Lühendatud konverentsisõnavõtt. „Euroopa ühinemine - totalitarismist demokraatiasse Ida-Euroopa kogemusel”, mai 2009, Tallinn

 
Ma ei ole sel teemal teinud uurimustööd, kuid ma võin teile jagada isiklikke kogemusi nii ajakirjaniku, kirjaniku kui ka filmitegijana, kes on viimase üheksa aasta jooksul käsitlenud oma töödes ja loomingus Nõukogude Liidu totalitaarset olemust ja kuritegusid inimsuse vastu ning on saanud tänu neile töödele totalitarismi peegeldusi tunda.
 
Eesti on saanud vabadust maitsta pea 20 aastat, oleme Euroopa Liidu ja NATO liikmed. Kuid Nõukogude totalitarismi uurimine, analüüsimine, kuidas see devalveeris meie vaimseid ja moraalseid väärtusi, sellest rääkimine Balti kogemuse põhjal pole alati iseenesest mõistetav ei Eestis ega Soomes. Nõukogude totalitarismi patoloogiate avamine kutsub tihti esile agressiivsust. Selleteemalisi uurimusi nimetatakse mitmetes ringkondades russofoobiaks. Tavaliselt on sellise märgistamise põhjuseks puhtmajanduslikud huvid Venemaal, sest kõik tahavad ju odava Vene gaasiga spagette keeta. Või nagu ütles mulle üks veidi üle kolmekümneaastane soome kultuuriajakirjanik: mind kasvatati kodus selles usus, et Nõukogude Liit oli õigusriik. Kui Nõukogude Liit kokku varises, oli see tema jaoks väga raske protsess, sest vanemate õpetus ja Soome televisioonist kuuldu oli osutunud valeks. Nüüd kavatseb ta neil teemadel teha dokumentaalfilmi.
 
Kui Eesti liitus viis aastat tagasi Euroopa Liiduga, anti Soome Välisministeeriumis välja raamat „10 uut liikmesmaad”, kus üks kirjutajast tsiteeris lugupeetud Soome ajaloolast, öeldes, et EL saab juurde kolm uut russofoobset riiki, mõeldes selle all Baltimaid. Kirjutaja lisas, et baltlased olid ka ise süüdi oma okupeerimises, mida nad ei taha tunnistada. Seda Venemaale meelepärast arusaama on toetanud oma blogides ka Soome endine välisminister Erkki Tuomioja.
 
Mul on täna kaasas just trükist ilmunud, inglise keelde tõlgitud raamat „Tõrjutud mälestused” (Memories denied), mis käsitleb totalitarismi, Eesti okupeerimist ning eestlaste kui rahva ja rahva mälu hävitamise katset, mis kaasnes Nõukogude terroriga.
 
Tõlke  eessõnas kirjutab raamatu „Uus külm sõda” (The New Cold War) autor Edward Lucas: „Mõnes ringkonnas on moodne öelda, et eestlased on neurootilised oma ajaloo pärast. Ent tegelik neuroosi põhjus on repressioon.”
 
Ja Lucasel on õigus. Me lähemegi närviliseks, kui Saksamaa ja Venemaa lepivad kokku Nord Streami gaasijuhtme asetamises Läänemere põhja, samas kui Venemaa pole oma vägivaldse ajalooga lõpparvet teinud, vaid taastab stalinismi. Või kui Lääne riigimehed, keda me oleme pidanud oma sõbraks, nagu näiteks Soome endine sotsiaaldemokraadist peaminister Paavo Lipponen, astub Nord Streami teenistusse ja viibutab baltlaste poole häbistavalt sõrme, et need ei oskavat venelastega asju ajada ja nende välispoliitika ei arvesta Venemaaga. Meile, eestlastele, tundub seda kuulates ja vaadates, et vanad pragmaatilised külma sõja aegsed käitumismustrid hiilivad tagasi.
 

3. juuni 2009. Soome President Tarja Haloneni kohtumine järjekordset Soome-visiiti tegeva Venemaa peaministri Vladimir Putiniga.  Foto: Scanpix

 

 
Pragmaatilistele poliitilistele ja majanduslikele mängudele allub mõnikord ka ajakirjandus: kinnitades, et eestlased, lätlased, leedulased ja poolakad on russofoobid. Selliseid väiteid on Soome ajakirjanduses esitatud küllaga ja alles viimasel ajal on hakatud avalikult veidi rohkem rääkima Läänemere tundlikust ökoloogilisest olukorrast, mida Nord Streami gaasijuhe ohustab.
 
/…/
 
Sel aastal möödub seitsekümmend aastat Molotovi–Ribbentropi pakti sõlmimisest ja Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa poolt alustatud Teisest maailmasõjast, seitsekümmend aastat Soome Talvesõjast, kuuskümmend aastat suurest massiküüditamisest Eestis, Lätis ja Leedus, kakskümmend aastat Berliini müüri langemisest.
 
Nende tähtpäevadega seoses otsustasime möödunud aasta kevadel koos eesti taustaga Soome kirjaniku Sofi Oksasega anda Soomes välja artiklite kogumiku „Kõige taga oli hirm” (Fear was behind everything), lisaks sellele panime koostöös Soome filmiarhiiviga kokku Nõukogude totalitarismi ja Balti riikide okupeerimist käsitleva dokumentaalfilmide projekti, mida esitati kuu aja jooksul Helsingi kinoteatris Orion.
 
