Tunne Kelami eestvõttel korraldatud esseekonkursi eesmärk oli selgitada vene noorte nägemust Eestist ja Euroopast. “Vene noorte jaoks paistis Eesti ja Euroopa tulevik olevat väga oluline – loodetavasti suundub nii mõnigi nendest tublidest esseistidest tulevikus riigiametisse või poliitikasse seda tulevikku kujundama,” ütles Kelam.
Žüriisse kuulusid kirjanikud Arvo Valton ja Jelena Skulskaja, ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja ning Tartu Ülikooli professor Irina Külmoja.
Konkursi žürii kuulutas konkursi võitjateks Denis Karamõškini Tallinna Läänemere Gümnaasiumist, Maria Fomina Tallinna Juhkentali Gümnaasiumist ja Nikita Volkotrubi Tallinna Õismäe Lütseumist. Äramärkimist vääris žürii arvates veel kolm tööd, mille autorid olid Agelina Kulikovitš, Valga Vene Gümnaasiumist, Aleksandr Missak Narva Soldino Gümnaasiumist ja Jõhvi Vene Gümnaasiumi 5. klassi õpilane Polina Luur.
Konkursile laekus ühtekokku 34 esseed, millest lõppþüriile esitati kaksteist tööd Tallinna, Sillamäe, Narva, Jõhvi ja Valga õpilastelt. 6 esseed oli kirjutatud eesti keeles, nendest parimaks tunnistas žürii Tallinna Mustjõe Gümnaasiumi õpilase Aleksei Muzalevski töö.
Lõppvooru jõudsid oma heade eesseedega ka veel Darja Bohanova Tallinna Mustjõe Gümnaasiumist, Dmitri Klopov Tallinna Õismäe Vene Lütseumist, Elina Šatova, Sillamäe Vanalinna Koolist, Inna Fjodorova Tallinna Mustjõe Gümnaasiumist ja Ksenia Tsutsunava Haabersti Vene Gümnaasiumist.
Esseekonkursi võitjad Denis Karamõškin, Maria Fomina ja Nikita Volkotrub külastasid autasuna juunis Tunne Kelami kutsel Euroopa Parlamenti Brüsselis.
Konkurss korraldati koostöös Euroopa Parlamendi Infobüroo ja Haridusministeeriumiga.
Esseekonkursi võitjad Maria Fomina (vasakult kolmas) ja Denis Karamõškin ninglõppvooru jõudnud Nikita Volkotrub koos konkursi korraldaja Tunne Kelami ning žürii liikmete kirjanik Arvo Valtoni, ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja ning Jekaterina Rikkasega. Foto: Kaja Villem
Esseevõistluse "Minu riik Euroopas" võidutöö
MINU RIIK EUROOPAS
Maria Fomina
Juhkentali Gümnaasiumi 10 B klassi õpilane, õpetaja Valeria Kamenskaja
Igal riigil on oma nägu, sõltumata sellest, kuivõrd drastiliselt see riik erineb oma naabritest. Võib väita, et kõik Euroopa riigid on omavahel sarnased nagu näiteks ühe puu lehed: need võivad olla eri värvi, eri suurusega, kuid jäävad alati oma pere liikmeteks. Ja kuigi Eesti on selle maailmajao väike ja mitte eriti tuntud esindaja, on Eestil ometi nii omapärane ajalugu kui ka keskaegne võlu, lisaks kaunis loodus ja veel palju muud. Ehk ei eristagi need omadused Eestit märkimisväärselt Euroopa-puu teistest lehekestest ehk riikidest, ent muudab ta üheks paremaks nende seas.
Oma riigist jutustades on raske mainimata jätta meie elu seda poolt, mis on seotud turismiga. Nii kummaline kui see ka pole, tõmbavad paljusid Euroopa elanikke, kel on tihti oivaline võimalus imetleda vaatamisväärsusi ka oma kodumaal, Tallinna ja Tartu kitsad tänavad ja kirikutornid, kivikatused, pitsilised tuulelipud ja munakiviteed, Rakvere, Karksi-Nuia ja Kuressaare kindlused, millest õhkub ammu ununenud aegade hõngu, ning Rocca-al-Mare muuseumi eht-eestipärased majad. Tallinna lapsena on mul võimalus jagada oma pealinna külalistega meeldivaid elamusi vanalinnas jalutamisest, rahvarohketest laulupidudest, lõbusatest Tallinna päevadest, mil tullakse tänavaile perede ja seltskondadega, et taas tunda end ühise peo osalisena. Võib-olla just seetõttu on Eestimaa pealinn valitud Euroopa kultuuripealinnaks aastal 2011.
