Euroopale on suhe Ameerika Ühendriikidega olnud elulise tähtsusega juba rohkem kui sada aastat. Alates sellest, mil USA otsustas saata oma väed appi I maailmasõja rinnetele, on Atlandi-ülene side tähendanud Euroopale globaalse mõõtmega strateegilist sügavust. Olukordades, kus Euroopal on jäänud käed lühikeseks või on kontinent asunud enesehävitusele, on ülemere vennad appi tulnud.
Äsja 70 aasta juubelit tähistanud NATO on magnet, mille külge on tõmbunud riigid, mis II maailmasõjast räsituina nägid sidet USAga kui oma stabiilsuse ja rahu garantiid. Eesti jaoks sai sõda läbi 1994. aastal, mil Venemaa Föderatsiooni relvajõud siit lahkusid, sestap oli ka väga tugev tõmme liituda kaitsealliansiga, milles me end täna oleme täieõigusliku liikmena kehtestanud.
Eelmise aasta juulis Brüsselis toimunud NATO tippkohtumisel oli selgelt tunda ebamugavust, sest USA president Donald Trump ei jätnud osatamata ja näpuga näitamata riikidele, mille kaitsekulud on kõvasti maas paljuräägitud 2%st SKPst. Ta tegi seda endale omase nurgelisusega, viies tuju nulli nii Prantsusmaa presidendil Emmanuel Macronil, Saksamaa liidukantsleril Angela Merkelil kui ka paljudel teistel, kes laua ümber istet olid võtnud.
Pole kahtlustki, et kaitsekulude temaatika on just üks neist ebamugavaist tõdedest, millega Euroopal tuleb rinda pista. Meie sõbrad ja liitlased Euroopas teavad, et see on probleem, kuid sellega tegelemine ei tule lihtsalt. Nüüdseks oleme jõudnud ajastusse, kus inimesed, kes n-ö juhtkangide taga istuvad, ei oma enam isiklikku puudet sõjaga. Nii on valimistest valimistesse liikuvad kampaaniad rohkem seotud loosungitega, mille keskmes on teised teemad. Need on vaieldamatult olulised, sest haridus-, majandus- ja sotsiaalküsimused puudutavad meid kõiki, kuid selge on see, et julgeolek ja kaitse on valdkonnad, mida rahastamata võib Euroopa leida ennast lõhkise küna eest.
Peale rahastamisküsimuse on Euroopal julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas mitmeid teisigi märkimisväärseid väljakutseid. Mida aeg edasi, seda kallimaks muutuvad rattad ja roomikud, millele kinnitatakse relvad. Euroopa probleem on see, et omavahel võistlevad tööstused ei suuda olemasoleva rahahulga juures toota piisavalt head relvastust. Efektiivsuse poolest ületavad meid nii USA kui ka lähitulevikus tekkivad ja tõusvad jõud. Piltlikult väljendudes on meie konkurentidel ühe euro kohta rohkem tanki, lennukit või lihtsalt tulejõudu.
Sõjalise kaitse kõrval on Euroopa keerulisemad ülesanded just konkurentsivõime säilitamine ja enda jätkuv kehtestamine globaalse majandusjõuna. Meie globaalsed konkurendid vaatavad reeglitele tihtipeale üpris loominguliselt. Olgu selleks siis patendid või autoriõigused, aga ka hiiliv majanduslik kolonisatsioon riikide üle, mis näevad kiires rahas lahendusi, kuid satuvad pikemas perspektiivis võlaorjusse.
Ma olen seisukohal, et Euroopal ei ole teist võimalust kui jääda endaks. Ühiselt ja ühtselt tegutsemine on Euroopale kriitilise tähtsusega, sest riigid üksikuna on pikemas perspektiivis majanduslikus mõttes väetid, et suhelda Hiina, India ja teiste jõududega. Euroopalikud väärtused ei ole käibelt kaduv valuuta, vaid standard, mille poole püüdlevad erineva eduga paljud. Euroopa mõju on paljuski kirjeldatav n-ö pehme jõuna ning kui seda targalt eksportida, ei peaks me ise tegelema selle alahindamisega.
See toob mind tõdemuse juurde, et ka Eestil on Euroopa endaks jäämise juures oluline roll. Iga riigi kogemus on ainulaadne ja seepärast on tähtis ka see, et meie oma eripära suudame alal hoida. Euroopa ei ole mingil juhul anonüümne, ta ei varja oma päritolu – kristlik kultuur ja traditsioonid, mis meid seovad, ei ole kirja pandud mitte kellegi teise kui rahvaste poolt, kes siin elavad.
Ebamugavate tõdede reas on veel paljugi, mis meid kummitavad. Olgu siis rändetemaatika või Euroopas kääriv rahuolematus. Teadmine sellest, et meie ümber keeb ja podiseb, on meil olnud ju pikalt. Piirideülesed ja pika perspektiiviga protsessid ei ole juhitavad lihtsalt ja ühemõtteliselt. Sellepärast ei tohi ka inimestele ette heita rahuolematust ja muret oma tuleviku pärast – trotsi, mis tihtipeale kerkib üles tänavatel või leiab tee võimuhoobade juurde demokraatlike valimiste kaudu. See on osa poliitilisest protsessist. Selle kõige taustal peame olema aga kainelt teadlikud sellest, et Euroopa Liit on tänastest võimalikest vahenditest ainus, mis on loodud tegelema kõigi liikmesriikide probleemidega sellises mahus ja mõõtmes, millele me täna reaalset alternatiivi ei näe.
On selgemast selge, et oma huvide eest Euroopas tuleb seista. Samal ajal ei tohi lasta tekkida väärarvamusel, et Euroopa Liit meie huvide eest ei seisa. Euroopa Liit kaitseb Eestit, olgu näiteks kaubandusläbirääkimistel USAga, kvaliteedistandardeid kehtestades või ühist piirivalvet luues.
Eestile on Euroopa ühtaegu nii vahend kui ka võimalus. Oleks kena, kui me näeksime Euroopat ka laiemalt – eesmärgina, koduna, tulevikuna.
Riho Terras on kindral, endine Eesti Kaitseväe juhataja (2011–2018). Ta on lõpetanud Müncheni Bundeswehri Ülikooli magistrikraadiga riigi- ja ühiskonnateaduse erialal.
