Läti on majanduskriisis vaevlevate Balti riikide hulgas jätkuvalt punane latern. Väljastpoolt vaadates paistab, et valitsus on tõsiselt pingutanud, et olukorda kontrolli alla saada. Kas need pingutused on piisavad või seisavad Lätil ees veel raskemad ajad?
Sarnaselt teistele Euroopa riikidele vaevleb Läti majandusraskustes, mida ühelt poolt on tinginud maailma majandussurutisest põhjustatud odava krediidi lõpp ja teiselt poolt Läti riigi haldusaparaadi suutmatus. Väga lühidalt võiks öelda, et Läti riigi majandusmudel pole jätkusuutlik, s.t institutsioonid toimivad üle oma võimete. Läti Vabariigi 1990ndate algul tegemata reformid maksavad praegu kurjalt kätte. Eesti lugejale tundus ehk veel paar aastat tagasi, et Balti riigid justkui oleks oma arengus sarnased. Külastades Riiat ja sõites mööda Via Balticat võib ehk selline tunne ka tekkida, sest nimetatud maantee on nüüdseks enamasti renoveeritud ja Riia häärberid ilusasti remonditud. Kuid erinevalt Eestist ja Leedust peidavad Läti ilusate majade fassaadid tegelikkuse Potjomkini külana.
Tegemata reformid nii maksu- kui ka valimisseaduses on võimaldanud Läti poliitilisel kultuuril stagneeruda. Probleemide algeks on põhiseaduslikku laadi küsimused. Nimelt, erinevalt Eestist ja Leedust taaselustasid Läti rahvaesindajad 1993. aastal mitme muudatusega 1922. aasta satversme (põhiseaduse). Põhiseadusesse lisati VIII peatükk, mis sätestab inimõigused. Lisati parlamenti pääsemiseks 5% künnis ning parlamendi ametiaega suurendati kolmelt aastalt neljale. Kui künnise sisseseadmine vähendas mingil määral Läti Seimi killustatust, siis eriti viimane põhiseadusemuudatus hoogustas postsovjetliku poliitilise kultuuri juurdumist. Lisaks nende muutuste läbimõtlematusele on Läti põhiseaduse 59. artikkel pidevalt muutuvate valitsuste põhjuseks. See artikkel sätestab, et ministrite lahkumine ja saabumine valitsuskabinetti on parlamendi enamuse otsustada. Erinevalt Eestist või Saksamaa Liitvabariigist, kes uue põhiseaduse vastuvõtmisega lahendasid Teise maailmasõja eelsed nn Weimari põhiseaduse ebastabiilsuse allikaid, on Läti seadusandjad jäänud ustavaks Weimari seaduslikule vaimule. Sellega kahjuks kaasneb ka Läti peaministri suutmatus oma otseste ülesannetega tegelda, sest ta peab pidevalt muretsema koalitsiooni stabiilsuse pärast. 1990ndate alguses pani põhiseaduslik kogu aluse süsteemile, kus valitsevad parempoolsed etniliste lätlaste ja vasakpoolsed etniliste venelaste erakonnad. See hoiab päevapoliitika pidevas patiseisus. Tänu patiseisule on Lätis puudulikud maksu- ja valimisseadused, ülepaisutatud riigihaldusaparaat ja lämmatatud ettevõtlus.
Praegu peab valitsus lahendama probleeme, mis vajavad koalitsiooni üksmeelt. Poliitilist üksmeelt aga pole, sest parlamendis suurima esindatusega, kuid sotsioloogiliste uuringute põhjal juba pool aastat 1-protsendilise toetusega Rahvaerakond üritab pidevalt ebastabiilsust tekitada. Samas, tänu ebastabiilsusele on konsolideerimisprotsessi alustanud mitmed Läti erakonnad ja valmistutakse 2010. aasta oktoobris toimuvateks erakorralisteks parlamendivalimisteks. Juba praegu alanud kampaania ei aita kahjuks sugugi lahendada praeguseid raskeid probleeme, vaid pidevalt toimub nende küsimuste ülepolitiseerimine.
Riia nn vihmavarjurevolutsiooni ajal räägiti Läti ühiskonnas eelkõige usalduskriisist. See usalduskriis viis valitsuse vahetumiseni. Kas praegu võime rääkida vähemalt osalisest usalduse taastumisest rahva ja poliitilise eliidi vahel?