Ent ammu enne Eesti arhitektuuriväärtuste teket sündis Eesti loodus – mõneti eriline ja huvitav paljude teiste Euroopa riikidega võrreldes. Tõepoolest, siin ei üllata kellegi kujutlusvõimet ei kõrged mäed, külm rohekas meri ega veevaesed jõed. Kuid kindlasti pakuvad silmailu Eestimaa lauged maastikud oma tasase rütmi ja rahuliku elulaadiga, imelisest vaigulõhnast tulvil männimetsad, heinasaod hoolitsetud põldudel, vahvad tuulikud või pilvine taevas, mis pisitasa muutub ülelendavate pääsukeste ja kajakate parvemustrite taustal. Tähelepanu väärivad ka järsud paekivipangad või Põhja-Eesti klint, väikesed järved ja rohked rändrahnud, mis pärinevad kunagi Eestist üle käinud jääliustikest.
Lisaks sellele valitseb Eestis suur huvi põnevate eksperimentide ja uuenduste vastu. Nii andsid 2007. aasta e-valimised esimese kogemuse vastutustundlikust internetihääletusest mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas. Ja kui see samm ei kutsunudki Euroopa üldsuses esile tormilist vastukaja, siis eestlaste poolt praegu üpris levinud Skype’i leiutamine on selgelt märkimisväärne edusamm tohutu hulga inimeste jaoks, kel on vähegi vajadust mugava suhtluse järele. Ja ehkki nüüd võib paista, nagu oleksid tasuta kõned Interneti kaudu lihtne ja lausa triviaalne idee, osutus just Eesti – olemata selles mõttes kõige eesrindlikum maa – kodumaaks nimetatud uuendusele, mis omandas erilise populaarsuse Euroopa noorte seas.
Multikultuurse riigina annab Eesti head eeskuju teistele paljurahvuselistele riikidele. Jutt ei ole üksnes pidulikest ja põnevatest üritustest, mida korraldatakse rahvusvähemuste päeva puhul, vaid ka toetusest mitmesugustele noorteorgani-satsioonidele, mille sihiks on lähendada eri kultuuride kandjaid. Need organisatsioonid ühendavad oma egiidi alla aina enam noori kogu riigis. Üldse on meeldiv tõdeda, et iga aastaga suureneb tõeliselt huvitavate ja arendavate projektide hulk: need on Tallinna Esteetilise Kasvatuse Keskuse, KUMU kunstimuuseumi ja teiste Kadrioru muuseumide projektid; festivalid, konkursid ja olümpiaadid. See kõik teeb Eestist Euroopa väärilise esindaja, kes hoolib oma noortest ja kindlasti püüab kasvatada mitmekülgselt arenenud ja haritud kodanikke.
Niisiis: minu riik – see on põnev lehekülg paksus Euroopa raamatus. Sellele leheküljele mahuvad nii looduslikud kui ka ajaloo- ja kultuurivaldkonna vaatamisväärsused, keskaegsete tornitippude ja aina kerkivate klaasist ja betoonist kõrghoonete süntees, tööka eesti rahva saavutused ja kiiresti muutuv maailm, nähtuna noorema põlvkonna inimeste silmade läbi. Võimalik, et paljugi sel leheküljel on mõistetav ja kallis vaid Eestimaa elanikele. Kuid vaevalt peab ükski selle raamatu lugemisest haaratud mõtlev lugeja seda peatükki igavaks või kohatuks, pigem vastupidi – ta võtab selle vastu rõõmsalt ja tähelepanelikult.
MINU RIIK EUROOPAS
Maria Fomina
Juhkentali Gümnaasiumi 10 B klassi õpilane, õpetaja Valeria Kamenskaja
Igal riigil on oma nägu, sõltumata sellest, kuivõrd drastiliselt see riik erineb oma naabritest. Võib väita, et kõik Euroopa riigid on omavahel sarnased nagu näiteks ühe puu lehed: need võivad olla eri värvi, eri suurusega, kuid jäävad alati oma pere liikmeteks. Ja kuigi Eesti on selle maailmajao väike ja mitte eriti tuntud esindaja, on Eestil ometi nii omapärane ajalugu kui ka keskaegne võlu, lisaks kaunis loodus ja veel palju muud. Ehk ei eristagi need omadused Eestit märkimisväärselt Euroopa-puu teistest lehekestest ehk riikidest, ent muudab ta üheks paremaks nende seas.
