Kõigepealt: milline see parandatav nüüdismaailm õieti on? Külma sõja lõppedes asusid eri maad ümberkorralduste teele, kuid nende tulemuslikkus on olnud erinev. Algselt ühesuunaline liikumine demokraatia trassil on jõudnud punkti, kus paljud on rajalt kõrvale astunud või lausa ümber pööranud, aga edasi minna ei söanda õieti keegi. Vahepeal hakati kõnelema külma sõja tagasitulekust ning tavapärase demokraatiamõiste kõrval hakati rääkima mitteliberaalsest, suveräänsest või kontrollitud demokraatiast. Paljud riigid, Venemaaga eesotsas, on neile sõbraliku abi korras pakutud demokraatiamudeli sisuliselt tagasi lükanud. Vähe sellest, tegelikult peetakse peenikest naeru ja käib Lääne paljukiidetud väärtuste sihilik õõnestamine.
Seega asetub küsimus juba järgmisele tasandile. Kas need muudatused, mida rahvusvahelised organisatsioonid tegid eelmise sajandi lõpus, et tagada võimalikult tõhus demokraatia abiõppe süsteem, õigustavad end ka täna? Ja veel teravam küsimus on see, kas kiire laienemine on organisatsioonide eluvaimu turgutanud või vastuoksa – halvanud?
„Organisatsioonidest” kõneldes pean ma silmas nii ÜROd, OSCEd, NATOt, Euroopa Liitu kui ka Euroopa Nõukogu. Kõik need on rahvusvahelised superkehandid ja rahakulutamise masinad. NATO ja Euroopa Liit eristuvad nii selgemate eesmärkide kui ka rangemate liikmesusnõuete poolest. OSCE ja Euroopa Nõukogu seevastu on peatumatud demokraatiamisjonärid, kes jätkavad oma teed ka siis, kui edulootus puudub ja valehelmeste abil petukaupa tehakse. ÜROst pole mõtet kõneldagi, sest see pole Berliini müüri langemise järel ühtegi tõsist muudatust läbi teinud. Olles sõja võitjate klubina tekkinud, on ÜRO nüüd suur mitme kangiga pidur, kus iga julgeolekunõukogu liige võib panna seisma mis tahes algatuse. Erilise mõnuga teevad seda Hiina Rahvavabariik ja Venemaa Föderatsioon.
Esinduskogude olukorrast
Lisaks sellele, et organisatsioonid on suured ja nad peavad oma lugematute ülesannete täitmiseks moodustama mitmeid allstruktuure, kuulub nende juurde enamasti ka liikmesriikide esindajaist koosnev parlamentaarne kehand. Euroopa Nõukogul, OSCEl ja NATOl on parlamentaarsed assambleed, kuhu liikmesriigid lähetavad vastavalt oma suurusele kindla hulga oma riigi parlamendi liikmeid. Näiteks on Eestil igas assamblees kolm täisliiget ja lisaks määratakse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) ja OSCE PA delegatsiooni sama palju asendusliikmeid.
Euroopa Parlamendil on kahtlemata eristaatus, sest ta on otsevalitav püsiparlament. See tuleb Euroopa Liidu kui riike tihedalt ja ühtse õiguse alusel ühendatud riikide föderatsiooni põhimõttest. Kui meil oleks Euroopa Komisjon ilma Euroopa Parlamendita, siis tähendaks see parlamentaarse rahvavõimu puudumist. Samas on parlamendi tähendus ja tõhusus Euroopa Liidus tihti sama kirgliku väitluse objekt, nagu see riikide parlamentide puhulgi hooti esile tuleb. Tunnistagem siinkohal, et otsusega valida Euroopa Parlamendi kuus liiget Eestis kinniste nimekirjade alusel on tehtud halb samm valija vabaduse vähendamise ning parteilise delegeerimise suurendamise suunas.
