Esiteks selle „lahutuse” pealispindsed põhjused. Neid võib võtta kui otsekohest selgitust selle kohta, kuidas konservatiivid näevad Suurbritannia suhteid ELiga. Teiseks tuleb aga mõista ka selle küsimuse taga olevat nn madalpoliitikat. See seletus meeldib neile, kes näevad poliitiliste otsuste tegemist küüniliselt. Pealispindne põhjus on selgitus, mille konservatiivist poliitik esitab näiteks televisioonis oma erakonna tegemistest rääkides. Madalpoliitika on aga näiteks see, mida poliitik räägib õlleklaasi taga usaldusväärsele sõbrale, kui ühtki ajakirjanikku pole kuuldekaugusel. Eesti kontekstis võiks seda nimetada saunajutuks.
See ei tähenda, et pealispindne põhjus ei vasta tõele. See võib tõele vastata osaliselt, kuid sellest ei piisa.
Kuid enne, kui hakata lahkama, miks see nii on, tuleb ära mainida oluline fakt. Nimelt konservatiivide ERP-ED saadikurühmast lahkumise otsus on pärit 2005. aastast, mil konservatiivid valisid endale uut juhti. Sellel aastal olid konservatiivid varem kaotanud üldvalimistel Tööparteile. Üks kandidaatidest, David Cameron, ütles, et tema valimise korral astuvad konservatiivid ERP-ED saadikurühmast välja. Kui talt küsiti, millal see juhtub, vastas ta, et see on „kuude, mitte aastate küsimus”.
Tegelikult kulus selleks ligi neli aastat. Üks viivitamise põhjusi oli see, et konservatiividel oli oma Euroopa kolleegidega kokkuleppeid, mida olnuks enne 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimisi raske murda. Teine põhjus oli see, et konservatiividel ei olnud nii lihtne leida Euroopa Parlamendis liitlasi, kellega teha koostööd ja kes samal ajal ei oleks seotud Euroopa Rahvaparteiga (ERP).
Nii et miks ütles David Cameron, et lahkumine on „kuude” küsimus, mis venis ikkagi aastateks? Ilmselgelt ei olnud selle avalduse taga läbimõeldud strateegilist plaani. See oli kõigest poliitiline käik, mis pidi aitama David Cameronil võita. See ei olnud lubadus, mida ta tahtis täita. Ta täitis selle üksnes sellepärast, et vastasel korral oleks teda kohe valetajaks tembeldatud.
Kuidas selline olukord üldse tekkis?
Pealtnäha on nii Suurbritannia kui ka konservatiivid väga euroskeptilised. Paljud meist ei toeta päriselt Suurbritannia kuulumist Euroopa Liitu. Osa on peitunud küünilise suhtumise taha, uskumata, et midagi annaks ära teha. Siinkohal peaksin mainima, et paljud britid, kes arvavad, et Suurbritannia peaks euroliidust välja astuma, võivad samal ajal arvata, et Eesti olukord ja põhjused, miks Eesti peaks liitu jääma, on teistsugused. Meile meeldib vabakaubandus ja koostöö Euroopa partneritega. Kuid inimestele ei meeldi üha suurem poliitiline lähedus ning paljud Brüsselist tulevad määrused ja eeskirjad. 1970. aastatel, kui Suurbritannia ühines Euroopa Liiduga, ütles tollane konservatiivist peaminister avalikult välja, et Euroopa Majandusühendus või ühisturg, nagu teda tookord nimetati, on majanduslik, mitte poliitiline liit. Nüüd arvavad paljud, et neile on valetatud. Inimesed on kibestunud, sest nad arvavad, et nad meelitati referendumile „jah” ütlema, valetades selle kohta, mida Euroopa projekt tegelikult endast kujutab.
Mu enda seisukoht ses küsimuses on klassikaliselt „thatcherlik” ja väga sarnane sellele, mida pooldaksid Margaret Thatcher ise ja tema toetajad konservatiivsest erakonnast. Ma usun, et inimesed, kes teevad meile seadusi, peaksid olema inimesed, keda me saame valida ja ka tagandada. Riik peaks olema võimalikult õhuke, vastutustundlik ja läbipaistev. Ma usun ka, et riigi juhtidel peaksid olema selle riigiga seosed (st nad peaksid kuuluma selle rahva hulka ja olema selle rahva valitud). Euroopa Liidust saame lakkamatult määrusi ja eeskirju. Kuidas saab valija hääl lugeda, kui riigivõim on (siin Šotimaal) hajutatud nelja valitsustasandi (kohalik, Šoti, Ühendkuningriigi, Euroopa Liidu) ja hulga poolriiklike organisatsioonide vahel? Samas saavad poliitikud ELilt hulgaliselt hüvesid (rohkem töökohti, valitud ametikohti, kuluhüvitisi, nõunikke jne). Lisaks on poliitiline klass teataval määral üleolev „lihtrahva” murede suhtes, mis puudutavad ELi kulukust ning selle vähest aruandekohustust ja läbipaistvust.
