Tsivilisatsiooni (inimkonna) ajalugu algab ristteelt. See tuntud metafoor tähistab eelkõige kaubateede ristumispaika ehk teatavat füüsilist paika, kus inimesed kohtuvad ja tekib materiaalsete väärtuste elav vahetamine ehk teisiti öeldes turg. Kuid turg ei ole üksnes koht, kus inimesed kohtuvad ja kaubad omanikku vahetavad. Siin vahetatakse ka informatsiooni ja sünnivad uued ideed, mis pole vajalikud enam üksnes lihtsa inimliku ellujäämise tagamiseks, vaid hakkavad kujundama ka kultuuri (tsivilisatsiooni) ennast (Roberts 1995, lk 85–91).
Säärastes „keskmetes” akumuleeruvad nii materiaalsed kui ka vaimsed väärtused. See kõik loob eeldused majandusliku heaolu tekkeks, mis omakorda muudab arengu selgepiirilisemaks ja paremini ennustatavaks (Bulliet jt 1977, lk 42). Enamgi veel, kogu meie Lääne kultuur ja ideoloogia on välja kujunenud säärastes „kesksetes kohtades”, geograafiliselt soodsa asendiga paikades, kus kohtuvad ideed ja inimesed, akumuleeruvad teadmised ja oskused. Sääraste keskmete ümber koondub ka maine võim. „Keskmes” olek on andnud mõnele rahvale tohutu ajaloolise arengueelise, kuid teisalt on mõningate ressursside (näiteks informatsiooni) ülemäärane koondumine kujunenud tänapäeval juba omaette lahendust vajavaks probleemiks. See aga on toonud ajapikku kaasa ka arusaama tasakaalu leidmise vajadusest kõigi inimelu mõjutavate, nii füüsiliste kui ka vaimsete jõudude vahel.
Kuid, nagu me väga hästi teame, on „risttee” olnud peaaegu alati ka äärmiselt ebastabiilne ja isegi ohtlik paik. Oluliste kaubateede strateegilise tähtsusega ristumiskohad on äratanud kasuahnete vallutajate tähelepanu ning olnud konfliktide ja sõdade tallermaaks. Kõik säärased allutamiskatsed on sünnitanud vaenu ja viha, mis suures osas on kandunud üle ka nüüdisaega. Ajalugu on näidanud sedagi, et vallutuste ohvriks langemise oht on olnud kõige suurem siis, kui kultuuri aluseks olev tasakaal on kõikuma löönud.
Eesti ajalugu kui läänemaise tsivilisatsiooni üldise arengukäigu peegeldus
Mõned uurijad on kultuuri (tsivilisatsiooni) aluseks pidanud just neidsamu vallutusi, teised seevastu eri rahvaste segunemist, mis ei pruugi alati olla vägivallaga seotud. Kuid sel moel tekkinud „kultuurienergiad” (kui kasutada Albert Schweitzeri terminit) on oma olemuselt sageli üsnagi ebapüsivad (Riggs, 1997, lk 2). Kohalikud rahvad on hoolimata vallutustest ja assimileerimissurvest üldjuhul peaaegu alati püüdnud säilitada oma kohalikku identiteeti ja iseseisvat otsustusvõimet (autonoomiat). Võib vist isegi väita, et kohalike väikerahvaste peamiseks püüdluseks ongi olnud oma väikese „rahu ja heaolu (iseolemise) oaasi” loomine kõigi ümbritsevate jõudude kiuste. Ses suhtes peegelduvad ka Eesti ajaloos täiel määral Lääne kultuuri arenguloole iseloomulikud üldisemad tendentsid.
Lähis-Ida on olnud üks tüüpilisi ajalooliste kaubateede ristumispaiku. Selle regiooni varasem ajalugu tõendab, et ajalooliselt on kõige edukamad olnud just need keskse geograafilise asukohaga rahvad, kes on suutnud hoida tasakaalu Ida ja Lääne vahel. Seda muidugi juhul, kui nad on suutnud üle saada omavahelistest tülidest ning suunanud oma materiaalsed ja vaimsed ressursid kõigile kasuliku kaubanduse arendamiseks. Sel moel on just selles regioonis sündinud mitmed inimkonna ajaloo kõige rikkamad rahvused (kultuurid). Teisiti öeldes on Lähis-Ida rahvad olnud kõige edukamad just siis, kui neil on õnnestunud leida tasakaal Ida ja Lääne jõudude vahel ning muuta see tasakaal unikaalseks kultuuriliseks identiteediks.