Püsiparlamendina on Euroopa Parlamendil palju tegemist liidu siseküsimustega, kuid samas astub ta kohati julgemaltki välispoliitilisele pinnale kui näiteks ENPA, kes tihti piirdub liikmesriikide probleemidega. Näiteks on Euroopa Parlament järjepidevalt reageerinud Tiibeti küsimusele. Naabruspoliitika instrumentidega ja mitteliikmesriike katvate delegatsioonidega täidab Euroopa Liit ja tema parlament osalt ka sarnast demokraatiamissiooni, mis on OSCE ja Euroopa Nõukogu pärisosa.
Nagu Euroopa Liit oma laienemisega, nii on ka jõudsalt Itta liikunud Euroopa Nõukogu läbi teinud suured muutused. Alates 1996. aastast on Euroopa Nõukogu ilmekaim tunnusjoon ilmselt see, et tegemist on organisatsiooniga, kus Venemaa on liige. Sestsaadik on üleval ka küsimus kumb kumba rohkem muudab – kas Euroopa Nõukogu Venemaad või vastupidi – Venemaa Euroopa Nõukogu?
Foto: Scanpix
1998. aastal sisustati seni vähese koormusega toiminud Euroopa Inimõiguste Kohus alaliste kohtunikega, kes nüüd tegelevad liikmesriikide kodanike kaebustega, kui nende siseriiklikud võimalused kohtus õigust saada on ammendunud. Ühelt poolt on sellest kohtust saanud Euroopa Nõukogu kõige tõhusam asutus, aga teiselt poolt käib kuhjuvate kohtuasjade hulk pärast paljude probleemsete riikide liikmekssaamist selgelt üle jõu (100 000 läbi vaatamata asja!) ja vajadus uue reformi järele on ilmne. Parlamentaarne Assamblee on teinud eraldi järelevalvekomitee, mis jälgib vastsete liikmesriikide poolt organisatsiooni ees võetud kohustuste täitmist. Selle komitee töörutiin on kokku võetav ühe mu kolleegi lemmikväljendiga: „It is not clear whether it is a House of Democracy or simply Hospital of Democracy!”¹
OSCE ilmselt veel enam stagneerunud struktuuris väärib enim tähelepanu süsteemseid valimisvaatlusi korraldav ODIHR (Office for Democratic Institutions and Human Rights). ODIHRi tõhususele viitab kas või tõsiasi, et viis aastat tagasi, kui päevakorral oli OSCE reform, püüdis Venemaa kõige enam saavutada just selle üksuse tasalülitamist. Valimiste kallal norimine pole ju see, mis Venemaale meeldib.
Kokkuvõttes võin kinnitada, et rahvusvaheline struktuur demokraatia ja inimõiguste tagamiseks Euroopa kontinendil on suur, keeruline ja mitte eriti tõhus. Leidub dubleerimist ja konkurentsi. Näiteks põhjustas Euroopa Liidu kava luua eraldi Inimõiguste Amet Euroopa Nõukogus üpris naljakaid raevupurskeid, sest ebaõnnestumistele vaatamata peab nõukogu seda kiivalt „oma teemaks”.
Arvatavasti pole Eesti võimuses olemasolevaid struktuure oluliselt muuta, selleks on need laevad liiga suured. Kuid tähelepanu juhtimine ebaefektiivsusele ja mõttetusele on kindlasti vajalik. Kuna majanduskriis võib peagi senist priiskamist kärpima hakata, on oluline jälgida, et ohvriks ei toodaks rahvusvahelise masinavärgi tarvilikumaid funktsioone.
***
Ma ei tea, kas kellelgi meie praegustest või tulevastest Euroopa Parlamendi liikmetest jätkub hoogu kirjutada kogetust memuaarid, poeem või romaan. Tervitatav see muidugi oleks. Igal juhul on üks ENPA Eesti delegatsiooni endine liige kirjutanud Peter Morgeni nime all romaani „Sõnum”, kus kordamööda hargneb Jeesuse elu ja sündmustik Strasbourgis ENPA istunginädalal. Romaan on vastukaja äratanud nii „Diplomaatias” (Sulev Kannike) kui „Sirbis” (Kaarel Tarand) ja ma ei tahaks kunstikavatsuslikku külge täiendavalt arvustada.
