Saareriigi peamine ühendaja maailmaga on Uus-Meremaa lennukompanii, mis viib meid hiljem edasi Samoale ja Californiasse. Teisi suuremaid lennufirmasid silma ei hakanud, sest rahvusvaheline „masu” on hõrendanud Vaikse ookeani lõunaosa lennuliikluse kriitilise piirini. Mõni veelgi eksootilisem koht kui Tonga on kättesaadav vaid tellimuslendude ja -laevadega.
 
Aastatuhandeid on julged polüneeslased läbinud tuhandeid miile piroogidega, millesse keskmine valge mees ei söanda ilma julgestuseta istudagi. Sunda saarestikust Indoneesias liikusid polüneeslaste esivanemad laiali kolmes suunas. Vaiksele ookeanile suundunud piroogid jõudsid 3200 aastat tagasi 5000 km kaugusele Tongale ja Samoale, mis kujunesid mitmeks aastatuhandeks rahvarännu baaslaagriks. Sealt mindi edasi Tahitile, Hawaiile, Lihavõttesaartele ja kümntele teistele väiksematele ja suurematele Polüneesia maalapikestele keset hiiglaslikku vetevälja. Uus-Meremaale jõudsid maooride esivanemad Tongalt alles 1000 aastat tagasi. Teine haru liikus üle India ookeani Madagaskarile ning kolmas põhja – Hindustani ja Indo-Hiinasse.
 
Mererahva uhkust – suurt sõjapiroogi – võib praegugi imetleda Nuku‘alofa sadama kõrval varjualuses. Traditsiooniliste piroogidega käiakse veel ainult rannikul kala püüdmas, suuri mereretki enam ette ei võeta. Kui pidada silmas, et tongalastel on sotsiaalse staatuse näitajaks inimese tüsedus, siis vaevalt ka tähtsad mehed nõustuksid pikkadele mereretkele minema. Seegi tuletab väga Pipi raamatut meelde, sest sealgi pidi kuningas olema suur ja tüse mees, et oma tähtsat seisust rõhutada!
 
Tonga on konstitutsiooniline monarhia, võimul olev kuningas Siaosi (George) Tupou V on legendaarse kuninganna Sâlote (Charlotte) pojapoeg. Sâlote’d hindavad tongalased siiani väga kõrgelt kui riigipead, kes suhtles julgelt maailma teiste juhtidega ning oskas oma sõltumatu ja julge käitumisega tõmmata oma pisikesele kodumaale tähelepanu. Kuigi kuningriik hõlmab 169 korallrahu ja vulkaanilist saart, mis mitme saarerühmana ulatub põhjat lõunasse üle 500 km, on rahvast neil saartel kokku vaid 105 000. Kõige rahvarohkemal saarel (346 km2) Tongatapul on elanikke üle 40 000, siin asub ka pealinn Nuku‘alofa ja kuninga residents.
 
Tongalased suhtuvad Briti Impeeriumisse, oma ajaloolistesse kolonisaatoritesse soojalt ning osalevad innukalt Briti Rahvaste Ühenduse tegevuses. Kindlasti ei taha kohalik monarh vahele jätta ühtegi vähegi märkimisväärset sündmust kuninglike perekondade elus nii Londonis kui ka mujal Euroopas. Briti kuningakoda, selle rituaale ja sümboolikat on püüdnud siinsed valitsejad detailideni järele teha. Juba 19. sajandil, kui Inglise misjonärid olid saare elanikud ristinud, sai esimene kuningas 1845. aastal lugupidamisest brittide vastu nime George I, kohalikus keeles Siaosi Tupou I. 1875. aastal vastuvõetud konstitutsiooni järgi korraldatakse tongalaste elu siiani. Põhiseadust täiendati 1970. aastal, kui Tonga sai ametlikult iseseisvaks ja ÜRO liikmeks.
 