Nüüd poliitika juurde. Briti konservatiive juhivad praegu inimesed, kellel ei ole mingitki reaalset ideoloogilist sidet tõelise konservatismiga. Briti poliitikas mängivad olulist rolli ühiskonnakihid. Lihtsustatult oleks konservatiivne erakond kui lahingutander, kus võitlevad vabadusse ja traditsioonilistesse konservatiivsetesse väärtustesse uskuvad inimesed ja need, kes arvavad end „süsteemi” osaks või suhtuvad poliitikasse kui võimumängu. See lõhe jookseb rööbiti ühiskonnaklasside vahel olevate piiridega. Kuivõrd Briti poliitika on klassipõhine (st Briti poliitika ei põhine ainult ühiskonnaklassidel, vaid ühiskonnaklassid on osa üldpildist), on konservatiivne erakond ülemklassi ja traditsiooniliselt valitseva klassi partei. Margaret Thatcheri ajal olid konservatiivid radikaalne reformijõud. Toona oli majandusvabadusse uskuvatel idealistidel ülevõim nende üle, kes suhtusid ideoloogiasse üleolevalt ja uskusid üldjoontes ideoloogiavabasse päevapoliitikasse. Margaret Thatcheri valimist konservatiivide etteotsa 1970. aastatel on nimetatud „talupoegade mässuks” konservatiivide ülemklassi vastu, kes uskus, et Briti majandusprobleemid on lahendamatud ning parim poliitika on Suurbritannia languse pragmaatiline juhtimine.
Thatcheri aeg oli „tõsiusklike” kõrgaeg, kui konservatiivse erakonna poliitikat mõjutasid sellised mõtlejad nagu Adam Smith, Hayek jt. Lõpuks pidi Margaret Thatcher oma vastastele alla vanduma ning sellest ajast kuni Cameroni tulekuni on konservatiivid olnud kodusõja(lähedases) olukorras. Cameroni käe all on Thatcheri poolehoidjad lõplikult ja täielikult alistatud.
Toorid on aga parlamendis hulgaliselt esindatud. Paraku on paljud Thatcheri vaateid pooldavad parlamendisaadikud üsna ebaintelligentsed ja poliitiliselt saamatud. Nende häälte saamiseks lubaski Cameron oma valimisvõitluses, et konservatiivid lõpetavad koostöö Euroopa Rahvaparteiga (sest see toetab ELi veelgi tihedamat lõimumist). Paljudes riikides peetakse konservatiivide koostööd Euroopa Rahvaparteiga suureks asjaks, kuid Suurbritannias peab suurem osa inimesi, sealhulgas enamik poliitikuid, seda ebaoluliseks.
Loodetavasti mõistab ka lugeja, et poliitilises mõttes oli siin tegemist just nagu koerale vaigistamiseks kondi andmisega. Sedasi sai veenda euroskeptikutest parlamendiliikmeid, et ka Cameron on euroskeptik. See tundus ebausutav, sest Cameron kuulub konservatiivide vasakusse tiiba. Konservatiivide vasak tiib on aga alati olnud ELi poolt. Cameron lasi end välja paista euroskeptikuna, toetades poliitikat, mida vaid vähesed euroskeptikud pidasid praktikas elluviidavaks.
Briti konservatiivide liider David Cameron BBC staari Andrew Marri hommikusaates. Foto: Scanpix
Põhjus, miks ERP küsimus muutus konservatiivide sisetülis nõnda tähtsaks, peitus selles, et Daniel Hannan (Euroopa Parlamendi liige) tegi ERPst lahkumise nimel kaua jõulist kampaaniat. Thatcheri ideede pooldajatest koosnev parem tiib ei suutnud jõuda kokkuleppele mingisuguseski Euroopa või välispoliitikas, sestap oli ERPst lahkumine üks selge asi, mille eest võidelda. Pidev omavaheline kemplemine Euroopa küsimuse pärast vajus lõpuks ise ära ning ERPst lahkumine oli nagu märk vaenutsemise lõppemisest (mis iseenesest oli võlts – pigem polnud kellelgi pakkuda visiooni ja kõik olid Euroopa teemal tülitsemisest tüdinenud). Cameroni sobing parema tiivaga (või Thatcheri pooldajatega või euroskeptikutega) oligi see kont koerale.