Minu tähelepanu äratab preili Bonfromage’i tegelaskuju. Ta on uus Euroopa maailmaparandaja, kes seisab sugude absoluutse võrdsuse eest ja suhtub mõistmatusega Ida-Euroopa „primitiivsetesse” probleemidesse. Bonfromage, kes on kahtlemata utreeritud ja üldistatud kuju, loob endale kujuteldavaid lahinguvälju, et neid siis võidukalt alistada. Ta takerdub vaid siis, kui sõlmib end liiga tihedasse koostöösuhtesse ja magab oma eesmärkide saavutamise nimel venelasega. Samas on oht, et Bonfromage’i süüdimatu entusiasm ja kitsas maailmanägemine varjutab tõsised probleemid, kus mängus on inimeste elud.
Kuna Peter Morgen esindas Eestit ja Euroopa Rahvapartei saadikurühma aastatel 2000–2003, võib eeldada, et sel ajal kangastunud põhimulje pole enam seesama, mis ta on nüüd. Aga kahtlemata on Morgen ja siinkirjutaja ka erinevad inimesed, et asju erinevalt näha. Minu jaoks on preili Bonfromage’i sündroom küll olemas, aga ta mängib oma rolli kuskil kaugeneval taustal.
Tänane tõde on veel raskem. Minu meelest saadakse suurepäraselt aru, milline mäng käib. Kui kirjanik Morgen peaks uut antikangelast vajama, siis võiks see tinglikult olla härra Mauvaispomme, kes tähtsustab isiklikku ja geopoliitilist koostööpinda ressursirikaste riikidega. Kui neil riikidel on probleeme Euroopa väärtuste järgimisega, siis on viga Mauvaispomme’i järgi väärtustes, mida tuleks avaramalt mõtestada. Ma ei tea, kas sarnane tegelaskuju on jõudnud juba Euroopa Parlamenti või kavatseb sinna kandideerida, aga ENPAs ja võib-olla mõnes teiseski assamblees askeldab ta valitud rahvaesindaja enesekindlusega. Ilmselt päästab Euroopa Parlamenti osaliselt tõik, et Venemaa pole liige.
Kokkuvõte
Vastates pealkirjas püstitatud küsimusele pean tõdema, et jah, kapremont tuleks rahvusvahelisele riikide koostöö struktuurile kasuks. Eriti vajab remonti ÜRO ja julgeolekunõukogu süsteem. Demokraatia edendamine Euroopa Nõukogu ja OSCE vahenditega jookseb kindlasti liiva, kui sihtriik pole sellest huvitatud. Seda aga ei lahenda ükski struktuurimuutus. Sellepärast asetaksin ma esikohale hoopis väärtusküsimuse. Kui mõni struktuur ei suuda enam väärtuspinnal püsida, siis on isegi likvideerimismenetlus õigustatud. Aga see ei pruugi eriti lihtsalt mõistmist leida. Esimese sammuna on meie asi Euroopa väärtusi kaitsta.
OSCE ilmselt veel enam stagneerunud struktuuris väärib enim tähelepanu süsteemseid valimisvaatlusi korraldav ODIHR (Office for Democratic Institutions and Human Rights). ODIHRi tõhususele viitab kas või tõsiasi, et viis aastat tagasi, kui päevakorral oli OSCE reform, püüdis Venemaa kõige enam saavutada just selle üksuse tasalülitamist. Valimiste kallal norimine pole ju see, mis Venemaale meeldib.
Kokkuvõttes võin kinnitada, et rahvusvaheline struktuur demokraatia ja inimõiguste tagamiseks Euroopa kontinendil on suur, keeruline ja mitte eriti tõhus. Leidub dubleerimist ja konkurentsi. Näiteks põhjustas Euroopa Liidu kava luua eraldi Inimõiguste Amet Euroopa Nõukogus üpris naljakaid raevupurskeid, sest ebaõnnestumistele vaatamata peab nõukogu seda kiivalt „oma teemaks”.