Väikerahvad on alati püüdnud seista vastu neid assimileerida püüdvatele jõududele, eelkõige suurrahvaste poolt loodud impeeriumidele. Kõige mõistlikumaks strateegiaks on seejuures osutunud liitlaste otsimine ja ühishuvidel põhinevate assotsiatsioonide ülesehitamine. Kuid teisalt on ka seesugused liidud toonud kaasa võimu kontsentreerumise ning teinekord ka uute superriikide (impeeriumide) tekke. Liitude keskmesse jäänud (ja sageli ka neid loonud) rahvad on enamasti rahuldunud heaolu ja kindlustundega, mida need ühendused pakuvad. Seevastu perifeersed väikerahvad on tundnud end pigem ohustatuna ning sageli on neis endis nähtud ohtu ühendustele. Enamgi veel, teinekord on neid süüdistatud lausa üldisele progressile vastutöötamises. Neid on püütud iseloomustada kui mahajäänud, tagurlikke ja metsikuid.
Seega on väikestel kultuuridel olnud põhimõtteliselt kaks valikut: esiteks kohanemine, mis on põhinenud arusaamal, et „tsiviliseerumisprotsess“ saab nad varem või hiljem niikuinii kätte. Väikerahvad on avastanud enda jaoks ühenduste vaieldamatu jõu, mis kajastub näiteks sententsis Ameerika dollaril „E pluribus unum!” või Pink Floydi tuntud laulusõnades „Together we stand, divided we fall!”. Teine võimalus on olnud astuda mõistlikult vastu tekkivatele ühendustele ja nendega seotud tsentraliseerimistendentsidele. Tegelikult on Lääne kultuuri üheks põhiküsimuseks sajandeid olnudki küsimus, kuidas me suudame tagada oma vabaduse ja autonoomia olukorras, kus meid ümbritsevad suurriigid (Gregory, 2003, lk 1–5). Ajaloos on paljud rahvad selle küsimuse ees seisnud, suhteliselt hiljuti ka näiteks Balti rahvad seoses taasiseseisvumisega.
Kultuuriline identiteet tulevikku kujundamas
Mida laiemaks on tahetud ehitada omariikluse institutsionaalset pealisehitist, seda enam on aga tunnetatud ka vajadust kasvatada juured sügavamale kultuurilisse aluspinda. Just kultuuriline identiteet on see, mis kujundab meie tulevikku. Just need liikumised, mis on suutnud keskenduda omaenda kultuurilisele pärandile, lootuses seeläbi anda midagi täiendavat inimkonna üldisesse pärandisse, on olnud kõige edukamad. Seda panust ei ole suutnud vähendada mingisugune võim, ei sõjaline ega ka poliitiline. Selle tõenduseks võiksid meenuda kas või Mahatma Gandhi ja Martin Luther Kingi initsieeritud murrangud inimkonna ajaloos.
Kultuuriline identiteet pole kunagi otseselt sõltunud kultuurikandjate arvust, vaid üksnes kultuuri enda sisemisest kvaliteedist (Boyer 2004). Kultuuri ajalugu on olnud elav tunnistus sellest, et kui sinus on mingit eripärast, unikaalset „kvaliteeti”, s.t võimet anda omalt poolt midagi väärtuslikku kultuuri arengusse tervikuna, siis on seda tavaliselt ka märgatud ning hindama hakatud. Isegi juhul, kui protsesside mõjutamine pole olnud eesmärk omaette, on sellisel tegevusel olulise kultuurilise kvaliteedi ilmnemise korral olnud ikkagi oodatust laialdasem mõju. Tsivilisatsiooni ajalugu on pakkunud selle kohta küllaltki palju häid näiteid.