Kogumikku tutvustasime 2009. aasta 23. märtsil Helsingi kesklinnas Helsingin Sanomate majas. Kahjuks pidime sel päeval liikuma ringi politsei valve all, sest Helsingi ülikooli dotsent, Eesti ja Vene õigussotsioloogiat õpetav Johan Bäckman oli kutsunud kohale piiritagused Naši noored ja Eesti vene äärmuslaste esindajad Öisest Vahtkonnast. Dotsent ise esines aktiivselt Vene meediakanalites, kus ta teatas, et oleme koostanud venevastase kogumiku. Dotsent võttis ühendust Iisraelis oleva Wiesenthali keskusega ja kinnitas selle juhile, et meie artiklikogumik alahindab holokausti. Kuigi just minul oli selles artikkel Eesti juutide saatusest holokausti ja Gulagi vahel. Meie vastu kutsuti meelt avaldama ka Soome islamipartei juht Abdulah Tammi, kes ise kinnitas ühes telesaates esinedes, et kui ta kandis veel nime Risto Tammi, oli ta KGB teenistuses.
 
Nii sündiski sellest suur meediasündmus, mille kaudu Helsingi Ülikooli dotsendi auväärset tiitlit kandev mees püüdis muuta meie raamatu ja filmiprogrammi venevastaseks spektaakliks ja holokausti eitamiseks.
 
Meie õnn oli see, et juba aastaid olen ma teinud koostööd Eesti juudi kogukonnaga, kus mind väga hästi tuntakse. Minu Eesti juute puudutava artikli oli varem üle lugenud Eesti Juudi Muusemi looja, Iisraelis ja Eestis elav Mark Rõbak, kes on võtnud oma ülesandeks taastada Eesti juutide ennesõjaaegne mälu ja ajalugu, mis Nõukogude ja Natsi-Saksa terrori käigus hävitati. Mark Rõbak helistas Wiesenthali keskusesse ja rääkis minu tööst Eesti juutide mälu ja ajaloo jäädvustamisel. Meie kaitseks tuli kohale Eesti vene noorte demokraatliku ühenduse Avatud Vabariik juht Jevegeni Krištafovitš. Me saime tunda oma kaasmaalastest demokraatide tuge.
 
Tuge tundsime ka möödunud sügisel, kui läkitasime Helsingi Ülikoolile avaliku kirja küsimusega, millist Eesti ja Vene õigussotsioloogiat õpetab dotsent, kes ei pea Eesti riiki isegi riigiks. Ta kuulutab oma teleintervjuudes Eestis, Soomes ja Venemaal Eestile peatset lõppu, laimab Eesti juhte ja nimetab minu ja kirjanik Sofi Oksase loomingut pornograafiaks. Avaliku kirja koostajaks oli politoloog Iivi Anna Masso. Kuigi allakirjutanute hulgas olid ka Euroopa Parlamendi liikmed Henrik Lax ja Lasse Lehtinen ning teised Soome avaliku elu tegelased ning Eesti juudi ja vene demokraatide esindajad, sattus kirja koostaja Iivi Masso Soome akadeemilises maailmas psüühilise surve alla ja kaotas võimaluse oma uurimistöö jätkamiseks selles ülikoolis. Nimelt teatas Helsingi Ülikooli juhtkond oma vastuskirjas, et meie tahame piirata Soomes sõnavabadust. Sama seisukohaga asus dotsent Bäckmani tegevust kaitsma ka endine välisminister Tuomioja.
 
Raamat „Kõige taga oli hirm”, millesse kirjutasid oma artiklid Eesti, Soome, USA, Inglismaa ja Venemaa demokraatia esindajad, avas Soomes ehk esimest korda pärast Nõukogude süsteemi kokkukukkumist ja Eesti taasiseseisvumist laialdase arutelu Eestile osaks saanud ülekohtu, totalitarismi ja soometumise ehk finlandiseerumise teemal. Raamat oli Soome raamatukaupluste edetabelites esimese kuu jooksul kõige populaarsemate raamatute hulgas ja sellest tehti paari nädala jooksul kokku kolm trükki. Me olime koos kirjanik Sofi Oksase ja raamatu ühe artikli autori Iivi Anna Massoga Soome tele- ja raadiosaadete oodatud külalised. Dotsent Bäckman on äratanud pahameelt, Soome üliõpilaste vanemad pöördusid Helsingi Ülikooli poole küsimusega, millist maailmapilti esindavad Soome õppejõud, ja lubasid oma lapsed sellest ülikoolist ära võtta.
 
Avalik arutelu, mille meie raamat Soomes avas, on näide demokraatia võidust. Lõpetuseks tahan öelda, et e totalitarismi ja okupatsioonide peegeldustega on vaja tegelda pidevalt, selleks et õigusriik ja Euroopa valgustusaja põhimõtted õigusest ja inimese väärtustamisest püsiksid meeles ja neid ei haavaks suurriikide poliitiline pragmatism.

Imbi Paju