliste Kaitseuuringute keskuse teadur Maria Mälksoo on teiste hulgas kirjutanud, et Eesti jaoks on tulevase strateegilise kontseptsiooni põhiküsimus selles, kas ja kuidas NATO kollektiivse kaitse nurgakivi (lepingu 5. artikkel) raames saavutada üksteisemõistmine osade NATO liikmete (ja seeläbi kogu alliansi) jaoks materialiseerunud vanade regionaalsete ohtude taastumise osas, ilma et sellega otseselt tõstetaks laua peale Venemaa küsimust. Selle ja sarnaste, kohati ühemõõtmeliste käsitluste kohaselt peaks Eesti ja teiste NATO idapoolsete riikide hirme maandavad klauslid ja põhimõtted (st Atlandi-ülene side, alliansi territoriaalne terviklikkus, usutav heidutus 5. artikli ja selle rakendusviiside näol) olema tulevases NATO strateegilises kontseptsioonis meie põhiline riiklik huvi.
Saksamaa kantsler Angela Merkel ametist peagi lahkuva NATO peasekretäri Jaap de Hoop Schefferiga 23. märtsil 2009 Berliinis. Foto: Scanpix
Ma ei sea kahtluse alla sellise stsenaariumi soovitavust (eespool loetletud argumendid põhistasid kindlasti Eesti soovi NATO liikmeks saada), kuid kahtlen, kas huvide niisugune sõnastamine aitab eesmärki saavutada. Liidus, mille tegutsemispõhimõtted ja ühine ohuhinnang rajanevad liikmesriikide madalaimal ühisel nimetajal ning kus kehtib konsensuse põhimõte, on meie suurim väljakutse õppida mõistma teiste liikmesriikide perspektiive ja motiive. Selleks et veenda vestluspartnerit oma argumentide õigsuses, tuleb ka tema seisukohti mõista. Euroopa pealinnades toimuva ja sealsete seisukohtade analüüs on meie praeguses ametlikus poliitikakujundamise protsessis kõige ilmsemate puudujääkidega. Samaväärselt ilmne on ka lahendus – poliitika kujundamisse tuleb taas kaasata poliitikud (sic!), kelle igapäevane suhtlemine Euroopa poliitilistes perekondades (eelkõige konservatiivid ja sotsialistid) annaks protsessile hädavajaliku sisendi. Neokonservatiiv Bob Kagan põhjendas Iraagi sõjaga seonduvaid erimeelsusi sellega, et Euroopa on just nagu Veenus ja USA just nagu Marss. Tuleb möönda, et sama võrdlus kipub meenuma, kui vaadata Eesti ametnike ja välispoliitikaga reaalselt kokkupuutuvate poliitikute seisukohti ja informeeritust.
1930ndate õppetund on meile selge. Et vältida ajaloo kordumist ja üksiolemise abitust, on vaja mitmekülgset, avatud, ausat ja põhimõtetele tuginevat välispoliitikat, mille käigus kujunevad liitlased, keda toetada ja kellele toetuda. Eesti liitumisprotsess nii Euroopa Liidu kui NATOga lisas siia veel ühe väärtusliku teadmise – meie usaldusväärsus tulevaste liitlaste ees kasvas tööga, mida suutsime ise endi kallal teha. Nii on paslik ka NATO 60. aastapäeval tõdeda, et Eesti riigi tugevus ja ka iseseisvus sõltub ennekõike meist endist. Sisemiselt tugev, ühtne ja demokraatlik Eesti on selline liikmesriik, tänu kellele püsib tugevana ka NATO. Mitte ükski liit ei ole igavene. Aga kui ka senised peaks murduma, on parem olla nende hulgas, kes kujundavad uued.
VIITED
¹ Ajaloolane Geir Lundestad on kirjutanud, et loetelu raamatutest, mis käsitlevad NATO sisekriise alates 1950. aastatest, mahub üheksale leheküljele.
² Tony Judt, Pärast sõda: Euroopa ajalugu 1945. aastast. Tõlkinud Tõnis Värnik. Tallinn: Varrak 2007.
TAUSTAKSNATO uus peasekretär Anders Fogh Rasmussen4. aprillil NATO uueks peasekretäriks valitud Anders Fogh Rasmussen on kahtlemata Taani viimase kümnendi edukaim poliitik.Sündinud 26. jaanuaril 1953, tõusis Rasmussen 1998. aastal liberaalse Venstre partei esimeheks ning seejärel 2001. aastal, pärast valimisvõitu sotsiaaldemokraatide üle, Taani peaministriks.2005. aasta parlamendivalimistel suutis Rasmusseni juhitud Venstre oma positsioone säilitada, mis andis talle võimaluse veel kord peaministrina uus valitsus moodustada.Rasmusseni peaministriks oleku aega langeb nn pilapildiskandaali tulemusena Kopenhaageni terav vastasseis islamimaailma ja Taani islamikogukonnaga. Samas aitas just pilapildiskandaal ja Rasmusseni paindlik, kuid jõuline käitumine selle ajal kindlasti kaasa nii tema populaarsuse kasvule kodumaal kui ka tuntusele rahvusvahelisel areenil.NATO peasekretäri kandidaadina kerkis Rasmussen esile üheltpoolt USA veendunud toetajana terrorismivastses sõjas ja teiseltpoolt tänu oma üldisele rahvusvahelisele tuntusele ja autoriteedile Euroopas.Läänemereäärse riigi esindajana toob Rasmusseni NATO juhiks valimine kindlasti kaasa senisest suurema tähelepanu Põhjale ja NATO haprale idatiivale Balti riikides.
AUTORISTAndreas Kaju on kaitseministri nõunik.Käesolev artikkel sisaldab rangelt autori isiklikke seisukohti.
