Eestis valitsev arusaam voliniku saatmisest Brüsselisse sarnaneb moodsa versiooniga muinasjutust neidistest, keda külaelanikel tuleb aeg-ajalt lohemaole ohverdada. Rituaalselt otsitakse iga viie aasta tagant riigi parimat poega (tütardest pole seni juttu olnud), kes kojujääjaid häbisse jätmata teeniks võõral maal Euroopa Liidu (küll heatahtlikku) Leviaatanit. See on kujutlus, mida (pool)teadlikult on kultiveerinud Eesti poliitiline ladvik. Ja see on enam-vähem ametlik versioon asjadest ka Brüsselis, mõelgem kas või Eestiski furoori tekitanud volinike „koduigatsustasude” peale.
 
Aga riigiülese kohuse täitmise kõrval kuulub asja juurde veel rida olulisi aspekte, mida asjassepühendatud Brüssel silma kinni pigistades tunnistab, millest aga Eestis räägitakse kas vähe või üldse mitte.
 
Üks osa mainitud aspektidest puudutab siseriiklikku maadejagamist. Öelda, et volinikukoht on hästi makstud, on öelda mitte midagi. Rohkem kui 300 000 krooni kuus, pluss lisatasud, pluss kolmeks erruminekujärgseks aastaks garanteeritud pool ametipalka, pluss sama taevastes kõrgustes eripension. See on stiimul, mis paneb südame põksuma igal veel varaliselt kindlustamata Eesti poliitikul.
 
Isiklikke plaane mõjutavad kahtlemata veel volinikukandidaadi tulevikuperspektiivid koduriigis. Jõuline motiiv mujale minemiseks võib olla perspektiivipuudus (hea näide on nüüd teise ametiaja järel Brüsselist lahkuv Saksamaa volinik Günter Verheugen, kes omal ajal osutus viiendaks rattaks sotsiaaldemokraatide valitsusportfellide jagamisel), aga ka lootus, et äraoleku ajal hajuvad võimalikud skandaalid või muud ebameeldivused.
 
Eneseteostuse plaanis lisandub volinikukoha hüvedele edasiste karjäärivõimaluste tõus kvalitatiivselt uuele tasemele. Volinikukohaga kaasnevad kontaktid ja enese eksponeerimise võimalused, avaneb teenete ja vastuteenete mitmetahuline maailm, mida üks võimekas isik saab ära kasutada enda edendamiseks. Kuhu suunduda, sõltub eelistustest ja oskustest. Üks markantsemaid ja kurikuulsamaid näiteid oli sakslane Martin Bangemann, kes 1999. aastal vahetas tööstus- ja telekommuniktasioonivoliniku portfelli apla agarusega kohaks Hispaania ärigigandi Telefonica juhatuses.
 
Mõned, kuigi väga vähesed, võivad loota ametikõrgendusele ELi enda struktuurides. Nii loodab laienemisvolinik Olli Rehn (siiski ilmselt asjatult) ELi välisministri kohta.
 
Veel üks siseriiklikus plaanis oluline kaalutlus on voliniku poolt lahkumisel tühjaks jääv poliitiline ruum – sellelgi on oma hind. Siim Kallas ühe Reformierakonna liidrina vabastas platsi Andrus Ansipile. Kallase eemalhoidmine Eestist on selgelt Ansipi huvides.
 
Ülalöeldus pole Eesti poliitikute jaoks midagi uut. Vähem saadakse aru Euroopa Komisjoni tähendusest laiemas plaanis, tema kohast ELi barokselt peenekoelises poliitilises arhitektuuris ning potentsiaalis riiklike huvide edendamise vahendina.
 
Kuigi Euroopa Komisjon on Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu kõrval üks kolmest teoreetiliselt autonoomsest võimusambast, ei ole komisjon ega parlament immuunsed liikmesriikide jõuväljade suhtes. See on ilmne kõigile, kes loevad Euroopa lehti. Volinikuportfellide pärast käib liikmesriikide vahel aktiivne rebimine ning sama kehtib parlamendi tähtsamate positsioonide puhul. Rebimise taga on selge arvestus, et mängus on rohkem kui paljas rahvusriiklik prestiiž (mis on muidugi juba üksi võimas motiveerija – ei ole ühtegi liikmesriiki, kes vabatahtlikult loobuks oma volinikukohast).
 
Eksivad need, kes arvavad, et Euroopa Komisjoni voliniku n-ö tööjuhendisse sisse kirjutatud keeld esindada oma koduriigi huve on absoluutne. Euroopa Liidus ei ole midagi absoluutset ning Euroopa Komisjon teab väga hästi, et tema edu oma tahet teostada sõltub toimivatest suhetest liikmesriikide pealinnadega.
 
Võim võib ELis nominaalselt jaotuda eri instantside vahel, kuid nagu näitab viimane analüüs, voolab ta siiski piki liikmesriikide suveräänsuse maatriksit. Igalt volinikult eeldatakse seetõttu võimet ja tahet vajadusel suhelda oma riigi valitsusega. Mida suurem on liikmesriik, seda olulisem on komisjoni jaoks, et side toimiks. Konflikt või ka lihtsalt arusaamatus mõne suure liikmesriigiga on halvav komisjoni tegevusvõime, töö tõhususe ja muu hulgas ka komisjoni esimehe poliitiliste ambitsioonide jaoks.
 