Paljud Lääne kultuurile olulist mõju avaldanud liikumised (subkultuurid) on saanud alguse väga väikesest inimeste grupist, n-ö laiendatud perekonnast või hõimuliidust. Enamasti on need olnud tänapäeva Eestist märgatavalt väiksemad sootsiumid. Sageli on see olnud kõigest mingi sõpruskond või väike inimeste ring. Tänu järjekindlale püüdlusele seista vastu ümbritsevatele jõududele ning hoida alal oma eripära, on niisugused subkultuurid suutnud anda omapoolse panuse ning mõjutanud läänemaailma ideoloogiat ja kultuurilist arengut tervikuna. Tänu sellele osutuvad nad ka tulevikus arenguvõimelisteks.
Foto: Scanpix
Kreeka identiteet kui Eesti tuleviku mudel
Pealiskaudselgi vaatlusel tekivad paratamatult paralleelid Eesti ja Kreeka arengute vahel. Arvan, et Kreeka kogemusest oleks ka Eestil üht-teist õppida. Nii nagu Eesti puhul, on ka Kreekas merendus ja sadamad etendanud olulist osa maa arengus. Lisaks sellele, et mõlemad maad asuvad kaubateede ristumiskohtades, on neid ajaloos valitsenud Ida poolt nendeni laienenud suurriigid, nad on õppinud hindama vabadust, hoolimata võõrvõimude survest, ning mõistlikult vastu panema nii Idast kui ka Läänest tulevatele negatiivsetele mõjutustele. Kreeka kultuuridele panid aluse väikesearvulised inimrühmad. Nii nagu eestlased, leidsid ka kreeklased vahetult pärast idapoolse suurriigi haardest vabanemist, et veelgi olulisemal määral peavad nad vastu seisma Läänes formeeruvale jõule. Oluline on seegi, et nii nagu Eesti puhul, on ka Kreeka kultuur tuntavalt loodusekeskne. Pikemas perspektiivis tähendab see meie praeguste probleemide lahenduste sisaldumist kultuuris, milles oleme kasvanud. Ning lõpuks on nii Eesti kui ka Kreeka kultuur oma olemuselt eklektilised, suutelised absorbeerima vägagi erinevaid mõjutusi. See eklektilisus on olnud nii kultuuri tugevus kui ka nõrkus.
Kreeka kultuur on inimkonnale õpetanud, et tähtis pole mitte suurus ja puhtfüüsiline jõud, vaid vaimsus, kindlameelsus ja vaimne sõltumatus. Otsekohe, kui kreeklastel on ajaloos õnnestunud end Ida suurriikidest vabaks võidelda, on nad tagasi pöördunud oma regionaalset autonoomiat ja loodust väärtustava elustiili juurde. Oluliseks on kujunenud kreeklaste kultuuriline ja intellektuaalne panus, mitte aga sõjaline jõud (Guisepi). Siinkohal võiks meelde tuletada, et ajaloolise hellenistliku „Kreeka impeeriumi” looja Aleksander Suur polnud mitte kreeklane, vaid makedoonlane. Kreeklased leidsid sisemise jõu oma kultuurilises identiteedis ning selle vastu pole aegade jooksul saanud ükski sõjaline ega poliitiline suurvõim.
Kreeka kultuurile on seejuures tunnuslik olnud just tasakaalu otsimine inimelu mõjutavate faktorite vahel. Muu hulgas on kreeklased pidanud leidma tasakaalu mineviku ja tuleviku, aga ka looduse ja kultuuri, füüsilise ja mentaalse, emotsionaalse ja mõistusliku vahel. Kreeklased on andnud meile suurepäraseid mõtlejaid, aga ka näiteks sportliku kehakultuuri traditsiooni (olümpiamängud). Võib väita sedagi, et kreeklased olid esimesed, kes otsisid tasakaalu mees- ja naisalge vahel. Ning kõige lõpuks on kreeklased saatuse tahtel olnud pidevalt sunnitud leidma tasakaalu Ida ja Lääne jõudude vahel.
Vaade Ateenale. Foto: Scanpix
Kultuurilisel identiteedil põhinev tulevik
Eestlased on käinud läbi arengutee, mis on olnud üks raskemaid ja keerulisemaid, mida võib üldse ette kujutada. Kuid just see ränkade ajalooliste kogemuste surve on kujundanud elujõulise Eesti kultuuri, nii nagu üksnes ülitugev töötlus suudab teemandist briljandi välja lihvida. See eksistentsiaalne surve on sundinud Eesti kultuuri välja arendama oma kõige paremaid omadusi. Ajaloo käigus on seda teistegi rahvaste puhul korduvalt ette tulnud (Van Tassel-Baska, 2004, lk 3).
