Ukraina pole oranži revolutsiooni järel kuidagi suutnud saavutada sisepoliitilist stabiilsust. Kas praeguseks võime rääkida nn oranžide jõudude täielikust halvatusest või on neil veel lootust?
Kõigepealt tuleb rääkida mõistega oranž revolutsioon seotud eksiarvamusest. Revolutsioon on ju midagi, mis lammutab eelmist. Oranži revolutsiooni puhul on tegemist eufemismiga, millega poliitikud püüavad anda asjale ülevamat aurat. Oranži revolutsiooni sisu oli tegelikult ühe nomenklatuuri vahetumine teise vastu. Võimule tulijad olid samuti olnud kas juba nõukogude ajal või Kravtšuki või Kutšma ajal nomenklatuuri hulka kuulunud isikud. Oranžid jõud ühinesid mitte ideoloogia või ilmavaate nimel, vaid selleks, et kukutada Kutšma. Oranžide jõudude tegevus oli väga professionaalne. Taustajõud olid tugevad, rakendati moodsaid vahendeid: võrgustikud, kaasaegsed ja atraktiivsed massiürituste atribuudid koos hea tehnikaga, korralik telklinnak, kus elati kuude kaupa. See ei olnud spontaanne meeleavaldus, kuigi põhines ühiskonnas valdaval meeleolul. Samas Kutšma või Janukovitši vastupropaganda oli noore põlvkonna silmis vanamoodne.
Oranžide jõudude omavaheline tülitsemine algas kohe, kui võimuvahetus oli toimunud. Tekkis lausa neli võimukeskust, kes ei suutnud omavahel koostööd teha. Peame mõistma, et Ukrainal on uusaegset omariikluse ajalugu vaevalt 20 aastat. Ukrainas puudub seetõttu õiguskultuur, õigusteadvus. Lisaks tuli 1991. aastal iseseisvumine Ukrainale ootamatu kingitusena, sellele ei eelnenud midagi sellist, nagu meil laulev revolutsioon (mis ju ka ei olnud revolutsioon, pigem restauratsioon). 1991–1992, kui Ukraina oli juba iseseisev riik, esines veel kurioosseid juhtumeid, kus ministrid küsisid juhtnööre Moskva vastavatest ministeeriumidest. Kogu omariiklusprotsess on toimunud üle kivide ja kändude. Riiklikku identiteeti ei ole siiamaani tekkinud. Tänu oranžile revolutsioonile tekkis küll kodanikuühiskond, millest üksi jääb väheks.
Sisepoliitilist stabiilsust ei maksa Ukrainas nii väga oodatagi. See pole Saksamaa või kaheparteisüsteemiga Suurbritannia või USA, kus valimised toestavad süsteemi „õigsust” ja poliitilised jõujooned on ammu paika loksunud. Ukraina on sellisest olukorrast väga kaugel, valimised võivad kõike väga tugevalt muuta. Ebastabiilsuse kriitikas ei tohi ometi unustada, et Ukrainas, kus demokraatiakogemus on õhuke, demokraatia ikkagi toimib. Nurisejad, võrrelge Venemaaga! Sõnavabadus on Ukrainas täiesti olemas. Valud-vaevad on loomulik nähtus.
Loomulikult ei lepi Venemaa kunagi mõttega, et Ukraina on iseseisev riik. Kus algab Ukraina küsimus, seal lõpeb vähenegi Vene demokraatia. Ukrainat kutsuti kunagi ju Malorossijaks. Hetkekski ei tohi unustada, et Venemaa jaoks ei ole Ukraina välismaa. Ukraina küsimus on Venemaale siseriiklik, mitte välispoliitiline küsimus. Ilma Ukrainata ei ole Venemaa impeerium.
Väljastpoolt vaadates jääb kahjuks mulje, et suuresti aitas oranžide jõudude killustumisele kaasa Euroopa Liidu uue naabruspoliitika hambutus, täpsemalt tõrjuv suhtumine Ukraina selgelt väljendatud soovi eurointegratsiooni teel sihikindlalt sammuma hakata. On see mulje petlik?
