Kui võlg saab normiks, inimesed elavad üle oma võimete, otsuseid ajendavad spekulatsioonid, sündimus Euroopas langeb nii madalale tasemele kui praegu ja pered otsivad lihtsat ja mugavat elu, selle asemel et täita oma kohustusi ja säästa raha, siis on selge, et tegemist on väärtuste kriisiga.
Selle kriisi poliitilist tähtsust ei tohi alahinnata – selle tõttu suureneb tasakaalutus vältimatult nii Euroopas kui ka mujal maailmas.
Ainus viis sellest kriisist välja tulla on muuta läbinisti oma suhtumist ja käitumist.
Euroopa on näidanud, et poliitilise tahte jõul ühinedes on võimalik kiiresti saavutada tugev positsioon, aga ka mõjutada ja juhtida globaalseid partnereid. Finantskriis ei ole veel läbi. Kuid just sellistes olukordades saame luua reegleid tuleviku jaoks.
Kui kriis on kord möödas, loeme kokku kaotajad ja võitjad. Kaotajad on teinud populistlikke ja lühiajalisi otsuseid, võitjad on need, kes ei ole allunud esimestele surveavaldustele. Võitjatel on julgust teha reforme solidaarsuse vaimus, mis sobib kokku konkurentsivõimelise majandusega.
Euroopa Liit ei tohi praegu vaikida, tal ei ole õigust eemale hoida. Ta peab olema eeskujuks ja näitama, et suudab muutuda, kui temalt seda oodatakse.
