Euroopat vaevavad elektriturgude avamise tagajärjel kolm suurt probleemi: ebapiisavad investeeringud tootmisvõimsustesse, tootjate kontsentratsioon ja puuduvad ühendused liikmesriikide vahel. Euroopa Liit impordib hetkel 50% oma vajaminevast energiast.
 
Ukraina ja Venemaa vaheline gaasitüli jättis mitmed ELi liikmesriigid gaasita ligi kolmeks nädalaks. See kõik on tinginud energiaküsimuste muutumise Euroopa Liidu poliitika oluliseks osaks. Eelmise aasta lõpus vastu võetud energia- ja kliimapakett annab lootust ühtse energiapoliitika kiiremaks sünniks. Euroopa energiapoliitika eesmärk „20-20-20”, s.t vähendada 2020. aastaks kasvuhoonegaaside heiteid 20% võrra, suurendada taastuvenergia osa energia lõpptarbimises 20%ni ja vähendada energianõudlust 20%ni, on hea suund, kuid siiski mitte päris piisav.
 
Eesti jaoks on energiajulgeoleku seisukohalt äärmiselt oluline Euroopa Liidu ühtse energiapoliitika väljatöötamine suhetes kolmandate riikidega. Olukorras, kus Euroopa Liidu energiatootjad peavad tulevikus ostma oma süsinikdioksiidi kvoodioksjonitelt ning kolmandate riikide tootjatel sellist kohustust pole, on kolmandate riikide elektritoodang eelisolukorras. See võib viia kohalike tootjate väljatõrjumiseni turult. Teine oluline aspekt julgeoleku seisukohalt on toimiv energia siseturg koos reaalsete ühendustega liikmesriikide vahel, mida täna selgelt napib. Kolmas aspekt on tootmisvõimaluste mitmekesistamine, mis arvestades põlevkivi osatähtsuse vähenemist, muutub üha aktuaalsemaks.
 
Eestile kõige positiivsema aspektina ELi „20-20-20” kavas on välja toodud Läänemere piirkonna vastastikuse sidumise kava, mis tulevikus peaks selle piirkonna tõhusamalt siduma ka Euroopa Liiduga. „20-20-20” eemärkides on käsitletud ka suhteid Venemaaga: Euroopa peaks laiapõhjaliste lepingute jaoks Euroopaväliste tootjariikidega välja töötama uue põlvkonna sätted „energiaalase vastastikuse sõltuvuse” käsitlemiseks. Samas on tõsiasi see, et nõrgemas olukorras on ikkagi see pool, kes sõltub energiatarnetest, mitte selle eest saadavast rahast. Ja paraku on nüüdses maailmas tõsiasi ka see, et ilma elektrita elu praktiliselt lakkab...
 
Energeetika on Euroopa Liidu üks alustalasid. Juba 1952. aastal Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingut ja 1957. aastal Euratomi asutamislepingut sõlmides nägid asutajaliikmesriigid vajadust ühtse energiapoliitika järele.
15. juulil 2003 jõustusid elektri ja maagaasi siseturu direktiivid (vastavalt 2003/54/EÜ ja 2003/55/EÜ), mis  nägid ette energiaturgude liberaliseerimise. Elektri siseturu direktiiv sätestas elektrituru avamise mittekodutarbijatele alates 1. juulist 2004 ja kõikidele tarbijatele alates 1. juulist 2007. Eesti saavutas ühinemisel ELiga üleminekuperioodi, mistõttu meie elektriturg avaneb reaalselt alles hiljem.
 
Eestil seisavad ees olulised väljakutsed, mis on seotud elektriturgude avamisega aastal 2013. Meie elektrienergia toodangu osas on tähtsaim kütus põlevkivi, millest toodetakse ligi 95% elektrienergiat. Narva Elektrijaamade vanade plokkide praegusel kujul kasutamise keeld rakendub alates 2016. aastast. Vastavalt prognoosidele oleks 2013. aastal juurde vaja vähemalt kahe kolmandiku ulatuses uusi võimsusi. Euroopa Liidu liikmesriikidest on Balti riigid ainus piirkond, kus puudub ühendusvõimsuse defitsiit ehk ei eksisteeri nn pudelikaelu. See annab hea võimaluse ühiseks elektrituru tekkeks teiste Balti riikidega ning Estlink 1 ja 2 tagavad meile piisava ühenduse Soomega. Samas on Eesti ajalooliselt osa ühtsest endise NSVL energiasüsteemist, mis võimaldab meile päevapealt sisuliselt importida enamiku vajaminevast elektrist. Ühtne energiapoliitika suhetes kolmandate riikidega (Venemaaga) on meile äärmiselt oluline, kuna meie tootjad võivad ebavõrdse konkurentsi tõttu kergelt turult väljatõrjutuks osutuda.
 

AUTORIST

Anna-Greta Tsahkna on Tartu Ülikooli majandusteaduskonna teadusmagistriõppe üliõpilane