ELi naabruspoliitika viga ei ole niivõrd vähene rahastatus, mis just selgus käesoleva aasta kevadel, kuivõrd suhtumine. Ukraina ei pea ennast naabriks, vaid Euroopas olevaks riigiks. Vale on juba sõnavalik. Kasuks ei tule ka ELi enda ebakindlus, lisaks pole naabruspoliitika liikmesuse mõttes siduv. Tagatipuks lohakalt väljenduvad juhtivpoliitikud, näiteks endine Euroopa Komisjoni president Romano Prodi, kes kuulutas, et Ukraina ei saa mitte kunagi ELi liikmeks.
Seetõttu on Ukraina olukord selgusetu – uks pole kinni ega lahti. Ukrainlastel on poliitiline ebakindlus riigi rahvusvahelise asendi suhtes, nad pelgavad jääda Euroopa teise sordi riigiks. See on väga tõsine küsimus. Kui ELil on olemas ühine Kongo-poliitika, ühine Birma-poliitika, ühine Somaalia-poliitika, siis 17 aastat pärast ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika väljakuulutamist ei ole olemas ühist Ukraina-poliitikat. Kuni ei ole ühist Ukraina- või energiapoliitikat, ei saa ka olema ühist Vene-poliitikat. Ja nii pole meil põhjust veel tänagi rääkida ühisest välis- ja julgeolekupoliitikast.
ELi naabruspoliitika ei saanud oranže jõude killustada, sest tol hetkel ei olnud naabruspoliitikat sel kujul olemas. Ukraina võttis eesmärgi saada Euro-Atlandi liidu liikmeks 2003. aastal, kui presidendiks oli Leonid Kutšma.
Miks ollakse Ukraina suhtes tõrjuvad? Selle kohta kirjutas endine Ukraina eriteenistuse juht: sest Ukraina oma potentsiaaliga võiks muuta jõudude tasakaalu kogu Euroopas. Ukraina on suur, tal on tohutud majanduslikud, sh põllumajanduslikud ressursid (konkurentsitult parimad põllumaad, soodne kliima) ning korralik teaduslik-tehniline tagapõhi. Analüüs näitab, et Ukraina võib saada võrdväärseks jõuks Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaaga.
Lääs ei ole endale veel selgeks teinud, mida Ukraina liitumine võib endaga kaasa tuua, milline oleks tema kaal. Seni ollakse pigem tõrjuvad kui soosivad ühinemis-protsessi alustamise suhtes. Ka vaadatakse Ukrainat pigem kui suurt turgu, mitte kui suurt partnerit või tulevast liitlast.
Ukraina ja NATO: kas rong on lootusetult läinud ja Ukraina sellest maha jäänud? Kui sügav on lõhe selles küsimuses Ukraina ühiskonnas? Kas enamuses on toetajad või vastased?
Rong ei ole läinud, aga esimesed vagunid küll. Eelmisel aastal NATO tippkohtumisel Bukarestis liikmesuse tegevuskavast (MAP) ilmajätmine, taustaks Putini parastav ilkumine, oli Ukrainale väga valus. Kuid see oli ka ukrainlaste endi tegemata kodutöö, nõrk diplomaatia. NATO uksele ei minda prõmmima, vaid tuleb teha eeltöö, et ukse lahtiolekus veenduda. Kas oli see nõunike või diplomaatide süü, kuid Juštšenkol (ka Saakašvilil) olid tegemata eelnevad analüüsid, raportid, poliitiline lobby, välja töötamata oli Euroopa mõõde, sest USA toetusest jäi väheks. NATO võtab ju otsuse vastu konsensuse alusel. Tõsi, Gruusia diplomaadid korraldasid vähemalt otsekõne Angela Merkeliga, Ukraina diplomaadid ei teinud sedagi. Kui läbikukkumine aprillis 2008 Bukarestis selgeks sai, siis vihane Juštšenko vallandas päevapealt oma saadiku Berliinis (ja ka Moskvas). Ilmselgelt oli välisteenistus olnud loid ja küündimatu.
NATOga liitumine sõltub strateegilistest kokkulepetest. Kuid liitumise soov peab olema silme ees. Oluline on mitte lasta kuhtuda arusaamal, mille järgi NATO on väga hea stabiilsuse tagaja mitte sõjalise, vaid ka integreeriva meetmena.
Samas, Ukrainas on poliitikute seas välja kujunenud huvitav suhtumine, et kui te meid NATOsse tahate, siis eks võtke! Arvatakse, et ükskord võetakse niikuinii. Eriti tugevaks muutus selline seisukoht peale Bukaresti sündmusi. Ilmselgelt on tunda pettumust ja solvumist.