Ei, seda kindlasti mitte. Seda tõestavad ka Eurobaromeetri küsitlused. Kuigi Eurobaromeetri selle aasta tulemusi pole veel avaldatud, siis Läti uuringufirmade küsitlused tõestavad, et 2006. aastal Lätis alguse saanud usaldamatuse trend pole muutunud. 2008. aasta lõpus Eestis küsitletud inimeste poolehoid valitsusele (48%), Riigikogule (37%) ja erakondadele (19%) on võrreldav Euroopa Liidu keskmiste tulemustega. Samas lõunanaabrite poolehoid parlamendile (9%), erakondadele (5%) ja valitsusele (16%) on koos Bulgaaria ja Ungariga pingerea lõpus. Sellele lisandub ka asjaolu, et usaldamatus oma valitsuse vastu on võõrandamas Läti elanikke poliitikast. Eelmise aasta lõpus oli Läti kõige euroskeptilisem ühiskond Euroopa Liidus (vaid 25% arvas, et Läti kuulumine ELi on positiivne, võrreldes ELi keskmise 51% ja Eesti 61% poolehoiuga ELile). Samas, üsnagi irooniliselt, Euroopa Liitu kui valitsemisinstitutsiooni toetas 44% elanikkonnast. Siin ei aita enam kuidagi haridussüsteemi, politsei, tervishoiu, heaolusüsteemi‚ põhiseaduse ja maksupoliitika üheaegsed reformid. Usaldamatust süvendab president Valdis Zatlersi viivitamine oma õiguse kasutamisel algatada parlamendi laialisaatmise protseduuri. Laialisaatmise pretsedent oleks olnud vajalik poliitilise kultuuri parandamiseks ja kodanikuühiskonna kindlustamiseks, sest põhiseaduslikke rikkumisi on Lätis juhtunud rohkem kui küllalt ja praeguseks tunneb kodanikuühiskond end jõuetuna.
Erinevalt Eestist on Lätis toimunud mitmeid jõulisi demonstratsioone – Riia märul, traktorimarss Riia peale, Bauska sildade hõivamine – kas need ja teised intsidendid ei kõnele sellest, et ühel hetkel võib Läti valitsus kaotada kontrolli sündmuste arengu üle ja Läti libiseb kaosesse?
Traktorimarss ja eriti Bauska sildade hõivamine tegelikult näitavad, et keskvõim on osaliselt kaotamas kontrolli sündmuste üle. See, kuidas toimus Bauska sildasid hõivanud linnaelanike laialisaatmine, oli märk sellest, et võimul puudub riigis autoriteet ehk siis valijad ei usalda oma esindajaid. Usaldamatus oma rahva vastu peegeldub ka küsitava haridusega rahvaesindajates. Näiteks nimetas üle-eelmine peaminister Kalvitis rahvast „klähvijataks” ja endine rahandusminister vastas Bloomberg TV kommentaatori küsimusele Läti majandusega toimuva kohta „nothing special”. Siinse rahva temperamenti arvestades on Lätile kaose kuulutamine ennatlik, samas luksusautode põletamisi on Riias juba esinenud ja kui 2009. aasta detsembris lõpevad 200 000 töötu abirahad, ei suuda keegi ette näha, kas Jurmala ja Riia häärbereid süüdatakse või mitte.
Läti talunikud traktorimarsil Riia peale, 3. veebruar 2009. Protest toimus põllumajanduse viletsa olukorra, aga ka rahva usalduse täielikult kaotanud valitsuse vastu. Foto: Scanpix
Kuidas suhtub lihtne lätlane IMF-i osasse Läti majanduse elustamisel?
Küsimuse vastus sõltub, kas lihtne lätlane on talupidaja või ettevõtja, riigieelarvest elatuv maakooli raamatukogu töötaja või suurlinna kooliõpetaja, postiljon või töö kaotanud ehitustööline. Igaühel neist on oma arusaam Läti majandusest, selle kohast maailmaturul ja IMF rollist majanduse elustamisel. Näiteks Ventspilsi linnapeale kuuluv ajaleht „NRA” jätkab inimestele sisendamist, et IMF käsib Läti riigiametnikel teha üle jõu käivaid reforme. Leidub piisavalt inimesi, kes käsitlevad suveräänsusprintsiipi vanamoeliselt ja peavad välissekkumist Läti n-ö siseasjadesse vastuvõetamatuks, samas unustades, et Läti ise on IMFi liikmesriik koos sellest tulenevate kohustuste ja hüvedega. Lihtne lätlane suhtub IMFi osasse vastavalt oma staatusele ühiskonnas ja paremaks mõõdupuuks siin on jälle Eurobaromeetri tulemused. Vastates Eurobaromeetri küsimusele: „Kas elu areneb õiges suunas?“ vastasid 19% Läti elanikke, et Lätis asjad arenevad õiges suunas, 61% vastanutest arvasid, et Läti asjad arenevad vales suunas, ülejäänutel polnud oma arvamust. Samas vastates küsimusele: „ Kas Euroopa Liidus elu areneb õiges suunas?” vastasid 34% jaatavalt, 14% ei olnud asjade kulgemisega rahul ja ülejäänutel puudus oma arvamus. Seega keskmine lätlane usaldab rahvusvahelisi organisatsioone rohkem kui oma valitsusinstitutsioone ja loodab, et väliste mõjude abil saab lahendatud Läti korruptsioonipundar.
