Tõepoolest, Nõukogude Liidu lagunemisest alates on Venemaal nende riikidega olnud pidevaid lahkarvamusi, mis 2008. aastal kulmineerusid koguni Vene–Gruusia sõjaliseks kokkupõrkeks. Tüli Musta mere laevastiku baaside pärast, Krimmi separatismiliikumise toetamine, venemeelsuse õhutamine Ida-Ukrainas, gaasiblokaadid ning vaidlused ajaloosündmuste erineva tõlgenduse ümber on Vene–Ukraina suhete argipäev.
Sama võib tõdeda Venemaa suhetes Gruusiaga. Separatistide algul varjatud, nüüd juba avalik toetamine Lõuna-Osseetias ja Abhaasias, sisepoliitilise stabiilsuse kõigutamine, majandus- ja energiablokaadid, Vene vägede seadusevastane hoidmine Gruusia territooriumil, spionaaž, grusiinide õigusvastane väljasaatmine Venemaalt, räige Gruusia-vastane propagandasõda ja lõpuks sõjategevuse alustamine oma väikese lõunanaabri vastu on märksõnad, mis on aastaid ilmestanud Vene–Gruusia suhete argipäeva.
Ent Venemaa Musta mere poliitikast rääkimisel oleks vale piirduda ainult nimetatud kahe riigi ümber keerelnud intriigidega. Lõppude lõpuks räägivad Musta mere asjades kaasa teisedki selle mere ääres asuvad riigid, kaudselt aga isegi niisugused maad nagu Kreeka, merega vahetult mitte piirnevad Kaukaasia riigid ning Kesk-Aasia maad.
Sealjuures tuleb meeles pidada, et kaks otseselt Musta mere ääres asuvat riiki – Bulgaaria ja Rumeenia – kuuluvad Euroopa Liitu, ja kolm – juba nimetatud ning lisaks veel Türgi – kuuluvad ka NATOsse.
Seega põhjustab kõik Musta mere ääres toimuv paratamatult kõige laialdasemat rahvusvahelist resonantsi. Seda enam, et teisel pool Musta merd asuvad märkimisväärsed gaasi- ja naftavarud (Aserbaidžaan, Kasahstan, Türkmenistan) ning piirkonna lähedale jäävad hetke kõige akuutsemad rahvusvahelised kriisikolded (Iraak, Iraan, Afganistan, Lähis-Ida).
On siis ka mõistetav, et keegi globaalses suures mängus kaasa tegevatest jõukeskustest ei saa jätta Musta mere basseini oma tähelepanu alt täiesti välja ning et vähemalt regionaalsel tasandil endast suurjõudu kujutavatele riikidele tähendab Must meri elutähtsat piirkonda.
Ajalooliselt on heitlus hegemoonia pärast Mustal merel käinud eelkõige Venemaa ja Türgi vahel. Venemaa kinnitas siin lõplikult kanda 18. sajandi lõpul. Krimmi sõja tulemusena 1853–1856 tõrjuti Venemaa Inglise-Prantsuse-Türgi koalitsiooni poolt küll lühikeseks ajaks Musta mere asjade üle otsustamisest eemale, kuid juba 1877.–1878. aasta Vene-Türgi sõjaga võttis Venemaa oma positsioonid piirkonnas täielikult tagasi ning koguni laiendas neid.
Nii Vene kui ka Osmani impeeriumi kollaps Esimeses maailmasõjas lõi täiesti uue geopoliitilise olukorra Musta mere ääres, kuna mereäärsete rahvaste iseseisvumispüüded ning seniste jõukeskuste nõrkus jätsid piirkonna kohaliku hegemoonita. Samas ei suutnud ega tahtnud seda lünka täiel määral täita ka sõja võitnud Antanti riigid. Just seniste impeeriumide vähemusrahvuste iseseisvumispüüdlused said katalüsaatoriks, mis lähendas igipõliseid rivaale Venemaad ja Türgit, kes omavahel piirkonna jagamises kokku leppisid ning Kaukaasias loodud uutele riikidele üksmeelselt lõpu peale tegid.
