- kui Venemaa okupeerimist-annekteerimist tunnistaks, siis hakkaksid Balti riigid okupatsioonikahjude heastamist nõudma, ja nende järel riburada kõik teised,
- Balti riikidesse Venemaalt ja mujalt N. Liidust sissetulnud osutuksid siis hoobilt okupantideks ja sellest järelduks nende jaoks ebameeldivaid asju,
- me juba tunnistasime – kui kuulutasime õigustühiseks Molotovi–Ribbentropi pakti. Mida te veel tahate?! (Vrd Putini vastusega Astrid Kannelile),
- okupatsiooni tunnistamine teeks valu praegu elavatele sõjaveteranidele, kes pole milleski süüdi.
Tähtsam kui loogika silmatorkav puudumine ja taevani kisendavad vastuolud selles neljapunktilises küünilises põhjenduses on, et:
- vestluses ei korrutata juttu Balti riikide „astumisest” N. Liitu, mis on ilmselt mõeldud üksnes avalikuks tarbeks,
- ei eitata enam küüditamisi, mahalaskmisi ega kõike muud, millega nõukogude võim meil – nagu igal pool mujalgi – silma paistis. Lisatakse: me kõik oleme ohvrid, venelased kannatasid kõige rohkem, süüdistada pole kedagi, tuleb vaadata tulevikku.
Viimasel ajal ongi Venemaal kiiresti levimas seisukoht, et pole mõistlik ajaloosündmusi maha vaikida, nagu seda tehti nõukogude ajal. Niikuinii teati tollal ja teatakse praegu, mis tegelikult juhtus. Selle asemel tuleb neid sündmusi tunnistada, õpikus nimetada, mõista ja õigustada. Umbes nii et: jah, Katõnis tapeti kuklalaskudega kakskümmend tuhat Poola ohvitseri, sest see oli suur Nõukogudevaenulik jõud ja võimalik oht. Jah, Stalin oma kaaskonnaga mõrvas kümneid miljoneid inimesi. Nad pididki seda tegema, sest ainult nii sai mahajäänud Venemaast teha maailmariigi. Põhjendatakse-õigustatakse muidugi ka Molotovi–Ribbentropi salalepet ja Balti riikide anastamist, samuti ukrainlaste surnuksnäljutamist. Lugeja võib nüüd huvi pärast ise kokku seada samalaadse õigustava teksti holokausti kohta. Saksa neonatsid leiavad sellest N. Liidu ajaloo uuest kontseptsioonist kindlasti lohutust, tuge ja eeskuju. Jah, tapsime, tuligi tappa… Ise kannatasime ka… Vaatame parem ühiselt tulevikku…
Selle käimasoleva muutusega ajaloo esitamises oleme kummalisel viisil leidnud endale hulganisti mõttekaaslasi, kes ei eita Baltimaade annekteerimist (sõna „okupatsioon” neile Baltimaade kontekstis ei meeldi, ehkki N. Liidu okupatsioonitsoonist sõjajärgsel Saksamaal ja Nõukogude okupatsioonist sõjajärgses Austrias räägitakse asju õigete nimedega nimetades ilma emotsioonideta). Kaugemale see mõttekaaslus ei ulatu, sest nagu öeldud, tõsiasju tunnistatakse küll, aga neid ei mõisteta mitte hukka, vaid hoopis õigeks. Seda kombinatsiooni, et „muidugi marssisime sisse, pidigi marssima”, kohtas varem üksnes mõne kõrgema sõjaväelase mälestustes, kelles oli rohkem kui teistes sirgjoonelisust ja kel oli ehk ka piisavalt tugev seljatagune, et sai lausvalesse tõtt riputada…
Kuni meie siin oma ajalootõe eest seisame, on Venemaal puhkenud palju mastaapsem ajaloosõda Ukrainaga. Selles minnakse ajas sajandeid tagasi ja kantakse praegused etnilised vastandused tollastesse oludesse üle, ilma et silm ka pilguks. Head mehed arvatakse praeguse „meie” hulka, halvad määritakse „nendele” kaela.
Peterburi sotsioloogide andmetel saavad kujutelmad naabritest kui Venemaa igipõlistest vaenlastest aina uut hoogu juurde. Vaenlaste edetabel muutub vastavalt sellele, mis maailmas toimub. Edetabeli tippu kuuluvad praegu Ukraina, Gruusia, USA ja meie koos lätlastega. Teine süvenev tendents, mis on leidnud kajastamist niihästi viimaste aastate ilukirjanduses kui ka tavateadvuses, on käegalöömine muule maailmale ja Venemaa taasisoleerimine sellest.
AUTORIST
Peeter Tulviste on Riigikogu liige
