Üha sagedamini kostuvad viited sellele, et käimasolev globaliseerumise kriis on sügavam ja keerulisem, mida pole nähtud läinud sajandi suurest depressioonist alates. See aga juhib paratamatult arvamusele, et nimetatud olukorrast väljumine võib endaga kaasa tuua tõsiseid korrektsioone rahvusvahelistes suhetes laiemalt.
Harvardi ülikooli professor Niall Ferguson ütles oma hiljutises intervjuus, et maailma ei ähvarda küll globaalne sõda, kuid samas ei saa välistada äärmusideoloogiat kandvate poliitikute esiletõusu, nõrgemate demokraatiate varisemist ning mitmeid kodusõdasid. Fergusoni meelest kannatavad majanduslikult kõige enam Aasia ning Ida-Euroopa riigid.
Kahjuks pole Ferguson ainus, kes räägib Ida-Euroopast kui ühest tõsisemast kriisikeskkonnast. Näiteks Maailmapanga president Robert Zoellick on arvanud, et massiivsest laenutoest ühtäkki ilma jäänud Ida-Euroopa majanduste haprus võib koguni küsimuse alla seada kogu Euroopa ühtsuse ning siinsete riikide sisemise stabiilsuse.
Kuigi väga palju tuleb pingutada siseriiklikult, on päris selge, et meid mõjutav väliskeskkond vajab sama pingsat kui mitte suurematki tähelepanu. Seepärast tuleb Eesti välispoliitikas täna eriti keskenduda kahele suurküsimusele.
Esiteks peaks valitsus senisest veelgi jõulisemalt ning sihikindlamalt pühenduma välismajanduspoliitikale selle kõige laiemas tähenduses.
Teiseks tuleks Eestil koos partnerriikidega töötada selle nimel, et globaalne kriis ei kahjustaks Euroopa Liidu ega NATO toimevõimekust ning ühtsust.
Alustaksin välismajanduspoliitikast. Eestis on tänaseks peaaegu konsensuslikult arvatud, et meie tulevase julgeoleku, eeskätt finantsjulgeoleku, lahutamatuks osaks on võimalikult kiire liitumine Euroopa ühisraha euroga.
Selle eesmärgi saavutamiseks ei tule meil mitte üksnes täita Maastrichti kriteeriumid inflatsiooni ja eelarve puudujäägi osas, vaid panustada otsustavalt ka diplomaatilisse ja poliitilisse tegevusse. Me peame olema kindlad, et siis, kui Eesti on täitnud kõik etteantud piirnõuded, ei tekiks meie ette üllatuslikult uusi takistusi.
Kahjuks on sellised võimalused täiesti olemas, sest meie regiooni üldine kuvand kipub tootma täna liiga palju ja liiga sageli võimalikule ebastabiilsusele viitavaid uudiseid. Selleks on paraku omad põhjused, kuid sellele vaatamata peaks valitsus pöörama tõsisemalt tähelepanu Eesti kuvandile rahvusvahelises meediapildis.
Me ei tohi alahinnata informatsiooni jõudu ning Eesti riigist levivat teadmist. Mida vähem või mida kõveramalt Eestit maailmas teatakse, seda keerulisem on ka ettevõtjatel meie majandusele nii vajalike eksporditurgude leidmise ja laiendamisega. Siin saab ja peab riik jõudsalt abiks olema.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis on valmimas Eesti majanduse rahvusvahelisustamise strateegia. See on esimene selline dokument, mis peaks ühendama eri ministeeriumide ja ametkondade tegevused sihipärasteks sammudeks.
Täna tuleb kriitiliselt tõdeda, et riigil on veel palju arenguruumi oma väheste võimaluste juures ettevõtlust rahvusvaheliselt toetada. Samas usun, et Isamaa ja Res Publica Liidu poolt algatatud sellekohane arutelu Riigikogu väliskomisjonis aitab kaasa nii meie saatkondade, ettevõtluse arendamise sihtasutuse välisesinduste kui ka teiste võimaluste paremale kasutamisele Eesti välismajandustegevuse elavdamisel.
Kriisiajad on alati olnud heaks pinnaseks uute võimaluste ning ideede rakendamiseks. Eesti on korduvalt tõestanud, et suudab paindlikult ja lahendusi leides reageerida erinevatele keerulistele küsimustele.
Seepärast tuleks meilgi praegu suunata oma energia ja tähelepanu just uute ideede, meie majandusele põnevate rahvusvaheliste võimaluste ja väljakutsete loomisele. Nii tuleb meil pidevalt küsida: kas riik on teinud kõik, et luua ettevõtjatele vajalikke tingimusi?
Peamiseks eeltingimuseks Eesti õnnestumisele selles keerulises olukorras on Euroopa Liidu ja NATO toimevõimekuse säilitamine ning võimalike murenemisohtude õigeaegne kõrvaldamine.
Euroopa riikide juhtidel tuleb majanduskriisi tingimustes vastu võtta hulgaliselt raskeid otsuseid, mis eeldab ulatuslike kompromisside saavutamist liikmesriikide vahel. Foto: Scanpix
Ka minu viimasel kohtumisel kolleegidega Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentidest räägiti murega protektsionismi tekke võimalustest ühenduse siseturul. See oleks mõistagi halvim, mida maailma suurim vabakaubanduspiirkond võiks praeguses kriisisituatsioonis teha.
Teiseks tõsiseks ohuks Euroopa Liidu nii vajalikule ühtsusele võib saada liikmesriikide eritasandiline blokistumine. Suurriikide soov initsiatiivi näidata on mõistetav, kuid see ei tohiks kindlasti toimuda teiste liikmesriikide üleselt või hoopiski selja taga.
Meile on väga tähtis nii Tšehhi käimasoleva kui ka Rootsi eelseisva eesistumise õnnestumine Euroopa Liidus. Mõlemal juhul on rõhutatud prioriteedid Eestile väga lähedased ning meie turvalisemale tulevikule olulised.
Eriti tähtsaks tuleb pidada energiajulgeoleku kasvatamist Euroopa ühtse energiapoliitika ja uute energiaühenduste loomise kaudu. Samuti on oluline Euroopa Liidu idapartnerlusprogrammi käivitamine ja Läänemere strateegia ellurakendamine. Esimesel juhul looksime uusi võimalusi demokraatia ning püsiva õigusriikluse tugevdamiseks Euroopa Liidu vahetus naabruses.
Läänemere strateegia looks aga hea võimaluse täiendava tõuke andmiseks Euroopa Liidu sisemise integreerituse suurendamiseks ning olemasoleva potentsiaali paremaks ärakasutamiseks.
Seega veel kord: meie peamisteks välispoliitilisteks eesmärkideks tänasel päeval peavad olema Eesti välismajandusvõimekuse ning lääneriikide ühtsuse tugevdamine.
AUTORIST
Marko Mihkelson on Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees.
Artikli aluseks on Marko Mihkelsoni kõne Riigikogus välispoliitika arutelul 26. veebruaril 2009.
