13. juunil toimusid Euroopa Parlamendi valimised. Eesti ajaloos olid need järjekorras teised. Mis tähtsus on Europarlamendil üldse ja Eesti jaoks eriti?
Euroopa Parlament (EP) on Euroopa kodanike otseesindus ning ühtaegu maailma suurim demokraatlik parlament. Praegu on seal 736 saadikut 27 liikmesriigist. EP on põhimõtteliselt sõltumatu niihästi liikmesriikide valitsustest kui ka Euroopa Liidu täitevorganist – Euroopa Komisjonist. Sellisena on tema põhiroll esindada kodanikke ja nende organisatsioone, teostada järelevalvet ELi juhtorganite üle, võtta osa Euroopa õigusaktide kujundamisest, kinnitada ELi eelarve ja anda volitused uuele Euroopa Komisjonile (vajadusel ka komisjon ametist tagasi kutsuda), osaleda ELi välissuhtluses ning inimõiguste ja vabaduste kaitsel kogu maailmas.
Europarlamenti valitakse esindajaid igast liikmesriigist proportsionaalselt selle elanike arvuga. Nii esindab suurimat liikmesriiki Saksamaad 99 saadikut, väikest Eestit aga 6 saadikut. Tegelikult tõlgendatakse proportsionaalsuse põhimõtet väikseimate liikmesriikide kasuks, kuivõrd valijate arvu rangelt silmas pidades peaks Eestil olema vaid 4 saadikut. Nii vajab Saksa kandidaat Europarlamenti valituks saamiseks vähemalt kaks korda niipalju hääli kui sinna pääsemiseks läheb tarvis Eesti kandidaadil. Ometi on leitud, et väikeriikide esindus ei pea langema alla viie – sellel tasemel on praegu Malta ja Küpros.
Eesti jaoks on Europarlamendil suurem tähtsus, kui oleksin võinud kujutleda viis aastat tagasi. Meie suuremaid probleeme on Eesti ebapiisav tuntus ning riiklik põhiülesanne seisneb minu arvates jätkuvalt Eesti tutvustamises teistele liikmesriikidele. Europarlament on selleks parim võimalik foorum. Iga nädal tulevad 736 rahvaesindajat 27 liikmesriigist kokku Brüsselisse või Strasbourgi ning suhtlevad seal esmaspäevast neljapäevani. See on mõõtmatult avaram võimalus meile hea nime loomisel ning usaldusväärsuse võitmisel kui mis tahes rahvusvaheline konverents või diplomaatide kohtumine. Neli päeva nädalas kohtab teisi saadikuid pidevalt kõikvõimalikes paikades – teel lennujaamast parlamenti, komisjonides ja parlamendiliikmete töögruppides, poliitilistes farktsioonides, treppidel ja liftis, kohvikus ja muidugi plenaaristungeil. Paremat vahetu suhtlemise ja kontaktide loomise võimalust on raske ette kujutada. Kuid just selliste isiklike kontakide toel kujunevad uued ühisalgatused ning on võimalik hankida oma riigi eesmärkidele vajalikku mõistmist ja toetust. Europarlamendi tegevuses on väga oluline roll saadikute omaalgatusel. Nimetan kas või Eestit 2007. aasta aprillikriisi puhul toetanud resolutsiooni ning 2009. aprillis parlamendiliikmete algatusel vastu võetud resolutsiooni „Euroopa südametunnistus ja totalitarism”.
Tunne Kelam Euroopa Parlamendis Solidarnosti liikumise aastapäevale pühendatud näituse avamisel Brüsselis, 7 septembril 2009. (Solidarność. A Peaceful Revolution. The Polish Road to a Common Europe.) Foto: EP fototeenistus
Milliseid muudatusi tõid kaasa uue Europarlamendi valimised? Kuidas kommenteerida väiteid, nagu oleksid uues parlamendis tugevnenud äärmusjõud?