Oma riigist jutustades on raske mainimata jätta meie elu seda poolt, mis on seotud turismiga. Nii kummaline kui see ka pole, tõmbavad paljusid Euroopa elanikke, kel on tihti oivaline võimalus imetleda vaatamisväärsusi ka oma kodumaal, Tallinna ja Tartu kitsad tänavad ja kirikutornid, kivikatused, pitsilised tuulelipud ja munakiviteed, Rakvere, Karksi-Nuia ja Kuressaare kindlused, millest õhkub ammu ununenud aegade hõngu, ning Rocca-al-Mare muuseumi eht-eestipärased majad. Tallinna lapsena on mul võimalus jagada oma pealinna külalistega meeldivaid elamusi vanalinnas jalutamisest, rahvarohketest laulupidudest, lõbusatest Tallinna päevadest, mil tullakse tänavaile perede ja seltskondadega, et taas tunda end ühise peo osalisena. Võib-olla just seetõttu on Eestimaa pealinn valitud Euroopa kultuuripealinnaks aastal 2011.
Ent ammu enne Eesti arhitektuuriväärtuste teket sündis Eesti loodus – mõneti eriline ja huvitav paljude teiste Euroopa riikidega võrreldes. Tõepoolest, siin ei üllata kellegi kujutlusvõimet ei kõrged mäed, külm rohekas meri ega veevaesed jõed. Kuid kindlasti pakuvad silmailu Eestimaa lauged maastikud oma tasase rütmi ja rahuliku elulaadiga, imelisest vaigulõhnast tulvil männimetsad, heinasaod hoolitsetud põldudel, vahvad tuulikud või pilvine taevas, mis pisitasa muutub ülelendavate pääsukeste ja kajakate parvemustrite taustal. Tähelepanu väärivad ka järsud paekivipangad või Põhja-Eesti klint, väikesed järved ja rohked rändrahnud, mis pärinevad kunagi Eestist üle käinud jääliustikest.
Lisaks sellele valitseb Eestis suur huvi põnevate eksperimentide ja uuenduste vastu. Nii andsid 2007. aasta e-valimised esimese kogemuse vastutustundlikust internetihääletusest mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas. Ja kui see samm ei kutsunudki Euroopa üldsuses esile tormilist vastukaja, siis eestlaste poolt praegu üpris levinud Skype’i leiutamine on selgelt märkimisväärne edusamm tohutu hulga inimeste jaoks, kel on vähegi vajadust mugava suhtluse järele. Ja ehkki nüüd võib paista, nagu oleksid tasuta kõned Interneti kaudu lihtne ja lausa triviaalne idee, osutus just Eesti – olemata selles mõttes kõige eesrindlikum maa – kodumaaks nimetatud uuendusele, mis omandas erilise populaarsuse Euroopa noorte seas.
Multikultuurse riigina annab Eesti head eeskuju teistele paljurahvuselistele riikidele. Jutt ei ole üksnes pidulikest ja põnevatest üritustest, mida korraldatakse rahvusvähemuste päeva puhul, vaid ka toetusest mitmesugustele noorteorgani-satsioonidele, mille sihiks on lähendada eri kultuuride kandjaid. Need organisatsioonid ühendavad oma egiidi alla aina enam noori kogu riigis. Üldse on meeldiv tõdeda, et iga aastaga suureneb tõeliselt huvitavate ja arendavate projektide hulk: need on Tallinna Esteetilise Kasvatuse Keskuse, KUMU kunstimuuseumi ja teiste Kadrioru muuseumide projektid; festivalid, konkursid ja olümpiaadid. See kõik teeb Eestist Euroopa väärilise esindaja, kes hoolib oma noortest ja kindlasti püüab kasvatada mitmekülgselt arenenud ja haritud kodanikke.
Niisiis: minu riik – see on põnev lehekülg paksus Euroopa raamatus. Sellele leheküljele mahuvad nii looduslikud kui ka ajaloo- ja kultuurivaldkonna vaatamisväärsused, keskaegsete tornitippude ja aina kerkivate klaasist ja betoonist kõrghoonete süntees, tööka eesti rahva saavutused ja kiiresti muutuv maailm, nähtuna noorema põlvkonna inimeste silmade läbi. Võimalik, et paljugi sel leheküljel on mõistetav ja kallis vaid Eestimaa elanikele. Kuid vaevalt peab ükski selle raamatu lugemisest haaratud mõtlev lugeja seda peatükki igavaks või kohatuks, pigem vastupidi – ta võtab selle vastu rõõmsalt ja tähelepanelikult.
