Europarlamendi tähenduse alahindamine võib Eestile kalliks maksma minna, sest kas see meeldib kellelegi või mitte, Europarlamendi tähtsus on viimastel aastatel märkimisväärselt tõusnud. Euroopa riikide seadused sõltuvad järjest suuremas ulatuses Euroopa Parlamendis vastu võetud otsustest, kasvav on olnud ka Europarlamendi mõju Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukogu otsustele, eriti välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas.
Vaadates Eesti ees lähiajal seisvaid väljakutseid, pole raske näha, et Euroopa Parlamendis toimuv võib nende lahendamist olulisel määral positiivselt või negatiivselt mõjutada.
Alustagem majandusest. Kui Eesti soovib majanduskriisist võimalikult kiirelt väljuda, on selleks saatuslikult oluline pääseda eurotsooni. Võti on loomulikult peamiselt Eesti enda käes. Kui Eesti suudab aga Maastrichti kriteeriumid täita, siis tundub vähemalt praegu, et Euroopas võivad tõusta hääled, mis asuvad Eestile mingeid uusi nõudeid esitama, et meid eurotsooni ukse taha jätta. Seda laadi intriigide mahasurumiseks on pea ainus koht Euroopa Parlament.
Teiseks ülimalt oluliseks alaks, kus Europarlament väga suurt rolli mängib, on tööpoliitika. Töökohtade hoidmisel, uute investeeringute toomisel, ümberõppe summade vabaks andmisel ja kiiremal kasutuselevõtul, tööturu liberaliseerimisel ning majanduse avamisel – kõiges selles on Euroopa Parlamendil väga suur osa. Kui Eesti tahab ära hoida tööpuuduse plahvatuslikku kasvu, saab seda teha vaid koos Euroopaga. Kui nendele kahele teemale lisada veel energeetika, välis- ja julgeolekupoliitika, siis on Eestil Europarlamenti hädasti vaja.
Arusaamist Euroopa Parlamendi tähendusest on vaja ka selleks, et valida sinna just selliseid saadikud, kes suudavad reaalselt Eesti huvisid esindada. Jutt, nagu esindataks Europarlamendis vaid oma erakonda, mitte aga maad, kõlab teoorias ilusalt, ent ei kannata kriitikat praktikas. Neid, kes seda tõsiselt võtavad, ei soovitaks ma Europarlamenti valida. Olen ise aasta Europarlamendis vaatlejaliikmena töötades lähedalt näinud, kuidas saadikud oma riigi huvide eest seisavad, tehes selleks vajaduse korral erakondadeülest koostööd. See ei tähenda, et tegutsetaks Euroopa huvide vastu – riikide endi ja Euroopa ühishuvide vahel tasakaalu otsimisest vallanduv energia annab jõu mootorile, mis Euroopa Liitu käigus hoiab. Et selles kaasa lüüa, peavad meie saadikud omama Euroopa Parlamendis aga vähemalt teatavat mõju. Siin on elu karm: Europarlamendis tehakse otsused ära kahe suure parteirühma – ERP-ED (konservatiivid ja kristlikud demokraadid) ning sotsiaaldemokraatide poolt, väiksematel fraktsioonidel pole seal suurt sõnaõigust. See kõlab karmilt, kuid selline on reaalsus. Samas ei taga ka lihtsalt kellegi valimine nimetatud saadikurühmadesse veel edu. Oluline on see, et Eestist valitud saadikutel oleks nendes suurtes fraktsioonides mõju, sest suured küsimused lahendatakse tegelikult ära just saadikurühmade sees. Tunne Kelami kõrge läbilöögivõime ning saavutused saadikuna tuginevadki suuresti tema isiklikule mõjukusele ERP-ED parlamendirühmas.
Mida öelda kokkuvõtteks? Esiteks on Europarlament tõusnud olulisemaks institutsiooniks kui kunagi varem. Teiseks on Eestil oma huvide kaitseks vaja olla Europarlamendis võimalikult tugevalt esindatud. Kolmandaks suudetakse seda teha vaid siis, kui enamus Eestis valitud saadikutest kuulub Europarlamendi suurematesse saadikurühmadesse. Eriti oluline on võimalikult tugev esindatus Europarlamendi suurimas, ERP-ED saadikurühmas. Kui me neid aspekte ei arvesta, siis pole meil Europarlamendi valimistest tõesti suuremat kasu.
AUTORISTMart Laar on Riigikogu liige