Kuningal on siiski suur võim ja rahva hulgas kõrge autoriteet. Erakondi ei ole, kuid mitmesugused poliitilised rühmitused on lubatud ning need osalevad ka valimistel seadusandlikusse kogusse – Fale Alea’sse. Väga suur roll saareriigi ühiskonna sotsiaalse elu korraldamisel on usuorganisatsioonidel. Kaheksa kristlikku konfessiooni on saare kõik külad kirikuhooneid tihedalt täis ehitanud – teistest suurem osa on anglikaanlusel, kuid levinud on ka mitmed teised protestantlikud kirikud ja katoliiklus. Kogu sotsiaalhoolekanne ja hariduselu on korraldatud kirikute poolt. Kirik on peamine seltsielu keskus, kuhu pühapäeva hommikuti koguneb kogu rahvas. Hingamispäeva hommikuti avaneb külades ülev vaade, kui pidulikult riietatud inimesed liiguvad perekonniti ja suuremate rühmadena kirikute suunas. Pikka matka pole vaja aga kellegil teha, sest pühakojad on igas külas ning tavaliselt on neid lähestikku mitu, sest iga usutunnistus on rajanud oma. Jumalateenistuse ajal on kogu saar vaikne, sadadest kõige erinevama arhitektuuri- ja ehituslaadiga kirikust kostub meloodiline hingestatud kirikulaul. Tongalased armastavad laulda ning nende heliline keel annab selleks kõik võimalused. Kuigi teine riigikeel on inglise keel ja selles õpitakse ka keskkoolis, on paljud selle elu jooksul unustanud. Turism ei ole veel kujunenud kuningriigis kuigi valdavaks tegevusalaks, mistõttu välismaalasi kohtab suhteliselt harva.
 

 
Tongalased on igast vastutulijast kuni kõrgete ametnikeni välja väga sõbralikud ja alati naeratavad. Selline mulje jäi juba kapten James Cookile, kes 1773. aastal esimese eurooplasena peasaarel maabus ning kes heatathtlikust vastuvõtust lummatuna nimetas koha Sõbralikeks saarteks. Ta ei teadnud, et saarel omavahel vihaselt rivaalitsevad ülikud ei suutnud tegelikult lihtsalt kokku leppida, kellele langeb au rünnata võõramaiseid laevu esimesena. Tol ajal oli Tongal kombeks ka külapidustuste peatoiduks pakkuda ... oma aukülalisi. Alates 1820ndatest õnnestus Briti misjonäridel õpetada tongalastele siiski uusi kombeid ning sellest peale on omavahelised arveteklaarimised kulgenud rahumeelselt ja saarerahva menüü on oluliselt muutunud.
 
Kui Tonga oli Briti protektoraat, külastas Uus-Meremaal resideeruv kindlralkuberner kord aastas Tongatapu saarel Tonga kuningat. Koos söödi lõunat, võeti paar tervitusnapsi ning sellega Briti kolonisatsioon piirduski. Võimalik, et vaadati ka ragbimängu, mis on saarel konkurentsitult kõige populaarsem spordiala.
 
Erinevalt paljudest teistest maakera troopikavööndi riikidest, näiteks Madagaskarist, kus räägitav keel kuulub samuti austroneesia keelkonda nagu polüneesia keeledki, ei ole võõramaised kolonistid ega sotsialismiõpetused pääsenud lõhkuma rahva tervet vaimu ja iidseid tavasid. Kuigi elatustase ja sisemaine koguprodukt ei ole Tongalgi kuigi kõrge, on ühiskond väga sidus ja hooliv. Ka kõige vaesematel on üsna euroopaliku väljanägemisega majakesed, maalapp ja koht kogukonnas. Korra nägime ühte räpasemates riietes tegelast tänavale end kerjama asutamas, kuid juba minuti pärast olid kaastongalsed kohal, et osavõtlikult küsida, mis mehel viga on ja miks tema perekond ja kogudus teda ei toeta.
 
Kui kolonialismiajastu möödus Tongal leebelt ning sotsialismiõpetuse eestkõneleja N.Liit ei jõudnud ka saarele riigikorda pöörama, siis uuel ajal on näha Vaikse ookeni suurvõimu Hiina Rahvavabariigi jõulist kohalolekut. Hiinlaste saatkond Nuku‘alofa promenaadi ääres on suurim, nagu ka Hiina valmisolek majandusraskustes riiki toetada.
 
Usutavasti hoiavad tongalaste rõõmus meel ja kiindumus oma kogukonna tavadesse selle uhke kuningriigi ka edaspidi sõltumatul kursil. Hea asukoht keset Vaikset ookeani annab selleks lootust.