Euroopa Liidu üks olulisim alustala on tööjõu vaba liikumine, mis toimib kahjuks ainult teoorias. Kuigi piirid on lahti, ei ole aktiivsetel ja väljakutseid nautivatel inimestel sageli piisavaid või nõutavaid oskusi võõrriigis tööle saamiseks. Põhjuseid on mitu – ühelt poolt on need seotud ebapiisavate või tõkendeid seadvate reeglistikega, teiselt poolt mängib väga suurt rolli ka noorte ebapiisav keeleoskus.
Puudujäägid hariduse vallas
Inglise, saksa ja prantsuse keelt peavad kõik nende keelte kõnelejad eraldiseisvalt juba piisavalt tugevaks oskuseks. Kahjuks on aga inglise keele kõnelejale Prantsusmaa ja Saksamaa suur tööturg suletud ning ka prantsuse keele kõneleja peab tõdema, et ilma inglise keele valdamiseta teda võõrriigis keegi tööle ei võta.
Olukorra lahendamiseks on Euroopa Komisjon pakkunud välja, et nii kutse-, ümber- kui ka rakenduskõrgharidusõppes tuleb pöörata senisest oluliselt suuremat tähelepanu keelte õppele. Hea keelteoskus üleeuroopalisel tasandil hoogustaks kindlasti märkimisväärselt tööjõu liikumist.
Strateegiliste osapoolte koostöö
Laiendamist vajab ka koostöö kõrgharidust pakkuvate asutuste vahel. Praegu on koondunud lõviosa teaduse arendusest Ameerika Ühendriikide ülikoolidesse, kuna seal on lihtsalt teaduse tarbeks kasutuses rohkem raha kui kuskil mujal maailmas. Kui Euroopa ülikoolid ei suuda rahaliselt Ameerika ülikoolidega konkureerida, siis on Euroopas vastukaaluks panna väga vanade traditsioonidega ja tugevate teadusüksustega ülikoolid, mis omavahel koopereerudes suudaksid haridusmaastikku oluliselt korrastada ja arendada.
Euroopa ülikoolid omavahelises koostöös suudaksid õppekavade ühtlustumise abil tagada ülikoolide lõpetajatele ühesuguse konkurentsibaasi. Samuti oleksid ülikoolid ressursse ühendades oluliselt edukamad oma teadus- ja arendusprojektides, mis oleksid atraktiivsed ka eraettevõtetele. Euroopas see valdavalt veel nii ei ole, kuid näiteks toimib selline edukas mudel praegu Tallinna Tehnikaülikooli ja Helsingi Ülikooli koostöös. Mitmed Eesti suurettevõtted nagu EMT teostavad oma arendusprojekte just selliste koostöömudelite raames.
Võimalused tööturul
Saksamaa noored tegelevad meie mõistes ülikoolis „lapsepõlve pikendamisega” – õpivad seal isegi kuni 30aastaseks saamiseni ning sisenevad tööturule tõeliste teoreetikutena. Eesti ja teiste postsotsialistlike riikide võimalused sunnivad üliõpilasi tööle minema juba esimestel üliõpilasaastatel. Seega väljub kõrgkoolidest väga erineva praktilise tasemega tööjõud. Edasi sõltub palju tööandjast – kas ta eelistab töötajana näha 30aastast teadlast, kellel puudub igasugune töökogemus, või inimest, kellel kõrge teaduskraadi asemel on juba pea 10aastane töökogemus.
Euroopa Komisjon sel teemal küll seisukohta ei võta, kuid Euroopa Liidus on hakatud aina rohkem tähelepanu pöörama sellele, et Erasmuse, Leonardo da Vinci ja teiste vahetusüliõpilasprogrammide raames ei piirduta ainult õppimisvõimalustega, vaid luuakse võimalusi ka praktikaprogrammides osalemiseks. See näitab selgelt arengut meie traditsioonidele sarnasele hoiakule – tööturul läbilöömiseks on vaja mitmekülgset kogemust. Praktikavõimaluste laiendamine välisriikides asuvates ettevõtetes on samuti konkreetne samm suurema tööjõuliikuvuse suunas.
Tulevikuväljavaated
Nagu Eestis, on ka mujal Euroopas puudu selge pikemaajaline visioon, kuidas korraldada ümber Euroopa haridus- ja töömaastikku, et saavutada suuremat ühtlust. Eesmärk ei ole luua juurde uusi standardeid, mis, nagu aeg on näidanud, ei too oodatud lahendusi, pigem tuleb püüda olemasolevaid efektiivsemalt ja kasumlikumalt rakendada. Lihtsaima näitena võib nimetada mõne aasta eest Eestis 3+2 kõrgharidussüsteemile üleminekut, mille eesmärk oli saavutada ühtsus Euroopa teiste ülikoolidega.
Haridus- ja koolituspoliitika kuulub liikmesriikide pädevusse ning Euroopa Liidu roll on seni piirdunud pigem rahalise toetusega. Kuid kuna riigid üle Euroopa tunnetavad vajadust haridus- ja koolitussüsteemide ühtlustamise järele ning vaevlevad ühesuguste probleemide käes, on siiski mõistlik käsitleda neid küsimusi ühiselt ning teha teiste Euroopa riikide esindajatega vahetut koostööd.
AUTORISTMadis Kübar on Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilane
