Venemaa puhul on eriline tähendus tohutu suurel territooriumil ja elanikkonna eri kihtidel, kes ei mõtle kaugeltki ühtemoodi. Seetõttu on välisvaatlejad sunnitud tuginema ühelt poolt üliametlikele teadetele, millesse tuleb suhtuda kriitiliselt, ja teiselt poolt opositsiooniallikatelt tulevale infole ning tegema teatud korrektiive, arvestades territooriumi suurust ja arvamuste paljusust.
Opositsioonist rääkides on oluline veel see aspekt, et opositsioonile on kasulik oma mõju ületähtsustada, esitades regulaarselt kõikvõimalikel miitingutel esinevat Moskva aktiivi just nagu jäämäe tippu ja soovides jätta muljet, et jäämäe nähtamatu osa ulatub riigi sügavustesse.
Sisevaatlejana, kes pealegi ei ela mitte Moskvas, vaid elanike arvult Venemaa neljandas linnas, Jekaterinburgis, tahaksin jagada lugejatega mõningaid seisukohti ja tähelepanekuid.
Kas Venemaal eksisteerib Putini-vastane opositsioon?
Opositsioon Putinile ja tema meeskonnale on Venemaal olemas ja kui kõnelda moraalsest, ideoloogilisest ja emotsionaalsest vastuseisust kehtivale režiimile, siis tuleb tunnistada, et riigis on hulganisti inimesi, kes on võimu suhtes kriitiliselt või äärmiselt negatiivselt meelestatud. Sisuliselt näitavad isegi kõige võltsitumad valimised, et toetus kehtivale võimule ei ole absoluutne.
Ometi on siin kaks probleemi: esiteks kritiseeritakse Putinit üksteist välistavatelt positsioonidelt – liberaalid näevad temas fašisti, fašistid – liberaali, mõni peab teda kommunistiks, kommunistid ise aga peavad teda ülemaailmse kapitalismi agendiks jne. Niisuguse lähenemise puhul on muidugi opositsiooni ühinemisest raske rääkida – opositsionäärid ise on üksteisele liialt vastuvõetamatud. Teiseks ei tähenda kriitiline suhtumine režiimisse sugugi valmisolekut toetada tingimusteta neid, kes esitlevad end tänase opositsiooni liidritena. Pean märkima, et paljud neist on väljaspool Moskvat täiesti tundmatud või puudub neil mingisugunegi tõsisem autoriteet (nende hulgas on ka Garri Kasparov, hoolimata kogu lugupidamisest tema vastu, üpris vastuoluline kuju ja kaugeltki mitte nii populaarne, nagu on kombeks arvata).
Seega eksisteerib Venemaal justkui opositsiooni poolfabrikaat eraldi ja hajusalt tegutsevatest inimestest ja gruppidest, kes pole üleriigiliselt kuidagi struktureeritud. Peamine probleem on siiski muus.
Kas organiseerunud opositsioon on Venemaal üldse võimalik?
See on kõige keerulisem küsimus ja siin tuleb endale selgesti aru anda, et kui riik ei soovi organiseeritud opositsiooni teket ning teeb selle nimel teatud pingutusi, muutub opositsiooni organiseerumine võimatuks. Selgitan pisut olukorda. Venemaa probleem ei ole täna mitte selles, et valitsust või valitsevat parteid ei ole võimalik kritiseerida – see kõik on täiesti võimalik ning seda tõestab ilmekalt asjaolu, et ma kirjutan seda artiklit kodus ja mitte kroonuasutuses. Probleemid algavad sealt, kus sõnad võivad viia tegudeni.
Seni, kuni tegemist on vestlustega, artiklitega, diskussioonidega intellektuaalide (või vabrikus, kontoris, sealaudas jne töötavate kolleegide) kitsas ringis, ei saa võimud inimesi segada ega kuigi tugevasti mõjutada: selleks puuduvad nii ressursid kui ka praktilised võimalused. Venemaa majandus on siiski kapitalistlik ja eraisikuna (ettevõtjana või palgatöötajana) on inimene riigi suhtes autonoomne. Ent poliitilist aktiivsust hoiab riik kindlalt kontrolli all. Ja kui mõni suurettevõtja, kelle rahalised võimalused lubavad näha temas opositsiooni potentsiaalset sponsorit, üritab poliitikasse sekkuda, tehakse talle üsna ühemõtteline vihje Hodorkovski saatusele. Ilma rahata on aga Venemaal võimatu poliitikat teha – mitte nii nagu Eestis, kus valitsusega rahulolematud võivad autodega Tallinna kokku sõita ja seal oma rahulolematust väljendada. Venemaal on isegi mis tahes asutamiskonverentsile võimatu koondada eri regioonide inimesi või on see seotud uskumatute jõupingutuste ja rahaliste kulutustega.