Arvatavasti pole Eesti võimuses olemasolevaid struktuure oluliselt muuta, selleks on need laevad liiga suured. Kuid tähelepanu juhtimine ebaefektiivsusele ja mõttetusele on kindlasti vajalik. Kuna majanduskriis võib peagi senist priiskamist kärpima hakata, on oluline jälgida, et ohvriks ei toodaks rahvusvahelise masinavärgi tarvilikumaid funktsioone.
***
Ma ei tea, kas kellelgi meie praegustest või tulevastest Euroopa Parlamendi liikmetest jätkub hoogu kirjutada kogetust memuaarid, poeem või romaan. Tervitatav see muidugi oleks. Igal juhul on üks ENPA Eesti delegatsiooni endine liige kirjutanud Peter Morgeni nime all romaani „Sõnum”, kus kordamööda hargneb Jeesuse elu ja sündmustik Strasbourgis ENPA istunginädalal. Romaan on vastukaja äratanud nii „Diplomaatias” (Sulev Kannike) kui „Sirbis” (Kaarel Tarand) ja ma ei tahaks kunstikavatsuslikku külge täiendavalt arvustada.
Minu tähelepanu äratab preili Bonfromage’i tegelaskuju. Ta on uus Euroopa maailmaparandaja, kes seisab sugude absoluutse võrdsuse eest ja suhtub mõistmatusega Ida-Euroopa „primitiivsetesse” probleemidesse. Bonfromage, kes on kahtlemata utreeritud ja üldistatud kuju, loob endale kujuteldavaid lahinguvälju, et neid siis võidukalt alistada. Ta takerdub vaid siis, kui sõlmib end liiga tihedasse koostöösuhtesse ja magab oma eesmärkide saavutamise nimel venelasega. Samas on oht, et Bonfromage’i süüdimatu entusiasm ja kitsas maailmanägemine varjutab tõsised probleemid, kus mängus on inimeste elud.
Kuna Peter Morgen esindas Eestit ja Euroopa Rahvapartei saadikurühma aastatel 2000–2003, võib eeldada, et sel ajal kangastunud põhimulje pole enam seesama, mis ta on nüüd. Aga kahtlemata on Morgen ja siinkirjutaja ka erinevad inimesed, et asju erinevalt näha. Minu jaoks on preili Bonfromage’i sündroom küll olemas, aga ta mängib oma rolli kuskil kaugeneval taustal.
Tänane tõde on veel raskem. Minu meelest saadakse suurepäraselt aru, milline mäng käib. Kui kirjanik Morgen peaks uut antikangelast vajama, siis võiks see tinglikult olla härra Mauvaispomme, kes tähtsustab isiklikku ja geopoliitilist koostööpinda ressursirikaste riikidega. Kui neil riikidel on probleeme Euroopa väärtuste järgimisega, siis on viga Mauvaispomme’i järgi väärtustes, mida tuleks avaramalt mõtestada. Ma ei tea, kas sarnane tegelaskuju on jõudnud juba Euroopa Parlamenti või kavatseb sinna kandideerida, aga ENPAs ja võib-olla mõnes teiseski assamblees askeldab ta valitud rahvaesindaja enesekindlusega. Ilmselt päästab Euroopa Parlamenti osaliselt tõik, et Venemaa pole liige.
Kokkuvõte
Vastates pealkirjas püstitatud küsimusele pean tõdema, et jah, kapremont tuleks rahvusvahelisele riikide koostöö struktuurile kasuks. Eriti vajab remonti ÜRO ja julgeolekunõukogu süsteem. Demokraatia edendamine Euroopa Nõukogu ja OSCE vahenditega jookseb kindlasti liiva, kui sihtriik pole sellest huvitatud. Seda aga ei lahenda ükski struktuurimuutus. Sellepärast asetaksin ma esikohale hoopis väärtusküsimuse. Kui mõni struktuur ei suuda enam väärtuspinnal püsida, siis on isegi likvideerimismenetlus õigustatud. Aga see ei pruugi eriti lihtsalt mõistmist leida. Esimese sammuna on meie asi Euroopa väärtusi kaitsta.
¹ Pole selge, kas tegemist on demokraatiakoja või lihtsalt demokraatia haiglaga!
AUTORIST
Andres Herkel on Riigikogu liige, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee asepresident