Õpetajad ja nende toetajad demonstratsioonil Riias 1. Septembril 2009 peaministri kantselei ees. Loosungitelt võib lugeda: ”Pole koole, pole haiglaid, pole tööd. Mis järgmiseks?” Õhupallil kiri: „Päästke haridus!” Foto: Scanpix
Mida kirjutatakse-räägitakse Lätis olukorrast Eestis ja Leedus?
Lätis on Eestit juba aastaid toodud positiivse näitena seoses haldussuutlikkuse ja riigi rahadega ümberkäimisega. Heale mainele on kaasa aidanud nii „Tiigrihüpe” ja sellest osaliselt välja kasvanud Skype, kui ka Tallinna sadam ja sellest välja kasvanud Tallinki kaubamärk, mida nüüd on iga päev näha Riia sadamas. Arvestades Läti täbara olukorraga on mõned liberaalsed vaatlejad viidanud Balti riikide seas muidu majanduslikult aeglasemalt arenenud Leedu poole, et „näe, isegi Leedu on nüüd Lätist ees!” Siiski on viimase kvartali majanduslanguse tulemused tõestanud, et majandussurutise raames pole mõtet vaadelda lühiajal muutuvaid numbreid. Selle asemel võrreldakse Leedu ja Eesti haldussüsteemi jätkusuutlikust ning loodetakse aru saada, mis on need tegurid, mis muudavad kahe naaberriigi poliitilise süsteemi Läti omast suhteliselt stabiilsemaks.
Kas Riiast on kohalike valimiste tulemusena taas saamas vene linn, nii nagu nõukogude perioodil?
Kindlasti mitte, eriti arvestades asjaoluga, et Nõukogude perioodi ja tänapäeva olukorda on tegelikult peaaegu võimatu võrrelda. Esiteks valitseb küll puudulik, kuid siiski demokraatlik reþiim. Tänu keelepoliitikale oskab suurem osa Riia linnavolinikke praeguseks läti keelt ja omavalitsustasemel on riigis valitsevat keelepoliitikat siiski võimatu muuta. Riias elavate lätlaste osakaal on tõusnud 33%-lt (1991) 42,3%-ni (2008), samas kui etniliste venelaste osakaal on esimest korda väiksem lätlaste omast, 41,7% (2008). See, et lätlaste arv kasvab nii aeglaselt, pole mitte ainult Nõukogude okupatsiooni pärand, vaid linnastumise kriitilise piiri saavutamine Lätis (maarahva seas pole samuti tavaks saada rohkem kui kaks last) ja Läti deindustrialiseerimine. Eriti muret tekitav on viimane areng, sest tänu perepoliitika puudumisele on Läti demograafiline situatsioon jätkuvalt negatiivne. See tähendab, et juhul kui Läti naised vabatahtlikult ei soovi võtta Läti rahva inkubaatori rolli (mis on vähetõenäoline ja milleks on vaja riigipoolseid soodustusi), siis ilma immigratsioonipoliitikata ei suuda Läti luua jätkusuutlikku majandusmudelit. Kuigi rahvuslikult meelestatud poliitilised jõud on küllaltki populistlikult avaldanud nördimust Euroopa ühtse migratsioonipoliitika loomise üle, tuleb Lätil sellele vaatamata oma valikud teha. Selle asemel, et häirekellasid lüüa selle üle, et immigrandid Kesk-Aasiast ja Venemaalt jätkavad Läti näilist okupatsiooni, on Lätil võimalus valida immigrandid Aafrika ja Aasia kriisikoldeist ning Ladina-Ameerikast, et luua neist Läti kodanikke.
AUTORISTVeiko Spolitis on Riias elav ja töötav Riia Stradinši Ülikooli Euroopa uuringute teaduskonna rahvusvaheliste suhete osakonna juhataja ning Helsingi Ülikooli riigiteaduste doktorant. Veiko Spolitis õppis Tartu Ülikoolis perioodil 1991- 1996 ning muuhulgas kaitses siin oma diplomitöö teemal „Eesti ja Läti tee avatud ühiskonda”. Veiko Spolitise ema on eestlane, kuid tema ladus eesti keele oskus pärineb just Tartu üliõpilasperioodist. Muuhulgas on Veiko Spolitis raamatu „Eestlased Lätis” kaasautor ning tema artikleid Lätist on sagedasti avaldatud siinsetes meediaväljaannetes. Baltimaade, aga ennekõike Läti sündmustega võib igaüks jooksvalt tutvuda Veiko Spolitise ajaveebi kaudu aadressil spolitis.blogspot.com