Rahva suhtumine NATOsse sõltub küsimuse esitamisest. Kui küsimuses on välja toodud sõna NATO, siis on vastuseis suhteliselt suur. Kui aga küsitakse: kas olete nõus, et Ukraina on Põhja-Atlandi Alliansi liige, siis on suur hoopis poolehoid. Loomulikult on siin tegu ka haritusega. Poliitilistes ringkondades (Juštšenko, Tõmošenko, Janukovitš) on kodurahu huvides saavutatud kokkulepe, et NATOga liitumise küsimus pannakse millalgi rahvahääletusele. See kokkulepe ei ole väga siduv.
Sügavat lõhet ühiskonnas NATO küsimuses proovib demonstreerida Vene meedia. Praegu on Vene propaganda muutunud väga intensiivseks. Käib massiivne võitlus Ukraina pärast. Vene televisioonis ei möödu ühtegi päeva, ilma et väljendataks vastuseisu Ukraina omariiklusele. Need on kuni paaritunnised professionaalsed, suurepärase tehnilise teostusega saated, mis haaravad inimese kaasa. Venelastel on ressurssi.
Teine oluline teema on Krimm. Maailma ja Vene publikut tuleb veenda, et Krimm on põline Vene ala. Valmistatakse ette võimalikku invasiooni. Kindlasti kasutatakse nn viiendat kolonni. Krimmis on ju ka Venemaa mereväebaas, Vene sõjaväelaste provokatsioonid on igapäevane asi. Kõne alla võivad tulla veel jõhkramad aktsioonid, mille stsenaariumid on aegsasti välja töötatud.
Kui tõenäoline on, et Musta mere laevastiku küsimus võib lähiaastatel taas tõusta otsustava tähtsusega tüliküsimuseks Ukraina ja Venemaa vahel? Kas sellega kaasneb paratamatult ka Krimmi separatismiliikumise ägenemine?
Ukraina ja Venemaa vahel on sõjalaevastiku teema praegu tüliküsimus. Eelmine Ukraina välisminister Ogrõsko ütles selgelt välja, et mingit lepingu pikendamist ei tule. Venelased kindlasti rihivad presidendivalimisi, sest võimule võib tulla selline seltskond, kes pigem tahaks Venemaaga kokkuleplaslikku poliitikat ajada. See küsimus võib uue hooga tulla esile pärast valimisi, pärast jaanuarikuud 2010.
Ilmselgelt venelased ei taha kuuldagi, et nad peaks 2017. aastaks oma väed Krimmist välja viima. Ettevalmistused väljaviimiseks peaksid juba praegu käima: kuhu paigutada sõjaväeosad Venemaal, kuidas anda üle Sevastoopoli lahed jmt. Seetõttu loomulikult õhutatakse Krimmis separatistlikku liikumist. Juttu on olnud referendumist Ukrainast eraldumiseks, millele loogiliselt järgneb liitumine Venemaaga. Stsenaarium on tajutav.
Sevastoopoli elanikud sadamas tervitamas Vene raketikandjat Miraaž, mis jõuab kodusadamasse Gruusia rannikul toimunud patrullretkelt. Pildil oleva mehe T-särgil kiri: „Me oleme venelased! Jumal on meiega.” Foto: Scanpix
Samas, hetkel on venelastel poliitiliselt pigem kasulik hoida rahutuid piirkondi, näiteks kas või Transnistria Moldova külje all, mida ei kiirustata Venemaaga liitma. Krimm oleks rahutu, määratlemata tulevikuga, juriidiliselt autonoomne, ent poliitiliselt ebaturvaline piirkond. Ebastabiilsus on suurepärane taimelava jaga-ja-valitse-poliitikale kogu regioonis.
Olid hiljaaegu külaliseks Ukraina Batkivštšina erakonna 10. aastapäeva pidustustel. Millised suured eesmärgid sealt kõlama jäid?
Julia Tõmošenko partei Batkivštšina (tõlkes „Isamaa”) kongress, mis oli pühendatud partei 10. aastapäevale, toimus kaks kuud tagasi. Partei populaarsus on üsna kõrge, seda tänu Julia jõulisele tegutsemisele energiavaldkonnas. Tõmošenko on vinge tegija Ukraina sisepoliitikas. Muide, väga hea oraator. Tema poolteisetunnine, peast peetud, ilma pauside ja mökutamiseta kõne oli huvitav ja loogiline, hoogne, jõuline, selgete väljaütlemistega. Euroopas selliseid kõnemehi või -naisi naljalt enam ei näe.