Vene opositsiooni esindajad Oleg Orlov (Memorial) ja Ludmilla Aleksejeva (Moskva Helsingi grupi esinaine) pressikonverentsil Moskvas äsja Ingušias mõrvatud inimõiguslase Natalja Estemirova portreega. 16. juuli 2009. Foto: Scanpix
Tasub meeles pidada ka võimu kehtestatud infomonopoli. Isegi kui korraldada mingi üritus Moskvas (provintsilinnadest ei saa juttugi olla), ei või opositsioon loota sellele, et info jõuaks inimesteni. Hoolimata interneti hoogsast arengust jäävad peamisteks infoallikateks üleriigilised telekanalid. Seepärast ei tasu rahvast liigselt süüdistada režiimi toetamises – objektiivse informatsiooni puudumise ja tõhusalt töötava propagandamasina korral ei võigi vähese analüüsivõimega tavaline inimene kõigest õigesti aru saada. Igatahes senikaua, kuni ta ei seisa silmitsi millegi niisugusega, mis on ametlikult esitatavaga otseses vastuolus.
Nüüd peamisest: Venemaal kehtiva poliitilise süsteemi tingimustes on valitsusel väga mitmekesised võimalused üleriigilise opositsioonilise organisatsiooni loomist tõkestada. Kusjuures seda saab teha mitut moodi: mitte lubada organisatsiooni loomist (kehtiva parteide seaduse kohaselt on see niigi praktiliselt võimatu), mitte lubada juba olemasolevat organisatsiooni valimistele mis tahes formaalsel ettekäändel, initsieerida organisatsiooni lõhenemine või saata see laiali samasugusel formaalsel ettekäändel.
Kas opositsiooni võimuletulek on võimalik?
Tänapäeva poliitiline süsteem on niivõrd keeruline, et seda saab murda üksnes seestpoolt. Sisuliselt viib kõigi 1980. aastate lõpust kuni viimase ajani toimunud revolutsioonide kogemuste tundmaõppimine ühemõtteliselt arusaamisele, et režiimi vahetuseni võib viia üksnes lõhe valitseva eliidi enda keskel ning „raskolnikute” (ehk siis „lahkusuliste”) valmidus ühistegevuseks opositsiooniga kõige laiemas mõttes.
Perestroika-kogemus õpetab, et niipea, kui valitsevas eliidis endas algab käärimine ja võimu raudne haare nõrgeneb, muutub võimsa opositsiooni esilekerkimine üksnes ajaküsimuseks. Kohaliku omavalitsuse ja regionaalse poliitilise eliidi tasandil tekib keskvõimule aina rohkem pretensioone, kusjuures äriringkonnad, eriti väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, osutuvad uue poliitilise reaalsuse peamisteks doonoriteks. Ent ükski arukas inimene ei hakka finantseerima opositsiooni seni, kuni võimu repressiivmehhanismid laitmatult funktsioneerivad.
Praeguse režiimi kokkuvarisemine on vältimatu – valitsev grupeering on ennast ilmselgelt ja kahtlematult ammendanud, küsimus on vaid selle edasise allakäigu tähtaegades. Arvestades majanduses tehtud möödalaskmisi, võib allakäik alata igal ajal ning kulgeda siis juba hoogsalt.
Peamine oht Venemaa ja Euroopa jaoks on 1917. aasta situatsiooni kordumine, kui pärast tsaarirežiimi kokkuvarisemist ei suutnud liberaalid võimu enda käes hoida ja võimule pääsesid radikaalid. See on aga juba omaette lai teema.
AUTORIST
Fjodor Krašeninnikov on Vene ajakirjanik ja suhtekorraldaja. Ta elab
Jekaterinburgis (endine Sverdlovsk). Fjodor kuulub Putini režiimi vastasesse opositsiooni. Oma tegevuse eest on teda kaks korda jõhkralt läbi pekstud. Nagu sellistel puhkudel tavaks, pole ründajaid leitud. Ta on ka kuulsa antiutoopa „Posle Rossii” autor. Raamat http://www.zvezda.ru/cult/2008/03/09/posle_rossii.htm eksisteerib ainult internetis, sest keegi Venemaal ei julge seda trükis avaldada. Fjodor Krašeninnikovi koduleht asub aadressil: http://www.fyodor.su.