Ükskõik, mida te ka Suurbritanniast või EList ei mõtle, peaksite mõistma, et ERPst lahkumine on tagajärg Cameroni (intellektuaalse või ideoloogilise taustata) võiduka tiiva sobingule kaotajaks jäänud thatcheristide või euroskeptikute tiivaga, kellel ei ole enam sihti ega strateegilist nägemust. Ainus valdkond, kus thatcheristid on kuidagimoodi organiseerunud, on Euroopa küsimus.
Seega ei usu Cameron, kes on ise pragmaatik, päriselt ERPst lahkumisse. Praegu oleks huvitav teada, mis saab edasi. On üsna tõenäoline, et David Cameronist saab peaminister. Kuluaarides teeb ta selgeks, et tahab jätkata koostööd kristlike demokraatidega ja konservatiividega kogu Euroopas, nagu kuuluks ta jätkuvalt ERPsse.
Suurbritannias aga jätab ta endast tõenäoliselt mulje, nagu oleks ta üsna euroskeptiline. Kuid südames ta ise seda ei usu. Seetõttu on siin tegemist vastuoluga, mis peab ühel päeval lahenema.
Tekib küsimus, et mis saab siis, kui see konservatiivide uus liiduke mingil põhjusel laguneb. Võib juhtuda, et David Cameron ütleb pärast peaministriks saamist lihtsalt, et ERPst lahkumisel ei olnud mõtet ning et nüüd on aeg tagasi minna. Kui see juhtub, võib Euroopa küsimuse säde konservatiivide hulgas uuesti leegiks süttida. Ent kui mõelda euroskeptikute ja Thatcheri pooldajate nõrkusele, ei ole selge, mis ulatuses lõhenemine võib tulla.
David Cameron on konservatiivse erakonna selle ideoloogiliselt ja intellektuaalselt vundamendilt lahti kangutanud. Konservatiivne erakond ei ole klassikalise liberaalse majanduse eestvõitleja. Kuid samas ei ole ta enam ka traditsiooniliste konservatiivsete väärtuste eest seisja. Cameroni jõuline kuluaaripoliitika eelkõige seoses oma kandidatuuriga on seda kinnitanud.
Paljud konservatiivide tavapärased valijad ei saa selle probleemi ulatusest aru. Võimalik, et konservatiivide tulevane lõhenemine Euroopa küsimuses teadvustab neile inimestele seda. Samal põhjusel võib sellest, kui konservatiivid peaksid ERPsse naasma, saada Briti parempoolsete jaoks katalüsaator, mis aitab neil leida uue sihi.
TAUSTAKSBriti konservatiivid liitusid Euroopa Rahvapartei (ERP) fraktsiooniga peale 1992. aasta europarlamendi valimisi. Konservatiivide palvel nimetati fraktsioon 1999. aastal ümber ERP-ED fraktsiooniks, et eristuda Euroopa Rahvapartei liikmetest ning rõhutada teatavaid eritingimusi. Koostöö jätkus kuni käesoleva aasta valimisteni, mille järel moodustasid konservatiivid Euroopa Parlamendis uue eraldi fraktsiooni, mis kannab nime Euroopa Konservatiivid ja Reformistid.Michal Tomasz KaminskiEuroparlamendi suuruselt viiendasse, 54 liikmega Euroopa Konservatiivide ja Reformistide (ECR) fraktsiooni kuulub saadikuid kaheksast liikmesriigist. Vaatamata sellele, et uue saadikurühma asutamise algatanud Briti konservatiivid moodustavad selle koosseisust peaaegu poole, valiti saadikuruhma juhiks 37-aastane Poola erakonna Seadus ja Õigus esindaja Michal Tomasz Kaminski (pildil). Kurioossel kombel lahendas poolaka valimine kahe briti kempluse liidrikoha pärast. Brittide segased suhted võisid omakorda tingida selle, et ECR kandidaadina parlamendi asepresidendiks kandideerinud Kaminski valituks ei osutunud.Foto: EP pressiteenistus
AUTORISTDouglas Taylor oli Šoti kandidaat Westminsteri parlamendi valimistel (2005), Šoti konservatiivide kandidaat Euroopa Parlamendi valimistel (2004), Iain Duncan Smithi valimiskampaania juht (2001).
