Konservatiivusus pole ainult vanadest traditsioonidest kinnihoidmine, vaid ka peale pikka läbikaalumist uute asjade omaksvõtmine. Konservatiivsus on eesti keeli alalhoidlikkus. Kui lähemalt vaadata, siis konservatiivsus oma puhtas ja algses tähenduses on vägagi roheline – ja sellest saab Euroopa üha paremini aru. Sest konservatiivne maailmavaade ei õhuta tarbimishullusele, vaid mõistlikule kokkuhoiule. Ei joosta ummisjalu kohe ostma iga „uut” toodet, mis kaubandusvõrgu vaateakendel ostjaid peibutab. Kõigepealt otsustakse, kas üldse midagi uut on vaja, ja alles seejärel valitakse kaalutletult, milline pakutavatest pikka aega, turvaliselt ja säästlikult oma omanikku teeniks.
 
 
Maailmavaade või tarbimisharjumused?
 
Roheline elustiil on iga päevaga üha populaarsem. Nagu kõikide heade asjadega, saab neid ära rikkuda äärmuslikkus, põikpäisus või suure pildi nägemise asemel detailides urgitsemine.
 
Veel paar aastat tagasi jutlustati „rohelisest tarbimisest” kui maailma päästjast. Täna on selge, et see on küll parem kui täiesti vastutustundetu tarbimine, kuid libe tee ometi. Valik ei ole mitte selles, kas sõita elektriautoga, hübriidautoga või tavalise bensiinimootoriga raudsuksuga, valik on hoopis ühistranspordis, see tähendab aga auto ostmata jätmist.
 
Kui mingi asi on pikki aastakümneid hästi toiminud ja järsku tasakaalust välja langenud, siis on pendlit raske tasakaalupunkti tagasi saada. Nüüd otsib kogu Euroopa sellist tasakaalupunkti. Või kas otsib? Osalt kihutatakse inimesi taga rohkem tarbima, et majanduskriisist välja saada, osalt jälle kutsutakse üles kokkuhoiule, varude ja rahanatukese säästmisele. Ameerikas püüti inimesi meelitada uusi autosid lausa toetusrahade abil ostma, õnneks on Euroopa asjadele jätkusuutlikumalt vaadanud. Täna on üha rohkem inimesi igas riigis, kes räägivad, et tegelikult tuleb asjadele läheneda hoopis uuel moel. Kindlasti on naelapea pihta tabanud need, kes räägivad majanduskriisi asemel kultuurikriisist.
 
 
Uus on unustatud vana
 
Vastutustundlik ja mõistlik elamine on tegelikult inimkonnale olnud harjumuspärane mitte ainult aastasadu, vaid oluliselt pikemat aega. Kui vaadata väljamaa muuseumides lähemalt uhkeid kuningakodade kleite, siis on need nõelutud, paigatud ja parandatud. Meie oma talupojakultuuri varamust või ka jõukate mõisnike praktilisusest pole vaja rääkidagi – tarbimist korraldati nii, et jääke praktiliselt ei tekkinud. Tänapäeval hakatakse koolis naerma, kui keegi lapitud püksipõlvedega tuleb. Tarbimisuurijad on tõdenud, et isegi uut kodutehnikat ostetakse tänapäeval pigem sellepärast, et olemasolev moodsama vastu välja vahetada, mitte sellepärast, et enam poleks millegi peal suppi keeta või millegagi tolmu imeda.
 
IRLi maailmavaatelised vennad Briti konservatiivid ongi näiteks juba üleeuroopalist tuntust kogunud roheliste konservatiividena. Nende programmis on näiteks kehtestada asutuste ja töökohtade autoparklatele omaette maks (et motiveerida inimesi kasutama tööl käimiseks jalgratast või ühistransporti ja mitte motiveerida tööandjat pakkuma töötajale ametiautot); pidurdada lennujaamade kasvu ning toetada selle asemel keskkonnasõbralikumaid transpordivahendeid, näiteks rongiliiklust; piirata autoreklaame sarnaselt alkoholi- ja tubakareklaamidega.
 
Ma ei kutsu lugejaid üles naturaalmajandusele. Ma ei hellita illusioone, et iga perekond loobuks argimugavustest. Ei raatsi ju isegi tagasi pöörduda kaevust vee tassimise või pesuköögis käsitsi pesuküürimise juurde, ikka tarbin tsentraalse veevarustuse teenuseid ja kodus on olemas ka pesumasin, suurepärane ajasäästja. Kuid tuleb jälgida, et paljukiidetud roheline eluviis poleks mitte üks järjekordne tarbimisbuum, sest uus ja energiasäästlik külmkapp võib küll tarvitada pisut vähem elektrienergiat, kuid on ikkagi uus toode, mille tootmine on tekitanud hulgaliselt kahjulikke keskkonnamõjusid.
 
 
Avaliku sektori roll senisest tähtsam
 
Käes on ka aeg, mil maksumaksja raha õige kasutamine on eriti oluline. Kõige rohkem on avaliku raha suunajatel taas õppida talupojaloogikast. Näiteks millistel kaalutlustel valiti elumajade ja tööhoonete asukohti, millistesse ehitussõlmedesse panustati. Maju ehitati ikka kõige sobivamasse, mitte kõige mugavamasse kohta, eelistati kohalikke materjale ja arvestati ilmakaari, et sisekliima oleks kõige soodsam. Kõik avaliku sektori poolt püstitatavad ehitised üle kogu Euroopa Liidu peaksid olema energiatõhusad ja vähemalt ideaalis vastama passiivmajade nõuetetele. Seetõttu võib küll ehitamine olla hinnanguliselt ehk mõni kuni paarkümmend protsenti kallim, kuid hilisemal kasutamisel annab kümme või isegi kakskümmend korda suuremat energiasäästu.