Ajalugu on sageli karm, kuid ta pakub meile ka erinevaid võimalusi. Meil on olnud võimalik valida erinevate arenguteede vahel ka keerulistel aegadel, muidugi neis piirides, mille Ajalugu meile ette on seadnud. Seejuures pole Eesti arengutee olnud mingi erand Lääne ajaloo kontekstis. Ka Eesti kultuur on saanud alguse ristteelt, läbinud kultuurilise identiteedi konsolideerumise kõik möödapääsmatud faasid ning jõudnud tasakaalu tunnetamise vajaduseni.
Üks meie praeguseid olulisi väljakutseid ongi see, kuidas aktsepteerida kõike seda, mis me ajaloolise arengu loomuliku tagajärjena oleme (ja milleks me võime veel saada). Osa meie kollektiivsest alateadvusest eelneb ajaloolisele kogemusele ning seda on võimatu väljastpoolt mõjutada (Jung, 1933, lk 9). Kultuuri sügavaim olemus jääb välisvaatlejale märkamatuks. Samas on just see tollesama teemandi südamik, mille ümber me saame ehitada oma ainulaadse kultuurilise tuleviku.
Eesti on praegu identiteedi teisenemise järjekordses faasis. Muutuv, uuenenud identiteet peaks olema iseloomult eelkõige pigem kaasav, kindlasti mitte välistav. See tähendab, et ühtne visioon identiteedi arengust peaks hõlmama kõiki selle kandjaid. Teisiti öeldes ei tohiks Eesti identiteet tervikuna minna vastuollu üksikute Eesti inimeste individuaalsete identiteetidega. Kuid kõige tähtsam seejuures on ikkagi tasakaal. Eelkõige muidugi tasakaalu tagamine enesekesksete (oma eripära alalhoidvate) püüdluste ja muutustele avatud valmisoleku vahel. Usun, et tasakaalupüüdlus on olnud tegelikult kõigil aegadel elanud inimeste üks kõige üldisemaid ja universaalsemaid püüdlusi.
Foto: Scanpix
KIRJANDUS
Boyer, Jean-Claude (2004). European Union: Size Does Matter.– Le Monde Diplomatique (English Edition) April.
Bulliet, R.W., Crossley, P.K., Headrick D.R., Hirsch S.W., Johnson, L.L., Northrup, D. (1977). The Earth and Its Peoples. Boston: Houghton Mifflin Company.
Guisepi, Robert, A., The Glory That Was Greece, International World History Project http://history-world.org/ancient_ greecetwo.htm
Gregory, Robert J. (2003), Tribes and Tribal: Origin, Use, and Future of the Concept.– Studies of Tribes and Tribal, Vol. 1, Nr. 1, p. 1-5.
Jung, Carl, G. (1933), Chapter IX. The Basic Postulates of Analytical Psychology, In: Jung, Carl G. Modern Man in Search of a Soul. London: Routledge & Kegan Paul.
Riggs, Fred W. (1997). The Para-Modern Context of Ethnic Nationalismhttp://www2.hawaii.edu/~fredr/7-cip1a.htm
Roberts, J. M. (1995). The Penguin History of the World . London: Penguin Books.
VanTassel-Baska, Joyce, (2004). Creativity as an Elusive Factor in Giftedness. – Update Magazine, College of William and Mary, School of Education, April 2004.
AUTORISTLeon Monroe Miller Jr. on pärit Pennsylvaniast. Ta on õppinud Oakwoodi College’is Alabamas, Andrews’i Ülikoolis Michiganis ja Chicago Teoloogilises Seminaris, kus omandas magistrikraadi. Alates 1995/1996. õppeaasast elab ja töötab Leon M. Miller Eestis. Ta on õpetanud professionaalset eetikat, kultuuridevahelist kommunikatsiooni, võrdlevat religioonilugu ja teisi ajaloolisi ning kultuurantropoloogilisi õppeaineid Concordia Rahvusvahelises Ülikoolis, ülikoolis International University Audentes ning Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna õppekeskuse IUA rahvusvaheliste suhete teaduskonnas. Leon M. Miller on mitmete publikatsioonide autor ja vabaühenduste liige.