Olukordades, kus komisjoni ja liikmesriigi side ei toimi, on viimaseks hädaabinõuks voliniku asendamine (üldjuhul mingil otsitud põhjusel). Nii näiteks oleks äärepealt juhtunud komisjoni eelmise koosseisu liikme itaallase Franco Frattiniga, kel kadus igasugune poliitiline teineteisemõistmine järsku võimule tulnud Romano Prodi vasakpoolse valitsusega. Silvio Berlsuconi kiire naasmine päästis Frattini euronaha – kuni talle pakuti välisministri koht uues valitsuses. Poleks Berlusconi valimisi võitnud, oleks väga tõenäoline olnud Frattini maandumine Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni juhi kohale.
 
Last but not least, komisjoni enda populaarsus ja legitiimsus ELi kodanike seas sõltub kommunikatsiooniliinidest, mis peaasjalikult käivad läbi pealinnade. Komisjon on sellest äärmiselt teadlik ning oma mõju kasvatamine on oluline osa komisjoni strateegiast institutsioonilises konkurentsis ELi teiste võimusammastega.
 
Vahemärkuse korras – entusiasm, millega volinikud haaravad kinni kodupealinnades vabaks jäänud ministritoolidest, näitab ka rõhutatult seda, kelle käes on ELis tegelik võim.
 
ELi liikmesriikide pealinnad omakorda vajavad toimivaid hoobi komisjonis seda enam, mida laiem on liidutasandi pädevus ELi seadusloomes. Puhtalt siseturgu puutuval – mis on komisjoni pärusmaa – on tõsised sisepoliitilised tagajärjed kõigi liikmesriikide jaoks. Saksamaa ja Prantsusmaa vastasseisud komisjoni eri koosseisudega on legendaarsed, kaalul on tihti sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuvad investeeringud ja tuhanded töökohad. Nii on loogiline, et kõik liikmesriigid, aga suured eriti, üritavad oma volinikele saada võimalikult tähtsa majandusportfelli.
 
See on skeem, millele de facto rajaneb kogu komisjoni töö, José Manuel Barroso oma eriti.
 
Probleem, kuivõrd see üldse olemas on, seisneb selles, et de facto manipulatsioonid ei tohi riivata komisjoni de jure positsiooni ELi ühishuvi kaitsjana. Muidu muutuvad asjad piinlikuks.
 
See on üks aspekt Euroopa Komisjoni funktsioneerimises, millest Eestis pole vajalikul määral aru saadud. Meie huvid on pigem poliitilised kui majanduslikud. Venemaa tõttu esmalt välispoliitilised. Euroopa Komisjon on üks olulisemaid areene, mis on Eesti haardeulatuses oma riiklike huvide projitseerimiseks. Seega, Eesti vajab volinikku, kel on poliitilist läbilöögivõimet. See ei tähenda, et eeskujulikult Euroopa huve oma riigi omadest kõrgemale seadev volinik oleks Eesti jaoks kahjulik. Pikemas perspektiivis tõstab ta riigi mainet. Aga täna on üha küsitavam, kas Eesti võib endale lubada elada ideaalse Euroopa normide järgi maailmas, mille pulssi kiirendab ELi naabrite ja konkurentide avalik naasmine reaalpoliitika põhimõtete juurde.
 
Siin peitub ka senise voliniku Siim Kallase peamine vajakajäämine. Natuurilt pigem bürokraat kui poliitik, on Kallas komisjonis tuntud vaikse mehena, kelle läbilöögivõimest kolleegide seas ei tundu piisavat mitteametlike kontaktide arendamiseks, millest Eesti riigile võiks kasu tõusta. Kallase keeruline läbisaamine välisminister Urmas Paetiga ei paranda olukorda.
 
Halduse, raamatupidamise ja kaadrivolinikuna ei ole ka Kallase portfell Eesti vaatepunktist ehk kõige õnnestunum valik, aga komisjoni asepresidendina on tal olemas täiesti arvestatav profiil. IRLi poolt esitatud argument, et Eesti peaks voliniku nimetamisega ootama seni, kuni on selge, mis portfell saadakse, ei kannata samuti kriitikat. Ühtegi vähegi tähtsat portfelli ei jagata komisjonis umbisikuliselt, kuna voliniku varasem taust peab vähemalt mingil määral õigustama tema portfelli – muidu tekib tal vältimatult probleeme nii Euroopa Parlamendis kui ka oma ametis.
 
Kallase peamiseks argumendiks on olnud hea läbisaamine komisjoni juhi José Manuel Barrosoga, kuid see näitab pigem Barroso hinnangut Kallase ambitsioonide puudumisele. Kallase pärast ei ole Barrosol muret.

25-liikmelisse komisjoni olid liikmesriigid esitanud 8 daami: Mariann Fischer Boel (Taani), Margot Wallström (Rootsi), Danuta Hübner (Poola), Benita Ferrero-Waldner (Austria), Ingrida Udre (Läti), Neelie Kroes (Holland), Dalia Grybauskaite (Leedu), Viviane Reding (Luksemburg). Kolm kuud hiljem kinnitati neist ametisse vaid seitse – Läti valitsus otsustas Euroopa Parlamendis toimunud kuulamisel nõrgalt esinenud Ingrida Udre Andris Piebalgsi vastu välja vahetada.  Foto: Euroopa Komisjoni pressiteenistus

Ahto Lobjakas