Juunivalimised toimusid majandussurutise õhkkonnas. Paljud ennustasid seetõttu nihet vasaktsentrumi suunas. Valimiste suurim ja positiivne üllatus minu jaoks oli paremtsentrumi võit ning nii vasakpoolsete (sotsialistid ja ühinenud vasakpoolsed) kui ka liberaalide kaotus. See tähendab, et kristlikke demokraate ja konservatiive ühendav Euroopa Rahvapartei (ERP), kuhu kuulub Eestist IRL, on kolmandat koosseisu järjest Europarlamendi suurim poliitiline kooslus. Seda vaatamata Briti ja Tšehhi konservatiivide otsusele lõpetada koostööleping ERPga ning moodustada eraldi parempoolne fraktsioon. Kahjurõõmsad ennustused, nagu tähendaks brittide ja tšehhide võetud suund omaette tegutsemisele paremtsentrumi jõudude lagunemist, osutusid eluvõõrasteks soovunelmateks. Arvan, et suur osa Euroopa valijaist tunnetas majandussurutise paine kõrval ettenägelikult suuremat hirmu selle ees, et vasakpoolsete riiklikku sekkumisega majandusse võidakse koos vanniveega visata vannist välja ka laps. ERP suutis end esitada paremtsentristliku jõuna, kes seisab vastu protektsionismi tugevdamise katseile, kes erinevalt lausliberaalidest esindab kodanikusõbralikku sotsiaalset turumajandust ning kes tugineb oma tegevuses muutumatuile kristlik-demokraatlikele põhiväärtustele: inimväärikusele, vabaduse ja vastutuse seosele ning solidaarsusele. See tähendab ka seda, et Isamaa ja Res Publica Liit on ainus Eesti erakond, kes kuulub Euroopa võitjate ja tugevaimate hulka. Eesti sisemaised võitjad aga maandusid Euroopas kaotajate hulka.
Valimistulemuste analüüsimisel tuleb arvestada veel seda, et EP liikmete arv vähenes 49 võrra: eelmise parlamendi 785-lt nüüdseks 736-le. Seega on muutused paremini võrreldavad protsentides.
Niisiis: 1. ERP: 36% kohtadest ehk 265 saadikut (enne 36,6% ja 288)
2. Sotsialistid: 25% ehk algselt 161; pärast liitumist uue Itaalia vasakjõuga 184 (enne 27,6% ja 217)
3. Liberaalid: 11,4% ja 84 (enne 12,7% ja 100)
4. Rohelised: 7,5% ja 55 (enne 5,45% ja 43)
5. Konservatiivide ja reformistide uus fraktsioon: 7,3% ja 54
6. Ühinenud vasakpoolsed: 4,8% ja 35 (enne 5,25 ja 41)
7. Euroopa Vabaduse ja Demokraatia fraktsioon: 4,3% ja 32
8. Mitteliitunud: 3,7% ja 27
Laias laastus võib siis öelda, et kristlikke demokraate esindab tublisti iga kolmas rahvasaadik (koos maailmavaatelt enamikus asjades lähedaste konservatiividega on paremtsentriste 43% saadikuist). Sotsialiste esindab iga neljas, liberaale iga üheksas ning rohelisi iga kolmeteistkümnes saadik.
Ometi on oluline teadvustada sedagi tõsiasja, et Euroopa Parlamendis ei ole ühtegi sellist jõudu, kes teistest võiks üle sõita. Ka suurimad poliitilised rühmad (nagu ka riikide delegatsioonid) on suhtelises vähemuses ning alati tuleb orienteeruda koostööle ja kompromissidele teiste jõududega.
Mis puutub kohati hüsteerilistesse väidetesse „äärmuslaste” tugevnemisest, siis suhtun nendesse üsna skeptiliselt. Vasakul ja paremal „äärel” paiknevate rühmituste osatähtsus pole tegelikult suurenenud. Ka terminit „äärmuslased” kasutatakse eri kontekstis – mõne jaoks tähendab see euroskeptikuid, kes on kriitilised ELi tihedama integratsiooni suhtes, teiste jaoks poliitikuid, kes tunnevad muret oma kodumaa kultuurilise identiteedi ähmastumise ning liigliberaalse immigratsioonipoliitika üle. Valdavalt on tegemist õiguskorda ja demokraatiat järgivate isikutega, keda tõeliste „äärmuslastega” on raske kokku sobitada.
Tunne Kelam on Euroopa Parlamendi saadik ja kuulub Euroopa Rahvapartei fraktsiooni.