Tekkinud status quo püsis laias laastus 1936. aastani, kui Teise maailmasõja eelsest remilitariseerimisest ning eriti Itaalia territoriaalsetest ambitsioonidest häiritud Türgi kutsus Šveitsis Montreux’s kokku rahvusvahelise konverentsi Bosporust ja Dardanelle läbiva laevaliikluse küsimuses. Saavutatud kokkuleppe kohaselt jäi Türgile õigus kontrollida väinu läbivat laevaliiklust, sõjalaevad kaasa arvatud. Viimaste puhul kehtestati ranged tonnaažinormid, mis välistas suurte sõjalaevade pääsu Mustale merele või vastupidi.
Teise maailmasõja järel, olles saavutanud Mustal merel vaieldamatu hegemoonia, püüdis Nõukogude Liit Montreux’ lepingut küll revideerida, kuid selle püüde nurjas USA resoluutne vastuseis, mis kulmineerus sõjalaevade saatmisega väinade piirkonda.
Nõukogude Liidu kokkuvarisemine tähendas ühtlasi Venemaa hegemoonia lõppu Mustal merel. Esiteks pidi Venemaa loobuma suuremast osast Musta mere äärsest rannikujoonest, sealhulgas talle kõige olulisematest sõjasadamatest, kus opereerimise jätkamiseks tuli saavutada uute iseseisvate riikide nõusolek. Teiseks polnud Nõukogude Liidu varemetel sündinud Venemaal piisavalt vahendeid oma aeguva sõjalaevastiku ning selle relvastuse käigus hoidmiseks ja uuendamiseks.
Frustreerivalt mõjus Venemaale kahtlemata ka NATO laienemine Musta mere äärde, veel enam aga endiste Nõukogude liiduvabariikide Ukraina ja Gruusia soov nimetatud organisatsiooniga liituda. Viimane tähendanuks Venemaale sisuliselt täielikku Musta mere piirkonnast ilma jäämist ning ühtlasi ka tema kaalu vähenemist 21. sajandit kõige otsesemalt kujundavas suures mängus Lähis-Ida ressursside pärast.
Osaliselt siit tulebki meil otsida ka põhjusi Venemaa agressiivsusele suhetes Ukraina ja Gruusiaga.
Võrreldes senisega leiab praegu end täiesti uuest geopoliitilisest olukorrast ka Türgi. Ühest küljest tunnetab kiiresti kasvava elanikkonnaga ning üsna jõudsalt arenenud majandusega Türgi eliit end tõusva jõuna, kellele Esimese maailmasõja järel võitjate poolt määratud piirid selgelt kitsaks jäävad. Teisest küljest tunneb Istanbul aga, kui haavatav on ikka veel vaene, religioosselt ja sotsiaalselt tasakaalutu ning kurdi separatistliku liikumise pinge all elav Türgi.
Türgi sõjaväe helikopterid 30. augustil 2009 Istanbulis Võidupüha 87. aastapäeva pidustustel. Foto: Scanpix
Seda enam, et Iraak, Iraan ja Afganistan kujutavad endast Türgi jaoks ei enamat ega vähemat kui lähivälismaad, kus vägivaldselt rulluv läänemaailma ja islami vaheline konflikt seab läänelikku ilmalikkust deklareeriva, kuid ometi muhameedliku Türgi äärmiselt delikaatsesse positsiooni.
Tegelikult polegi Türgil – nagu ka Venemaal – selles olukorras muud valikut kui teineteisele läheneda. Ühisnimetajaks selles lähenemises on sealjuures kolmandate jõudude eemalhoidmine Musta mere basseinist. Et Venemaa seda soovib, on muidugi arusaadav. Mis on selle teatud määral isolatsionistliku kursi motiivideks aga Ankarast vaadatuna?
