Kõigest sellest kooruva õpetuse iva pole aga oluline üksnes tšehhidele, vaid asja saab vaadelda ka laiemalt. Tšehhi ebaõnnestumist võib hinnata märgina, mis paratamatult laieneb kõigile uutele liikmesriikidele.
Õigluse huvides ja tšehhide kaitseks tuleb siinkohal muidugi möönda, et praegust, laienenud Euroopa Liitu ongi raskem juhtida, kui oli suhteliselt homogeenset, majanduslikult ühtlasemat ja poliitiliselt seotumat nn vana Euroopat.
riigid on toonud liitu kaasa uued välis- ja julgeolekupoliitilised mõõtmed – senisest keerulisemad suhted Venemaaga, kaksipidise suhtumise USAsse ja tema sõdadesse, uue naabruskonna ja sellega seonduva, kui mainida vaid mõnda olulisemat teemat. Nende riikide tõttu on hargnenud regionaalsed väljakutsed – Vahemere poliitikaversus Läänemere strateegia, tihedam suhestumine Musta mere basseini probleemidega. Veelgi suuremad on nüüd erinevused riikide majandustasemetes, haldussuutlikkuses, korruptsiooniprobleemidest rääkimata.
Riigilt, kes kogu seda kirjut kooslust juhtima hakkab, eeldab see lisaks selgete prioriteetide seadmistele ka eri riikide ja piirkondade ees seisvate probleemide mõistmist ning empaatiavõimet lahkhelidesse sattunud liikmesriikide vahel tasakaalustatud lahenduste leidmiseks. Euroopa Liidu õigusaktide rohkust arvestades läheb mõistagi vaja suurt juriidilist pädevust ekspertiisideks ja rakendusotsuste elluviimiseks.
Kui eesistujariigis valitseb sisepoliitiline ebastabiilsus, kus üks võimuharu (nagu Tšehhi puhul president) saboteerib kogu Euroopa Liidu üritust ja opositsioon on samal ajal valitsuse läbikukkumise eesistujana muutnud üheks oma võimule tuleku instrumendiks, pole eduks mingit lootust. Eriti kehtib see väiksemate riikide puhul, sest eesistumine paneb täies ulatuses proovile kogu nende administratiivse ja intellektuaalse suutlikkuse.
On sõnadetagi selge, et nii põhjalik läbikukkumine ei jäta märki külge mitte ainult ebaõnnestunud valitsusele, vaid kogu riigile. Ja laiemalt, nagu juba tõdesime, ka teistele uusliikmete kategooriasse kuuluvatele riikidele. See aga süvendab vältimatult Euroopa Liidus niigi vinduvat usaldamatust ja eelarvamusi nn uue ja vana Euroopa vahel. See loob kahetsusväärselt soodsa pinna ka igasuguseks lõhestustegevuseks, tulgu need lõhestuskatsed siis seest- või väljastpoolt liitu.
Tšehhide ebaõnnestumine ise ongi kogemus, millest tuleb õppida järgmiste taoliste altminekute vältimiseks. Sest järgmise uue liikmesriigi saamatus võib endaga kaasa tuua juba tunduvalt valjuhäälsema nõudmise senist eesistumiskorda ümber vaadata. Näiteks võidakse nõuda uute liikmesriikide seadmist vanade kõrval istuvate assistentide staatusesse või mingite muude uute ja pehmelt öeldes mitte just demokraatlike, kuigi administratiivsest seisukohast võib-olla tõhusate skeemide rakendamist.
Rootsi Euroopa asjade minister Cecilia Malmström oma Tšehhi ametivenna Stefan Fülega Stockholmis Skanseni vabaõhumuuseumis Euroopa Liidu eesistumise ülevõtmise tseremoonial 1. juulil 2009. Foto: Scanpix
Siinkohal ei tasu meil olla liigselt idealistlikud Euroopa Liidus kehtivate protseduuride äraproovituse ja demokraatlikkuse suhtes. Protseduurid on küll demokraatlikud ja Euroopa Liit õlitatud masinavärgina sisse töötatud, kuid see ei tähenda ometi, et üksikutel riikidel poleks oma huvisid või et ka kõige demokraatlikumaid protseduure ei saaks pisut oma kasuks kallutada. Ja kui ühed (uued liikmesriigid) neile antud võimalusega toime ei tule, siis on üksnes loomulik, et teised (vanad liikmesriigid) neid stabiilsuse ja funktsionaalse efektiivsuse huvides koomale tõugata püüavad.
Euroopa Liidu suguse hiigelmoodustise juhtimiseks ei piisa eesistujariigi juhtkonna ilusatest visioonidest. Nende visioonidega peab kaasas käima karm administratiivne distsipliin, intellektuaalne ja juriidilise pädevus ning eelkõige sisepoliitiline koosmeel.
Vastasel korral ei kannata mitte niivõrd Euroopa Liit, kus Euroopa Komisjon oma autoriteedi ja professionaalsusega nõrga eesistuja vigu suuresti siluda suudab, vaid eelkõige nõrk eesistujamaa ise. Ning temaga samasse rühma kuuluvad riigid.