Tõmošenko käsitles kõiki viimased arengud, ta rääkis palju EList, Ukraina kuulumisest Euroopasse, kuid NATOst ei ühtegi sõna. Põhjuseks on eelolevad presidendivalimised. Ilmselgelt ei soovitud ärritada neid kümneid miljoneid (ennekõike Ida-Ukraina) valijaid, kes Vene meediaväljas olevatena on kindlalt NATO vastased, kes aga võiksid oma hääle siiski anda sarmikale (ja veenvalt populistlikule) Juliale.
Ukraina presidendivalimised toimuvad 2010. aasta jaanuaris. Augustis läbi viidud avaliku arvamuse uuring pakub moskvameelsele Janukovitšile 10-protsendilist edumaad Tõmošenko ees. Milline on võimalik valimistulemus?
Janukovitš naudib Ida-Ukraina tööstuslinnade proletariaadi ja oligarhide toetust. Janukovitši-vastane leer on lõhki. Pole ühtset rahvuslikult meelestatud, pigem Lääne poole suunduvat liidrit. Juštšenko populaarsus on väga madal. Tõmošenko positsioon pole paha. Samas Ukraina on küllaltki patriarhaalne ühiskond, kus valitseb veendumus, et naise koht on kodus, ja see võib osutuda tema komistuskiviks. Üks võimalik variant on endine parlamendi spiiker Arseni Jatsenjuk, väga andekas, jõuline noor poliitik. Tema oleks alternatiiv Juliale. Kuid kas neli kuud enne valimisi jõuab teda „üles töötada”? Võib-olla tekib veel mõni uus kandidaat, kuid praegu ei ole sellist varianti näha.
Valimisvõitlus tuleb halastamatu. Kaalul on rohkem kui üksi Ukraina.
Ukraina on jätkuvalt ärritanud Venemaad oma tõega ajaloost, sealhulgas Teise maailmasõja ajaloost. Missugust resonantsi on see tekitanud Läänes, eelkõige Euroopa Liidus?
Muidugi ärritab see kõik Venemaad, sest see murendab tema mõjuvaldu. Ajalooga tegelemine on oluline osa tänapäeva infosõjast, mida näitab ka Medvedevi nn õige ajaloo komisjoni loomine. Kõik on poliitilise suhestatuse küsimus. Praegu on põhimärklaud Ukraina. Lääs ei ole soovinud siiani ametlikku ühtset seisukohta võtta. Pigem domineerib arvamus, et see on Vene ja Ukraina kahepoolne, „ühise ajaloo” küsimus, eks jagage isekeskis.
Mida saab Eesti teha Ukraina heaks?
Eesti peab võtma Ukraina praegust olukorda lähtepunktina riigi edasiminekul paremuse poole. Sisendagem endale, et Ukraina paremad päevad on veel ees. Praegune, mõnevõrra kaootiline olukord ei pea meile olema arutluste lõpp-, vaid lähtepunkt. Tuleb koos ukrainlastega vaadata, mida edasi teha. Neil ei ole vaja nn nõustajaid, kes räägivad oma riigi kogemustest ja kolme päeva pärast lahkuvad. Neil on vaja leida oma riigile sobivate lahenduste tee, kus kopeerimisest pole tolku.
Eesti saab ja peab ELi ja NATO liikmesust ära kasutades tegema visa, diplomaatilist eeltööd Ukraina kasuks. Ukraina probleemid tuleb endale selgeks teha. Kui Ukrainast saab Vene vasall või sõltlane, siis sellele järgneb automaatselt impeeriumi agressiivsuse tõus muudes regioonides. Euroopa, sh meie, julgeoleku võti on Ukrainas.
Eesti peab olema aus eeskätt iseenda vastu, nimetama asju õigete nimedega ja loobuma konformismist. Kui me ebaõnnestume Ukrainas, toob see kaasa tagasilöögi Lääne tsivilisatsiooni võimele olla globaalprotsesse mõjutav tegija.
Suursaadik Tiit Matsulevitš