Esiteks, sisuliselt rinderiigi staatusesse sattunud Türgi on Lähis-Ida sündmuste ettearvamatust arvestades eluliselt huvitatud oma tagala kindlustamisest. Kuigi Türgi kuulub NATOsse, pole Ankara sugugi huvitatud sellest, et NATO liikmesus veaks teda veelgi sügavamalt võõrastesse sõdadesse või saaks põhjuseks suhete halvenemisele Venemaaga. Siit ka Türgi leige suhtumine Ukraina ja Gruusia ühinemispüüetesse ning kõnekas tagasihoidlikkus Venemaa hukkamõistmisel seoses Gruusia sõjaga.
Veelgi enam, Ankara ei kostnud musta ega valget, kui Aserbaidžaan Vene–Gruusia sõja ajal Bakuu–Thbilisi–Ceyhani naftajuhtme kuivaks jättis ja oma õli Venemaale kuuluvasse Novorossiiski sadamasse suunas.
Kummalisel kombel näeme seega, kuidas ilmalik Türgi ja arvuka islami vähemusega Venemaa jagavad Lähis-Ida tulipunktides toimuva suhtes sarnaseid seisukohti, mis mõlemal juhul tulenevad nende kitsast mänguruumist ja vajadusest – aga ka võimalusest – hoiduda kolmandate jõudude mängukannideks muutumisest. Venemaa on muide dikteerinud ka mõlema riigi üksmeelselt eitavat suhtumist USA ettepanekusse revideerida Montreux’ lepingut, mis võimaldaks NATO ja USA suurtel sõjalaevadel siseneda Musta merre.
Teiseks on Türgil suhetes Venemaaga mängus ka väga suured majandushuvid. Türgi–Vene aastane kaubavahetus on umbes 40 miljardit dollarit, aastas külastab Türgit 2,5 miljonit Vene turisti ja 70 protsenti oma maagaasist saab Türgi Venemaalt.
Kolmandaks näevad türklased selgelt, et kõigist värvilistest revolutsioonidest ning Musta mere äärsete uute riikide läänemeelsetest kurssidest hoolimata on Venemaa ainus, kellega Mustal merel nii poliitiliselt kui ka sõjaliselt tõsiselt arvestada tuleb. Seda eriti nüüd, kui Venemaa on oma sõjalist kohalolekut basseinis tänu Abhaasia avalikule mehitamisele märkimisväärselt laiendanud.
Neljandaks mõistavad türklased, et Venemaa otsustava vastuseisu korral pole Kesk-Aasia energiakandjate massiivne jõudmine maailmaturule ning Türgi võimalus sealt matti võtta lihtsalt võimalik. Siit siis ka Ankara konstruktiivsus ja koostöö Moskvaga Kaukaasia vastuolude puntras modus vivendi leidmiseks ning energiakandjate liikumist takistavate võimalike kriisikollete likvideerimiseks.
Osseedi rahvariietes mehed Põhja- ja Lõuna-Osseetiat ühendava gaasijuhtme avamisel. Foto: Scanpix
Siinkohal on jutt muidugi eelkõige Karabahhi konfliktist, milles mõlemad taustajõududena olulist rolli on mänginud ja mida mõlemad riigid on nüüd koos ja vaikselt lahendama asunud, minnes täielikult mööda OSCE Minski grupist, mille tegevus konflikti lahendamisel on osutunud fiaskoks. Just vajadus Karabahhi küsimuses pikaajalist stabiilsust pakkuv lahendus leida on lükanud liikuma suhted ka Armeenia–Türgi teljel.
Venemaal ei tasu siiski loota, nagu pööraks Türgi täielikult selja oma liitlassuhetele USAga või astuks välja NATOst. Samuti ei tunnusta Türgi ilmselt kunagi ka Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust.
Ent Venemaa seisukohast on suur saavutus seegi, et Türgi tema come back’i Mustale merele USA vasallina takistama pole asunud. See annabki Moskvale võimaluse pakkuda Ankarale Mustal merel kaksikhegemooniat.
Tundub, et Türgi on pakkumise vastu võtnud, põletamata siiski muid sildu.
