Käesolev Maailma Vaade keskendub senistest mõnevõrra enam Euroopa asjadele. Põhjuseks Euroopa Parlamendi valimised, mis leiavad aset 7. juunil 2009, ning sellele järgnev vahtkonnavahetus Euroopa Komisjonis.  

Loomulikult oleks nimetatud sündmused ja nende taustad lähemat vaatlemist väärt niisamagi, ent praegu lisandub rutiinsetele valimisprotseduuridele ning -perioodidele üha enam eksistentsiaalset värvingut omav globaalne majanduskriis.   

Ühelt poolt kuuleme optimismi sisendavaid veenmisi, mille kohaselt kriisi hari on juba ületatud, teiselt poolt leidub aga neidki, kes visalt hoiatavad, et kriisi raskemad ajad on alles ees. Kostab koguni hoiatusi, et Eesti järgmiseks suureks eesmärgiks seatud ühinemine euroga võib läbi kukkuda mitte meie eurosuutmatuse, vaid eurotsooni enda sisemiste probleemide tõttu.   

Ent on muudki muret tekitavat. Mitte asjata ei öelda, et tühi toob tüli majja. Tööpuuduse kasv, surve heaoluühiskondade sotsiaalsetele turvavõrgustikele ning ennast laenudega koormanud kodanike hirm tuleviku ees toovad paratamatult esile kõigis ühiskondades vältimatult peituvad pinged rahvuslikul, religioossel, rassilisel ja sotsiaalsel pinnal.   

See omakorda võib tekitada nii altpoolt tuleva surve kui ka üksikute indiviidide – persoonide tasandil esile murdva kiusatuse tasalülitada ja kontrollile allutada paljud liberaalses heaoluühiskonnas iseenesest mõistetavatena tundunud demokraatlikud vabadused. Nendeta pole Euroopa aga enam see Euroopa, mida meie tunneme ja väärtustame.  

Mõjugu siinkohal ajaloost võetud hoiatusena, et ka Esimese maailmasõja eel uskus enamik eurooplasi – nii lihtkodanikud kui ka riigijuhid – et Euroopa on omavahelisteks sõdadeks juba liiga tsiviliseerunud ning majanduslike võrgustikega ühte põimitud.   

On vale, lausa kuritegelik, kui me praegu võimalikele ohtudele ja probleemidele ausalt silma ei vaata, vaid neid ennast lohutava propagandaga eitada püüame.   

Maailma Vaade püüab seda omal tagasihoidlikul moel igatahes vältida. 

Mart Helme